Eile hommikul üles ärgates pidin ma endale tunnistama, et enne ülikooli valimist oleks ikka pidanud veidi riigi üldise kliimaga tutvuma. Mina aga mõtlesin sellele, et oo, küll oleks tore elada kanali ääres (kusjuures ma ka elan kanali ääres, kuid aknast ta ikkagi ei paista) ja muudkui paadiga ringi sõita. Muidugi, ma ei saa eitada, et ka arvukad coffeeshop’id ja punaste laternate tänavad lisavad Amsterdamile veidi salapära, kuid see polnud minu jaoks linna valikul üldsegi otsustavaks faktoriks.
Igatahes sadas eile hommikul vihma nagu oavarrest ja esialgu tundus, et peame Heleniga oma suurejoonelised linnaavastusplaanid maha matma. Vihm üksi ei olegi ju suureks probleemiks, sest vihm ei ole ühele eestlasele midagi erilist, ent kombinatsioon vihm + metsik tuul ei ole ka Tallinnas liialt igapäevane. Ja kui ma räägin metsikust tuulest, siis ikka sellisest, mis vihmavarjudega inimesi lendu üritab tõsta. Vähe puudus sellest, et ma oleks Mary Poppinsiks hakanud.
Eilsete plaanide hulka kuulus muu seas ka ülikooli üles otsimine ja kuna kaardi järgi tundus vahemaa distantsil kodu-kool kõnnitav, ei hakanud me trammiga minema. Mitte, et me oleksime teadnud, millise trammi peale me kust minema peame. Samuti ei olnud meil mitte mingit tahtmist piletite eest hingehinda maksta. Õigluse huvides pean ma nüüd teatama, et võtan tagasi kõik oma eelnevad arvamused teemal „Tallinna ühistransport on nii-ii kallis“. Ei ole. See on odav, isegi väga odav. Kohalik portugallane André muidugi arvas, et me oleme ogarad, kui midagi sellist üritame, ent neid portugallasi ei maksa ses suhtes uskuda. Nemad sõidavad isegi naabrile autoga külla.
Kooli leidsime me muidugi üles, aga linna jõudes tuli meile meelde, et palju olulisem oleks esiteks kohaliku šopingukultuuriga tutvust teha. Seega, koolini jõudes olime me juba suhteliselt hästi varustatud. Ja ei, mitte riietega, vaid asjadega nagu nõudepesurest, käterätikud, arvutikõlarid ja väike banaanipuu. See banaanipuu maksis kõigest €1,99 nii et ma lihtsalt ei saanud teda ostmata jätta.
Meie Uva (Universiteit van Amsterdam) asub vägagi punaste laternate piirkonnas ja kannab ametlikku nimetust Faculteit der Geesteswetenschappen (ja ei, mul ei ole see peas, vähe sellest – ma ei oska seda isegi veel hääldada!). Igatahes saan ma edaspidi kooliteel ka tööl olevaid aluspesus näitsikuid piiluda. Jah, kogu see kohalik vabameelsus on hetkel minu jaoks veel veidi raskestimõistetav. Minu jaoks on kummaline, et mu ülikool asub pornopoe, geiklubi ja bordelli vahel. Et kui ma mõnikord tahan mõnest tunnist poppi teha, siis kuhu ma lähen? Vaatan tunnikese pornot? Tallinna variant kohvikute näol meeldib mulle hetkel siiski enam.
Peale kohalike vabameelsuse jääb hästi silma ka kohalike ülim ebaviisakus. Olgu, ilmselt teen ma nüüd amsterdammer’itele (nii kutsuvad nad end ise) veidi liiga, aga tänaval käies tuleb pidevalt ette vaadata, et mõne ratta või suure mammi alla ei jääks, sest ma kujutan ette, et nad sõidaks minust muidu üle ja ei paneks isegi tähele. Tänaval liigeldes lähevad amsterdammeritel sageli ka küünarnukid käiku ja eile Kalverstraatil (linna üks suuremaid šopingutänavaid) käies virutati mulle ikka päris mitu korda. Poemüüjad on siiani õnneks minusse hästi suhtunud ja erilist küünarnukkidega vehkimist pole ette tulnud.
Igatahes oli eile üheks suureks ülesandeks ära mõõta, kui pika jalutuskäigu kaugusel asub ülikool. Tulemuseks on umbes 35 minutit, ent me pidime kõva ümardamisega tegelema, sest suutsime teel olles paar korda totaalselt ära eksida ja teha ka ühe 10 minutise u-pöörde, millega me jõudsime lõpuks algustkohast umbes 20 meetri kaugusele. Lohutasime end sellega, et järgmisel korral me enam sama viga ehk ei tee.
