Ülikoolist ja kiipkaartidest / About the University and Chipcards

Kuigi ma enamuse aja veedan kirudes, kuidas mitte miski UvAs ei tööta, siis vahel ikka juhtub nii, et töötab ka. Kui päris aus olla, siis kogu registreerimisbürokraatiat kõrvale jättes toimib kõik ülejäänu täitsa hästi.
Nagu eelnevalt mainitud, on mul sellel poolaastal kaks ainet ning mõlemat igal nädalal kaks korda. Seega, minu jaoks on koolipäevad esmaspäev, teisipäev ja reede, kusjuures reedel on kaks loengut. Või tegelikult, loenguteks on neid muidugi raske pidada, sest Eesti koolikorraldusest erineb siinne ikka tohutult. Kui Eestis on loeng koht, kus õppejõud räägib ja õpilane on vait, siis siin on olukord pigem vastupidi. Tundi minnes pole siin küll mõtet loota, et saab oma lühikeseks jäänud ööunele pool tunnikest otsa näpistada. Ei, siin tuleb kaasa mõelda ja rääkida. Paljud õppejõud annavad tunnis kaasa tegemise eest ka eraldi hinde, seega eestlaslik tagasihoidlikkus tuleks küll klassiukse taha maha jätta. Siiski, 20 aastat Eesti koolikorda on minusse oma jälje jätta suutnud ning klassis rääkimine on minu jaoks esialgu siiski väga harjumatu. Lisaks antakse siin ka metsikutes kogustes koduseid töid, mille peamine eesmärk näib olevat iseseisva mõtlemise stimuleerimine. Just praegugi murran ma pead teemal, kas demokraatia on Euroopa Liidus defitsiit või mitte ja kuidas seda tõestada nii institutsionalismi kui konstruktivismi vaatenurgast. Võin öelda, et vähemalt hetkel pole mul halli aimugi, mida selle ülesandega peale hakata. Õnneks on mul reedeni aega midagi 500 sõna ulatuses kokku kirjutada. Palju koduseid ülesandeid antakse ka teises aines, minu paljumainitud orientalismis. Õnneks on seal vaja tavaliselt loetud artikli kohta oma arvamus kirjutada. Mida kriitilisem, seda parem. Ja kriitiline oskan ma olla küll – eriti, kui juttu tuleb Venemaast. Ma olen juba umbes kolmes raportis sujuvalt Venemaa teema sisse tuua suutnud ja ootan iga kord, et õppejõud ütleks mulle: „Tead, see sinu Venemaa vaimustus on muidugi tore, aga katsu vahepeal ka millestki muust kirjutada!“. Siiani pole ta seda teinud. Ilmselt meeldib talle ka Venemaad kritiseerida.
Tunnid on siin struktureeritud umbes nii, et kolmveerand tundi loengut, veerand tundi suitsupausi ja veel kolmveerand tundi loengut. Mõni õppejõud peab sellest reeglist minutilise täpsusega kinni ja võib kasvõi poolelt lauselt tunni lõpetada, kui ta kella vaadates näeb, et aeg on otsas. Mõni teine pigistab meile antud teoreerilisest kahest tunnist viimasegi välja ja laseb meid vahepeal suure kurvastusohkega viieminutilisele pausile. See sama õppejõud on ka see, kes küsimuste puhul tavatseb öelda: „Ma ei saa sellele vastata, sest minu päevakavas pole seda ette nähtud. Meil ei ole aega!“ Samas räägib ta sageli äärmiselt aeglaselt kõiki sõnu eraldi rõhutades ja tema lemmiklauseteks on: „Kuulake nüüd väga tähelepanelikult...“ (millele mina lisan tavaliselt mõttes Allo, Allo’st tuntud jätku:“ ...ma ütlen seda ainult ühe korra!“) ja „Kas see on nüüd kristallselge?“ Selle peale me tavaliselt noogutame ja pärast kirume, et selles tunnis suudame me end alles tõeliselt rumalalt tunda. Aga mida sa küsid, kui kõik on selgusetu? Minu üks kunagine õppejõud ütles sellise olukorra peale, et kõik on kas nii selge, et küsimusi pole või on kõik nii segane, et ei oskagi midagi küsida. Kristalsest selgusest on seal asi tavaliselt suhteliselt kaugel.
Kuna me peame pidevalt igasuguseid pabereid kirjutama (ja need siis välja printima), läheb mul igal kuul päris hea summa printimisele. Õnneks on UvAl suur arvutiklass ja printimiseks on Hollandis üks põnev süsteem nimega chipknip välja mõeldud. Nimelt kasutatakse siin pangakaardil asuvat kiipi hoopis sellisel otstarbel ja poes maksmisel läheb üldjuhul käiku kaardi magnetriba. Chipknipi kasutamiseks tuleb esiteks sinna raha peale laadida ning selleks on Amsterdamis spetsiaalsed laadimismasinad. Topid sinna oma pangakaardi sisse ja ütled, palju raha sa oma chipknipile kanda tahad. Printides tuleb seesama pangakaart vajalikku „auku“ sisestada ning raha läheb chipknipi pealt maha, kusjuures kaardi PIN koodi selleks vaja ei lähe. Esialgu tundus kogu see süsteem mulle nagu kõrgem matemaatika ja ma ei saanud aru, miks see kõik nii mõttetult keeruliseks aetud on. Nüüd tuleb muidugi tunnistada, et süsteem on päris tore ja mugav. Veel üks koht, kus sularaha vaja ei lähe.
