Ühest ja teisest

Loomulikult ilmus professor kohe peale minu vingumist blogist välja ning teatas, et tulgu ma kolmapäeval, siis tal on aega. Minu esialgne idee kirjutada midagi islamofoobiast teda eriti ei paelunud - pigem tahtis ta mind ära kasutada mõne riigi puhul, mille kohta tal senimaani eriti infot pole. Kuna Eestis on meil moslemitega (hetkel veel?) kehvasti, tuleb võtta ette rahvus, keda meile on külluslikult antud: venelased. Nimelt olla keegi õpilane talle just teinud võrdleva uurimuse teemal, millises Balti riigis on venelaste integreerimine kõige edukamalt läinud ja tulemuseks oli - üllatus, üllatus - et Eestis! Ma muidugi vangutasin selle peale pead ja ütlesin, et noh, selles ma nüüd nii kindel ei oleks. Vähemalt Eesti meedia pole küll siiani kirjutanud selle programmi edukusest - pigem on juttu ikka ja alati sellest, kuidas kõik on valesti ja Eesti on venelaste kodustamisega lihtsalt hiljaks jäänud. Aga härra professori sõnul näitab integratsiooni juba ainuüksi fakt, et Eestis ei ole ühtegi populaarset venekeelset parteid. Fakt, et Savisaar on venelaste seas tunduvalt populaarsem kui eestlaste hulgas, ei tähenda midagi. Ikkagi eestlane (kuigi ma vahel tema sõnavõtte lugedes kahtlen selles kõvasti). Igatahes pakkus ta mulle välja, et ma võiksin kirjutada Eesti rahvusliku identiteedi loomisest ja kuidas see kõik on Venemaa ja venelastega seotud. Teiseks variandiks pakkus ta mulle Portugali islamikultuuri uurimist, sest väidetavalt tuleb Portugali kuurortpiirkonna Algarve nimi mingist araabiakeelsest sõnast ja on tihedalt Hispaania Islami juurtega seotud. Nendest kahest valikust tundus mulle Eesti kergema võimalusena, lisaks on mul jõulude ajal niimoodi piisavalt aega Rahvusraamatukogus ringi tuhnida. Kõigele lisaks on mu eesti keel päris hea ja ma saan oma uuringus kasutada dokumente, mis siiani teistele keele tõttu pole kättesaadavad olnud.
Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et Lissaboni sõita ning sealsetes raamatukogudes ringi vaadata, aga ajaloolised portugalikeelsed tekstid hirmutavad mind veidi.

Seega, üleskutse mu andunud lugejaskonnale: kui te leiate midagi, mis on seotud eestluse, eestlaste identiteedi, eestivenelaste, Venemaa mõju (ka majandusliku) jms kohta, hoidke need materjalid mulle alles. Samamoodi sobivad kõik materjalid igasuguste kahe riigi vaheliste kriiside kohta a la Pronkssõdur või piirilepe.

Tegelikult teen ma vahel peale õppimise muid asju ka, näiteks üritan ma endiselt korra nädalas joogas käia. Sealsed inimesed turgutavad alati positiivselt mu hinnangut hollandlastest. Esiteks muidugi see, et joogaga tegelevad inimesed on üldjuhul meeldivamad: päris raske on kuri olla, kui sa oled parasjagu end poolteist tundi lõdvestanud. Lisaks sellele veel tohutu leplikkus, mis mind pidevalt üllatab. Tänases klassis oli peale minu veel 7 hollandlast, sealhulgas ka üks vanem proua ja mitte üks neist ei hakanud protesteerima, kui õpetaja tunni inglise keeles otsustas pidada. Nad võtsid kõik seda väga loomulikult ja mingeid kurje kõõrdpilke ma endal ei tundnud. Hiljem tuli muidugi välja, et too proua oskas täiesti heal tasemel inglise keelt, sest ta tuli minuga ebahollandlaslikult tutvust sobitama. Tema geograafilised ja poliitilised teadmised tundusid olevat siiski jäänud keskkooliaega, sest kuigi ta Eestit küll teadis, pidi ta ikka üle küsima, et kas meie olime Venemaa osa (täpsustasin, et Nõukogude Liidu) ja kas me praeguseks oleme juba vabad.