Meie koduteel asub ka üks vene pood nimega „Blin, Blin, Blin“. See nimi meeldib mulle natuke rohkem, kui CCCP Amsterdam. Igatahes sain ma seal end varustada tatra, kaerahelveste, barankade ja ühe pudeli Baikaliga. Lisaks sellele otsustasin ma ka veidi oma üliroostetanud vene keelt meelde tuletada ja vene prouast müüjaga natuke juttu ajada. Ma küll ütlesin talle, et räägin ainult tšut-tšut, ent ilmselt oli ta nii õnnelik, et ometi keegi teda mõistab, et kukkus kohe latrama. Küsis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Ja ometi leidus keegi, kes ei kergitanud Estonia peale kulme. „Te seal räägite ju kõik vene keelt?“ Jah, kõik, aga mina küll mitte. Seega paar käiku veel sinna poodi ja ma võin südamerahus vene keele uuesti oma cv’sse lisada.
Yesterday morning when I woke up, I had to admit to myself that before choosing the university, I should’ve gotten more information about the climate here. But my mind was occupied by thoughts about how nice it would be to live next to a canal (and yes, I do live next to a canal, but I can’t see it from my window nevertheless!) and drive around with a boat. Sure, I cannot deny that the numerous coffeeshops and the red light district give that special oomph to the city, but those weren’t such important factors for me really.
Anyway, yesterday morning it was raining cats and dogs and at first it seemed that all those grandiose plans we had made with Helen have to wait for a better day. The rain itself is nothing special to an Estonian, but the combination of rain and crazy wind isn’t so common even in Tallinn. And when I talk about crazy wind, then I mean the kind that tries to get the feet of the ground of those with umbrellas. I was really close of becoming a Mary Poppins.
Among the plans we made for yesterday was also looking for our university and as from the map the route from home to school seemed walkable, we decided not to take the tram. Not that we actually would’ve known which tram to take. Nor that we actually were willing to pay as much as the tickets cost here. For justice, I have to say now that all the words I have EVER said about the topic „the local transport in Tallinn is sooo expensive“ have been wrong and unfair. It is cheap, it is really cheap. André, the local portuguese thought we’re absolutely insane for trying to walk the whole distance, but you cannot believe the portuguese. They’re used to visit even their neighbours with a car.
We found the school without too many problems but as we got to the centre, we remembered that it was more important to get to know the local shopping culture first. So, when we got to the university, we were already quite well equipped. And no, not with clothes, but things like towels, a plastic thing for putting the dishes to dry, speakers to my computer and a little banana tree. That tree costed me only €1,99 so I couldn’t leave it there.
Our UvA (Universiteit van Amsterdam) is located very much in the red light district and it’s official name is Faculteit der Geesteswetenschappen (and no, I don’t really remember the name. I actually can’t even pronounce it yet!). Anyway, from now on I can take a look at girls in their underwear as I walk (or bike) to the uni. Yes, all this „liberality“ is a bit hard to understand for me. For me it’s utterly strange that my university is located between a porn store, gay club and a brothel. So if I’ll decide to skip a class one day, I’ll go and watch some porn for an hour?
Besides the fact that the locals are so liberal, they are also very rude. Alright, maybe I am a bit mean with the amsterdammer’s (that’s how they call themselves) now, but while walking on the street you really need to be careful not to be run over by a bike or a big tank-like lady. I am sure they wouldn’t even blink an eye while they run over me.
While on the street, the amsterdammers also like to use their elbows a lot and I got quite many punches yesterday while walking along the Kalverstraat, which is one of the busiest shopping streets in Amsterdam.
One of those big tasks for yesterday was to measure how much time it takes from the university to our place on foot. It will take us about 35 minutes, but we had to calculate it over and over again as we managed to get totally lost a couple of times and did a totally pointless u-turn. Better luck next time, hopefully.
Next to our place there is also a russian store called „Blin, Blin, Blin“. I like this name a bit more then CCCP Amsterdam. Anyway I managed to get myself a lot of nice food and had a chance to take a bit of dust off my extremely rusty Russian. I told to the Russian lady behind the counter, that I only speak a little (tšut-tšut), but it seemed she was so happy that finally someone understands her, so she started to blab. Asked me where I am from and what I’m doing here. And finally there was someone who didn’t ask me where exactly Estonia is. „But you all speak very well Russian over there?“ she asked me. Yes, everyone, but not me. I guess it will take me a couple more visits to this shop and I can add Russian to my cv again.
Igatahes sadas eile hommikul vihma nagu oavarrest ja esialgu tundus, et peame Heleniga oma suurejoonelised linnaavastusplaanid maha matma. Vihm üksi ei olegi ju suureks probleemiks, sest vihm ei ole ühele eestlasele midagi erilist, ent kombinatsioon vihm + metsik tuul ei ole ka Tallinnas liialt igapäevane. Ja kui ma räägin metsikust tuulest, siis ikka sellisest, mis vihmavarjudega inimesi lendu üritab tõsta. Vähe puudus sellest, et ma oleks Mary Poppinsiks hakanud.
