Keukenhof

Hollandi tulbivälju olin ma juba mitu aastat tahtnud vaatama minna, ent kuna ma olin siiani pidevalt õige aja maha maganud, otsustasin juba varakult, et 2013 on lõpuks see aasta. Samal ajal on 2013 ka see aasta, mil lilled suure külma tõttu kohe kuidagi õitsema hakata ei tahtnud. Ometigi olin ma härra Hispaanlase oma lillejutuga juba nii ära tüüdata suutnud, et ta mulle eelmisel pühapäeval teatas: "Mitte, et ma eriti vaimustatud sellest oleks... aga no käime siis ära, kui sa nii väga tahad." Oi ma olin elevil ja samal ajal ka ootusärev - mis siis, kui me jõuame kohale ja kõik tulbid on alles nupus?

Õnneks see nii muidugi polnud - mõned tulbid olid juba lahti ka läinud, ent ometi tundub, et see kõige ilusam aeg on veel ees. Sellest hoolimata oli park turiste otsast otsani täis ning eriliselt jäid silma just venelased ja asiaadid. Ja üks soomlane, teisi eestlasi ma kahjuks ei tuvastanud. Isegi algul veidi torssis hispaanlane soojenes lõpuks kogu seda lilleilu nähes üles ning tunnistas mulle lõpuks, et kõige hullem ei olnudki. 

Pidu ja pillerkaar

Kui üldiselt pole monarhia maailmas enam eriti moes, leidub siiski vähemalt üks põhjus, miks on hea rahvuslikku kuningaperekonda omada. Samal ajal, kui eestlased võivad Ilvesepäevaga kaasnevast puhkusest vaid unistada, saab iga Hollandis resideeriv inimene võimaluse korra aastas kuninganna nimel endale oranžid riided selga tõmmata ning korralikult prassida. Kui siiani tehti seda ikka Beatrixi silmas pidades, siis täna on austusavaldusi vaja saata mitmesse leeri, sest vaid mõned tunnid tagasi asus troonile kuningas Willem-Alexander ning edaspidi peetakse kuningapäeva 27. aprillil. Kuna ma sain juba eelmisel aastal aimu Amsterdamis valitsevast hullusest, eelistasin sedakorda Haarlemisse jääda ning kõlaritest kostva umpa-umpa saatel tänavatele üles laotud kirbuturulettide vahel seigelda. Kui Amsterdam on täna täis purjakil turiste, siis väikelinnades kraamivad lapsed kuninga(nna)päeva ootuses kogu oma ebavajaliku kolu kokku ning lähevad tänavatele oma ärivaistu arendama. Veidi vanemad laotavad tänavale välja kogu oma riidekapi või ärkavad juba varavalges, et näljastele ostlejaile õunakooki küpsetada. Kuna kolu on mul endalgi, ei pidanud ma vajalikuks midagi juurde soetada ning seega oli minu ainukeseks ostuks täna kaks pakki sushit kuninga- ja kuningannanimelistes pakkides. Maitses päris hää. 

Haarlemi lilleparaad

Lilleparaadid on Hollandis küllaltki tavalised ning kuna ma siiani ühelegi jõudnud ei olnud, siis seekord pidin ma küll pilgu peale heitma. Eriti kui vanikud lausa ukse alla tuuakse. Pean kohe ütlema, et mingit erilist vaimustust see minus ei tekitanud. Uhke oli ta küll jah ja kindlasti on sinna ikebanadesse ja lilledest taignarullidesse (seal oli ka üks väljapanek koogi ja taignarulliga) kõvasti töötunde läinud, ent lilled on imeilusad ka ilma selleta, et neist suuri maasikaid või biitlite nägusid tehtaks. Pealegi oli keskväljakul rahvast oluliselt rohkem kui lilli, nii et peale paari kohustuslikku klõpsu liikusin ma edasi, et kaubandusele ja kookidele keskenduda. Ja päikesele, sest seda on viimasel nädalavahetusel tavatult palju näha olnud. 

Krokodillivaatlus

Minu viimasel ajal väga zooloogiakesksel blogil on tegelikult väga hea põhjendus. Nimelt on minu praegune tööandja piisavalt suur selleks, et omada erinevates Euroopa riikides koostöölepinguid meediaagentuuridega, kes siis omas keeles avaldatud krokodilliarvamusi kammivad ning Hoofddorpis asuvat EU peakontorit iganädalaselt oma leidudest teavitavad. Muidugi teadsin ma, et neil on ka Eestis vastav agentuur, ent seda ma küll ei arvanud, et nad minu blogi üles leiavad. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma eelmisel nädalal tööle minnes oma PR kolleegi käest e-maili sain, mis kirjeldas üksikasjalikult minu paari eelneva postituse sisu ning küsimust - "Ausalt ka, teil töötab seal nüüd üks eestlane? Nii lahe!" Esimese hooga ehmatasin ma muidugi ära, ent õnneks ei olnud ma vähemalt tol korral liiga avameelne olnud. Või liialt kriitiline, sest seda võib minu puhul ka juhtuda. Igal juhul ei järgenud sellele mitte mingisuguseid muid kommentaare, õnneks, ning mina leppisin endaga kokku, et edaspidi ma oma tekstis firma ametlikku nime enam ei kasuta. Aga päris alasti ja ausat sisevaadet firmasse ma interneti teel muidugi ikkagi ei jaga, klatši ja kõmu jaoks tuleb ikka minuga otse ühendust võtta. Muidugi on igas suuremas firmas omad draamad, ent vähemalt hetkel suudan ma neist veel kenasti kõrvale hoida ning olen oma tööga üldjoontes igati rahul. 

Aga millega ma rahul pole, on see, et tänase lubatud 20 kraadi asemel on akna taga endiselt 14 ning Hollandit teades võiks täna vabalt olla just see üks päev aastas, kus oma suvekingad tänavale jalutama saab viia. 

Pilt on siit.