Keerulised ajad

Just siis, kui ma arvasin, et ma olen oma magistritööga kenasti ree peal, sain ma kokku oma juhendajaga, kes leidis, et mind on vaja pikalt edasi materdada ka siis, kui ma juba maas laman. Jah, just nii brutaalne see oligi, sest tollelt kohtumiselt lahkusin ma uue teemaga ning terve eelmine nädalavahetus läks enda kogumiseks. Peale enda suuremat väljaelamist teemal, millise tropi juhendaja ma endale suutsin valida (sest olgem ausad, ma ei usu, et ma kõike seda kriitikat ära olin teeninud), sõitsin ma eile kaks raamatukogu läbi, et leida ajaloolisi materjale Eesti iseseisvuse taastamise ja Nõukogude Liidu lagunemise kohta. Hetkel kõrgub mu laual üheksa raamatu kõrgune kuhi, ent ma arvan, et sellele tuleb veel lisa, sest kolm raamatukogu on veel läbi käimata. Too juhendaja nimelt arvas, et ma peaks talle selle nädala lõpuks saatma uue nimekirja ajaloolistest (kümme korda alla kriipsutatud, sest eelnevalt kasutasin ma ka arvamusartikleid, mis tema sõnul on rangelt keelatud) raamatutest ja et neid raamatuid peaks seal olema vähemalt 15. Kuna ma ei saa talle kohe kuidagi öelda, mida ma temast ja tema kriitikast tegelikult arvan, sest ma ikkagi tahaks suvel lõpetada, siis ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sinna nimekirja mitte 15 raamatu nime, vaid poole rohkem. Et kui tema ütleb, et ma hüppaks kaks meetrit, siis mina hüppan hoopis kolm. Lihtsalt sellepärast, et ma saan. Ja mind isegi ei huvita, kas ta mu varjatud irooniast ka aru saab.