Eilsete plaanide hulka kuulus muu seas ka ülikooli üles otsimine ja kuna kaardi järgi tundus vahemaa distantsil kodu-kool kõnnitav, ei hakanud me trammiga minema. Mitte, et me oleksime teadnud, millise trammi peale me kust minema peame. Samuti ei olnud meil mitte mingit tahtmist piletite eest hingehinda maksta. Õigluse huvides pean ma nüüd teatama, et võtan tagasi kõik oma eelnevad arvamused teemal „Tallinna ühistransport on nii-ii kallis“. Ei ole. See on odav, isegi väga odav. Kohalik portugallane André muidugi arvas, et me oleme ogarad, kui midagi sellist üritame, ent neid portugallasi ei maksa ses suhtes uskuda. Nemad sõidavad isegi naabrile autoga külla.
Kooli leidsime me muidugi üles, aga linna jõudes tuli meile meelde, et palju olulisem oleks esiteks kohaliku šopingukultuuriga tutvust teha. Seega, koolini jõudes olime me juba suhteliselt hästi varustatud. Ja ei, mitte riietega, vaid asjadega nagu nõudepesurest, käterätikud, arvutikõlarid ja väike banaanipuu. See banaanipuu maksis kõigest €1,99 nii et ma lihtsalt ei saanud teda ostmata jätta.
Meie Uva (Universiteit van Amsterdam) asub vägagi punaste laternate piirkonnas ja kannab ametlikku nimetust Faculteit der Geesteswetenschappen (ja ei, mul ei ole see peas, vähe sellest – ma ei oska seda isegi veel hääldada!). Igatahes saan ma edaspidi kooliteel ka tööl olevaid aluspesus näitsikuid piiluda. Jah, kogu see kohalik vabameelsus on hetkel minu jaoks veel veidi raskestimõistetav. Minu jaoks on kummaline, et mu ülikool asub pornopoe, geiklubi ja bordelli vahel. Et kui ma mõnikord tahan mõnest tunnist poppi teha, siis kuhu ma lähen? Vaatan tunnikese pornot? Tallinna variant kohvikute näol meeldib mulle hetkel siiski enam.
Peale kohalike vabameelsuse jääb hästi silma ka kohalike ülim ebaviisakus. Olgu, ilmselt teen ma nüüd amsterdammer’itele (nii kutsuvad nad end ise) veidi liiga, aga tänaval käies tuleb pidevalt ette vaadata, et mõne ratta või suure mammi alla ei jääks, sest ma kujutan ette, et nad sõidaks minust muidu üle ja ei paneks isegi tähele. Tänaval liigeldes lähevad amsterdammeritel sageli ka küünarnukid käiku ja eile Kalverstraatil (linna üks suuremaid šopingutänavaid) käies virutati mulle ikka päris mitu korda. Poemüüjad on siiani õnneks minusse hästi suhtunud ja erilist küünarnukkidega vehkimist pole ette tulnud.
Igatahes oli eile üheks suureks ülesandeks ära mõõta, kui pika jalutuskäigu kaugusel asub ülikool. Tulemuseks on umbes 35 minutit, ent me pidime kõva ümardamisega tegelema, sest suutsime teel olles paar korda totaalselt ära eksida ja teha ka ühe 10 minutise u-pöörde, millega me jõudsime lõpuks algustkohast umbes 20 meetri kaugusele. Lohutasime end sellega, et järgmisel korral me enam sama viga ehk ei tee.
Meie koduteel asub ka üks vene pood nimega „Blin, Blin, Blin“. See nimi meeldib mulle natuke rohkem, kui CCCP Amsterdam. Igatahes sain ma seal end varustada tatra, kaerahelveste, barankade ja ühe pudeli Baikaliga. Lisaks sellele otsustasin ma ka veidi oma üliroostetanud vene keelt meelde tuletada ja vene prouast müüjaga natuke juttu ajada. Ma küll ütlesin talle, et räägin ainult tšut-tšut, ent ilmselt oli ta nii õnnelik, et ometi keegi teda mõistab, et kukkus kohe latrama. Küsis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Ja ometi leidus keegi, kes ei kergitanud Estonia peale kulme. „Te seal räägite ju kõik vene keelt?“ Jah, kõik, aga mina küll mitte. Seega paar käiku veel sinna poodi ja ma võin südamerahus vene keele uuesti oma cv’sse lisada.
Yesterday morning when I woke up, I had to admit to myself that before choosing the university, I should’ve gotten more information about the climate here. But my mind was occupied by thoughts about how nice it would be to live next to a canal (and yes, I do live next to a canal, but I can’t see it from my window nevertheless!) and drive around with a boat. Sure, I cannot deny that the numerous coffeeshops and the red light district give that special oomph to the city, but those weren’t such important factors for me really.