Hollandlased on üldse väga armunud sellesse kiipkaardiloogikasse, sest ka trammiga sõitmiseks on siin sellised, seekord on süsteemi nimeks ov-chipkaart. Loogika on umbes sama, ent kaart tuleb eraldi osta. Seejärel tuleb kaardile raha laadida ning iga kord ühistransporti sisenedes sellega mingi masina ees vehkida. Masin broneerib kaardil umbes 4€ ja kui maha minnes unustad kaarti uuesti masina ees vehkida, oled kogu sellest rahast ilma. Kui ei unusta, arvutab masin kokku, mitu kilomeetrit sa ühistranspordis läbisid ja võtab kaardilt ainult vastava summa maha. Süsteem missugune.

Even though I spend most of the time whining about how nothing works in UvA, then sometimes something actually also works. To be honest, if I could forget all the crap I had to go through with the registration and paperwork, everything else works pretty well.
As I have mentioned previously, I’m taking two courses this semester. This means that I only have to go to the university 3 times per week: on Mondays, Tuesdays and Fridays. I have one lecture on Mondays and Tuesdays and 2 lectures on Fridays. Still, comparing to the system in Estonia, everything here concerning the lectures is so different. In Estonia a lecture means that the professor is speaking and the student is quiet, here it’s rather the opposite. When going to a class here, you cannot really expect to be able to extend your oh-so-short night sleep by half an hour like in Estonia. No, here you actually have to think and speak along. Most of the professors give a separate grade for the work at the class, so it means I should leave my Estonian modesty behind the class door when going to a lecture. Still, 20 years of studying ’the Estonian way’ has managed to leave its mark on me and until now talking in class has been really strange for me. Besides that, they also give a lot of homework here with the aim of stimulating students’ independent thinking. Even now I should actually occupy myself with solving the question, if democracy is a deficit in the European Union and how to prove my point according to institutionalism and constructivism (but I’m writing a blog instead). I can say that at least I have absolutely no idea, what to do with this assignment. Luckily I still have a bit of time to bullshit my way out of it using about 500 words.
We also get many assignments in the other class called Orientalism. Fortunately we usually have to write a report about the article that was assigned for the class. The more critical, the better. And I can do critical – especially when I can write about Russia. I have managed to ’smoothly’ bring in Russia already in three reports and every time I’m almost expecting the teacher to tell me something like ’You know, it’s great that you’re so fond of Russia, but please try to write about something else as well... just for a change!’ Until now I haven’t gotten such a comment. Maybe he also likes to criticize Russia?
Every lecture is divided in two 45 minute classes with a break of 15 minutes in between. Some of the professors follow this rule with great accuracy and can end the class without even finishing the sentence when they notice that the time is up. Some others squeeze the last out of the theoretical two hours that was given to them and allow us (with a great gasp of sorrow) have a 5 minute break in between. We have one professor of that kind and her classes are usually so packed with information, that she sometimes answers the questions by saying ’I can’t answer this as I don’t have time for this in my schedule now!’ Then again, she talks really slowly stressing all the words and her favourite sentences seem to be: ’Listen very carefully...’ (to what I always add in my mind ’...I will say it only once.’ as known in Allo Allo) and ’Is this crystal clear?’. We usually nod and complain afterwards how we really manage to feel ourselves stupid in this class. But what can you ask if everything is unclear? One of my professors once said about this situation that either everything is so clear that there are no questions or everything is so messed up, that you have no idea where to start. Usually everything is pretty far from being crystal clear.
As we need to submit lots of papers (and this includes printing them out), it takes quite a nice amount of money every month. Luckily UvA has a big computer class and for printing the Dutch have figured out a system called Chipknip. Namely, the chip on the bank card is used for this purpose while for paying in the shop the magnetic strip is usually being used. To be able to use the Chipknip, you first have to put some money on it by using special uploading machines. You put your bankcard in that machine and say how much money you want to put on the Chipknip. For printing you have to insert the card to a special ’hole’ and the money is taken from the Chipknip. And you don’t need to type in your PIN code for that. At first the whole system seemed to me like higher mathematics and I didn’t understand why they had to make it so unnecessarily complicated. Right now I have to admit that the system is actually quite nice and convenient. And you don’t need cash.
The Dutch seem to be completely in love with this chipcard logic. They also use this for the public transport, but with a different name: OV-chipkaart. The logic is basically the same, but here you need to buy a special transport card. Then you have to put some money on the card and every time when you step into a tram, you need to wave this card in front of a special machine. The machine books 4€ on the card and when you forget to wave the card in front of the machine again while going off, you’ll lose all those 4€. If you don’t forget the waving part, the machine calculates how many kilometres you spent in the public transport and takes only the appropriate amount off the card. What a system!