Täna hommikul jalutasin ma lõpuks ühte rattapoodi ja ostsin endale uue ratta. Mõtlesin küll pikalt ka täiesti tuttuue ratta ostmisele, sest hinnavahe ei olnudki nii suur, ent võtsin lõpuks ikka kasutatud ratta. Ma olen ikka liialt paranoiline, et Amsterdamis ilusa ja särava uue rattaga ringi kruiisida. See poetüüp küll ütles mulle, et vargal pole vahet, milline on ratas - kui too on valesti lukustatud, siis viiakse minema nii uus, kui vana, ent ma ikka arvan, et uus ja ilus jääb rohkem silma ja ehk on vargal suurem motivatsioon seda posti küljest lahti saagima asuda. Seega läks loosi üks lillakas, suhteliselt Amsterdamlik 'vanaema jalgratas' nagu too tüüp seda kutsus. Ja vot need vanaema jalgrattad mulle meeldivad. See minu uus ratas ei ole muidugi nii superilus, aga selle eest väga mugav ning sõites tundub nagu istuksid sohval. Lisaks on see minu endisest rattast oluliselt kõrgem ning poest koju sõites tundus mulle, et ma olen kõigist teistest ratturitest peajagu kõrgemal. Samas ei mata ma maha mõtet endale kunagi päris tuttuus süsimust Amsterdami jalgratas muretseda. Aga see on juba tulevikumuusika. Ja mis minu vanast rattast saab? Esialgu mõtlesin, et viin ratta sellele portugallasele tagasi, ent siis otsustas Ignacio, et tahab selle endale võtta. Nojah, enne peab ta selle muidugi parandusse viima. Muide, rattaostu finantseeris Eesti riik, sest eile tulumaksudeklaratsiooni täites sain ma teada, et mulle makstakse üks päris ilus summa tagasi ja kuna hea ja mugav ratas on Amsterdamis hädavajalik, ei tekkinud mul küsimustki, kuidas too summa kulutada.Pärast rattaostu sõitsin ma niisiis koju tagasi ja kraamisin välja vastlakukliretsepti. Tuleb tunnistada, et sel ajal, kui Eestis saab lihtsalt poodi minna ja kuklid endale korvi laduda, tuleb Amsterdamis vastlakukli söömiseks ikka kõvasti vaeva näha. Teoorias on asi muidu
gi lihtne, aga retsepti järgima asudes tuli välja, et pärm ei käitu üldse nii nagu ta peaks. Ilmselt tegin ma ka midagi valesti, sest see tainas, mis sealt peale miljonikordset kerkimist välja tuli, ei olnud absoluutselt pallideks vormitav. Seega lisasin ma muudkui jahu juurde, et selle taignaga üldse midagi teha saaks. Ja kuklid ei olnud lõpuks üldse mitte kuklid, vaid madalad plönnid. Aga vähemalt nad lõhnasid suurepäraselt ja kardemoniselt. Siiski, ka kõike untsuläinumad kuklid annab päästa suurepärase kreegimoosi ja vahukoorega. Kreegimoosi virutasin ema kodustest varudest ning vahukoore ostsin Albert Heijn'ist. Päris vahukoore, mille ma siis saumikseri abil vahtu ajasin. Tuleb tunnistada et too kreegimoosi ja vahukoore kooslus oleks päästnud ka kõige nässuläinumad kuklid. Teised olid muidugi rõõmuga nõus kukleid proovima ning Helen mainis rahulolevalt, et küll meil seal Eestis on alles palju tähtpäevi, mis kõik kookide küpsetamist nõuavad. Nojah, tõsi ta on, alles oli ju Vabariigi aastapäev ja ega ma ei saanud seda ju koogiga tähistamata jätta.
gi lihtne, aga retsepti järgima asudes tuli välja, et pärm ei käitu üldse nii nagu ta peaks. Ilmselt tegin ma ka midagi valesti, sest see tainas, mis sealt peale miljonikordset kerkimist välja tuli, ei olnud absoluutselt pallideks vormitav. Seega lisasin ma muudkui jahu juurde, et selle taignaga üldse midagi teha saaks. Ja kuklid ei olnud lõpuks üldse mitte kuklid, vaid madalad plönnid. Aga vähemalt nad lõhnasid suurepäraselt ja kardemoniselt. Siiski, ka kõike untsuläinumad kuklid annab päästa suurepärase kreegimoosi ja vahukoorega. Kreegimoosi virutasin ema kodustest varudest ning vahukoore ostsin Albert Heijn'ist. Päris vahukoore, mille ma siis saumikseri abil vahtu ajasin. Tuleb tunnistada et too kreegimoosi ja vahukoore kooslus oleks päästnud ka kõige nässuläinumad kuklid. Teised olid muidugi rõõmuga nõus kukleid proovima ning Helen mainis rahulolevalt, et küll meil seal Eestis on alles palju tähtpäevi, mis kõik kookide küpsetamist nõuavad. Nojah, tõsi ta on, alles oli ju Vabariigi aastapäev ja ega ma ei saanud seda ju koogiga tähistamata jätta. 
No comments:
Post a Comment