Anyway, yesterday morning it was raining cats and dogs and at first it seemed that all those grandiose plans we had made with Helen have to wait for a better day. The rain itself is nothing special to an Estonian, but the combination of rain and crazy wind isn’t so common even in Tallinn. And when I talk about crazy wind, then I mean the kind that tries to get the feet of the ground of those with umbrellas. I was really close of becoming a Mary Poppins.
Among the plans we made for yesterday was also looking for our university and as from the map the route from home to school seemed walkable, we decided not to take the tram. Not that we actually would’ve known which tram to take. Nor that we actually were willing to pay as much as the tickets cost here. For justice, I have to say now that all the words I have EVER said about the topic „the local transport in Tallinn is sooo expensive“ have been wrong and unfair. It is cheap, it is really cheap. André, the local portuguese thought we’re absolutely insane for trying to walk the whole distance, but you cannot believe the portuguese. They’re used to visit even their neighbours with a car.
We found the school without too many problems but as we got to the centre, we remembered that it was more important to get to know the local shopping culture first. So, when we got to the university, we were already quite well equipped. And no, not with clothes, but things like towels, a plastic thing for putting the dishes to dry, speakers to my computer and a little banana tree. That tree costed me only €1,99 so I couldn’t leave it there.
Our UvA (Universiteit van Amsterdam) is located very much in the red light district and it’s official name is Faculteit der Geesteswetenschappen (and no, I don’t really remember the name. I actually can’t even pronounce it yet!). Anyway, from now on I can take a look at girls in their underwear as I walk (or bike) to the uni. Yes, all this „liberality“ is a bit hard to understand for me. For me it’s utterly strange that my university is located between a porn store, gay club and a brothel. So if I’ll decide to skip a class one day, I’ll go and watch some porn for an hour?
Besides the fact that the locals are so liberal, they are also very rude. Alright, maybe I am a bit mean with the amsterdammer’s (that’s how they call themselves) now, but while walking on the street you really need to be careful not to be run over by a bike or a big tank-like lady. I am sure they wouldn’t even blink an eye while they run over me.
While on the street, the amsterdammers also like to use their elbows a lot and I got quite many punches yesterday while walking along the Kalverstraat, which is one of the busiest shopping streets in Amsterdam.
One of those big tasks for yesterday was to measure how much time it takes from the university to our place on foot. It will take us about 35 minutes, but we had to calculate it over and over again as we managed to get totally lost a couple of times and did a totally pointless u-turn. Better luck next time, hopefully.
Next to our place there is also a russian store called „Blin, Blin, Blin“. I like this name a bit more then CCCP Amsterdam. Anyway I managed to get myself a lot of nice food and had a chance to take a bit of dust off my extremely rusty Russian. I told to the Russian lady behind the counter, that I only speak a little (tšut-tšut), but it seemed she was so happy that finally someone understands her, so she started to blab. Asked me where I am from and what I’m doing here. And finally there was someone who didn’t ask me where exactly Estonia is. „But you all speak very well Russian over there?“ she asked me. Yes, everyone, but not me. I guess it will take me a couple more visits to this shop and I can add Russian to my cv again.
Sa oled ikka nii tore:) Kaitse end küünarnukkide eest aga vene keelt pane ikka täiega ja noh, porno filmide asemel võid ka Amsterdami kunstimuuseumisse minna;)
ReplyDeleteKalli&pai!
Kui nüüd juba meelitamiseks läheb, siis sa oled ka ikka nii tore. Ma endiselt õhkan su sõnumi peale! Nii armas ikka annab olla (:
ReplyDeleteSeda killer-jalgrataste fakti märkasin ka ise seal ja seetõttu vihkasin jalgrattureid igal pool vist päris hea pool aastat :) aga no nad on tõesti väga agressiivsed ja ülikiired...
ReplyDeleteTranspordi odavusest Eestis olen ka nüüd ise aru saanud...kuukaart on lõunasöögi hind - Berliinis näiteks enne õppima asumist oli mul kohustus osta semestrikaart (enne isegi ei vormistata sind õppuriks) hinnaga 200.- EUR ;)
See, kas mulle jalgratturid parasjagu meeldivad, sõltub sellest ka, kas ma ise olen rattaga (: Rattaga olles ajavad näiteks turistid (eriti pilves turistid) vanduma, sest nad ei saa aru, kus nad käia võivad. Nii et ma juba kujutan ette, kuidas kombinatsioon Amsterdam + jalgrattad teevad minust lõpuks eriti ülbe egoisti. Muudmoodi siin vist ellu ei jää (: Ühistransporti pole siiani kasutanud, kuna elan suhteliselt keskel, aga seda semestrikaardi ostu meile õnneks peale ei suruta ka.
ReplyDelete