Madeira

Madeirale ma vist eriti ei meeldi, sest kohe päris esimesel päeval suutsin ma endale kohutava külmetuse hankida ja ka praegu, nädal aega hiljem, ei käi õhk veel eriti läbi. Nojah, ilmselt oleks kasu olnud sellest, kui ma oleks ilmaennustust rohkem vaadanud ja võtnud siia rannariiete asemel hoopis kampsuneid kaasa. Paar päeva tagasi rääkis giid muidugi ka, et siinne kliima on ikka hirmus niiske ja kui esialgu siia saare peale saadeti hulgaliselt tuberkuloosihaigeid ja muid tõbiseid, siis hiljem saadi ikka aru, et tervenemise asemel kippusid nad siin kõik hoopis ära surema. Surema ma veel ilmselt ei hakka, aga vähemalt hetkel on mul küll tunne, et enne ma terveks ei saa, kui lennuk on oma rattad Madeiralt lahti kiskunud. Ehk tuleb sellest siis midagi nende 'maagiliste tervenemiste' sarnast. Muidu on Madeira väga tore, aga ma kahtlustan, et suures osas on selles süüdi ka see imeilus keel, mida nad siin räägivad. Pasteis de nata'd ehk Portugali kreemikoogid ei tule ka just kahjuks.
Pilte on küll, aga nendega läheb veel veidi aega.

Võidurõõm

Käesolev nädal on just see nädal, mida ma ootasin suure õudusega juba kuskil märtsi algusest, sest see pidi olema SEE nädal, kus mul on umbes mustmiljon kohustust ja eksamit ja ettekannet. Tuleb tunnistada, et praeguseks olen ma juba laupäevani jõudnud ja endiselt elus. Tegelikult, veelgi enam - endaga ikka üpris-üpris rahul. Esiteks sain ma oma stereotüüpide eksami tehtud, teiseks sain ma Euroopa mälu nimelises aines oma lühiessee eest 8, kolmandaks tegin ma samas aines ettekande eestlaste ja venelaste II maailmasõja sündmuste erinevast interpreteerimisest (ja sellest, miks eestivenelaste mälestused Suurest Isamaasõjast ei ole endiselt osa Eesti kollektiivsest mälust) ning see läks mul superhästi. Ma ei ole sündinud esineja ning ettekanded on midagi sellist, millest ma parema meelega eemale hoiaks, ent vähemalt Gali sõnul oli mu neljapäevane ettekanne suurepärane ning isegi meie grupi kõige kriitilisemal tüdrukul ei olnud mulle absoluutselt mitte midagi öelda. Nojah, mõni ime, et ma peale umbes kümnekordset harjutamist suutsin oma teksti puterdamata ja liigse lugemiseta ette kanda. Isegi mu õppejõud ütles, et on ilmselge, et ma tunnen oma teemat hästi - ja tõsi, ta küsib alati mind, kui kõne all on Venemaa, Baltikum või kommunism. Aga see, mille üle ma kõige-kõige suuremat võidurõõmu tunnen, on tänahommikune e-mail minu ülikriitiliselt sakslasest juhendajalt, kes ütles, et talle meeldis mu esimene peatükk. Ja muidugi annab see kõik mulle suurel hulgal motivatsiooni edasi töötada, sest märtsikuu oli tänu mu magistritöökatastroofile pigem nagu üks suur must auk, millest ma suurt midagi ei mäleta.
Seega võin ma öelda, et oma nädalase Madeira-puhkuse olen ma küll täiesti ära teeninud ja kuigi ma ka seal ilmselt oma magistritööd täielikult ära ei või unustada, tean ma vähemalt kindlalt, et mul on kõik kontrolli all.

Viharavi

Sel esmaspäeval otsustas terrorist-joogi teha seti, mis aitab vihast lahti saada ning tuleb mainida, et kogu see sett - või ei, pigem inimeste reaktsioonid sellele - olid enam kui kummalised.
Esimene harjutus: viska selili ja norska. Kõik grupi mehed juubeldasid selle harjutuse üle ja kinnitasid, et see on midagi, mida nad hästi oskavad. Mina ei osanud. Ja samal ajal kui ma tegin kõik endast oleneva, et vaevukuuldavat norinat esile tuua, mõtlesin ma, et äkki see on just see, mida mu isa magades teeb. Laseb endast viha välja. Sest norskab ta tõesti kõvasti. Järgmine harjutus oli kätega vastu maad tagumine, et kindel olla, et kõik viha ikka välja tuleb. Mees minu kõrval hakkas kohemaid rusikatega vastu põrandat prõmmima ning tegi sinna juurde veel koledat häält ka. Tema sees pidi ikka metsikus koguses viha olema, sest ta möirgas nagu karu. Pikapeale hakkasid ka teised karjuma, ent mina tegin toks-toks vastu põrandat ja mõtlesin, et ei tea, kus see viha nüüd on. Ei tulnud teist, kohe üldse mitte. Isegi oma magistritöö juhendaja vastu mitte, kuigi tema on just see, kes mu elu viimasel ajal kõige keerulisemaks on teinud. Mees minu kõrval möirgas ka kõikide järgnevate harjutuste jooksul nagu ratta peal ja mina muudkui imestasin. Ei olnud ju nagu eriti suur mees, aga kuidas temasse küll nii palju viha mahtus?
Ma ei tea, misjaoks see viimane meditatsioon oli. Ma muidugi eeldan, et taaskord midagi vihaga seotud - või äkki hoopis enda täitmine täiesti uutmoodi tunnetega? Igatahes meenutas see mulle vägagi natsistlikku tervitust (tuleb tunnistada, et õppimine sakslaste juures on minusse mõned eelarvamused süstinud) ja samal ajal kui mõnel lõpu poole ikka väga raskeks läks (paaril mehel vappus käsi ja terve keha nii kõvasti, et tundus, nagu nad oleks mõnel heavy metali kontserdil), siis ma mõtlesin, et ma võiks teist niipalju veel teha. Mida see fakt minu kohta näitab - ei tea. Aga ma loodan, et midagi hästi head. Samas tuleb tunnistada, et minu mõtlemine ei ole siiski veel nii puhas, et ma ei üritaks joogaasendite ja igapäevaelu vahele paralleele tuua. Sest olgem ausad, nii mõnigi asend või harjutus on ikka päris naljakas.

Suvest nii palju, et...

...kestiski see siin vaid ühe päeva. Kraamisin oma talvemantli ja kindad jälle kapist välja. Mütsi siiski ei võtnud, see oleks juba liig mis liig.

Suvisuvisuvisuvi!!!

Noh, selline, jahedavõitu suvi, aga ikkagi suvi. Ja kahekümnekraadine soojus tähendab minu jaoks seda, et aeg on hakata kandma lühikesi pükse ja seelikuid ning talvemantlid-sallid-kindad võib hoopis kapipõhja peita. Ma muidugi loodan, et see 'suvi' nüüd ka mõnda aega püsib. Sest kuigi Hollandis päris õiget talve ei ole, olen ma isegi sellest võltstalvest juba suhteliselt tüdinud. Andke mulle ainult päikest ja sooje ilmi!
Mitte, et ma seda kõike täiel rinnal nautida saaks, aga siis on vähemalt avatud akna all istudes ja õppides hea päikest võtta. Täna ma muidugi ei suutnud tervet päeva toas istuda, läksin hoopis Albert Cuyp'i turule ja sõin imetillukesi pannkooke maasikatega. Kõlab ju nagu suvi?