Mulle jäi muidugi kohe esimesest päevast silma, et Amsterdam on paksult kasse täis. Kõikidel meie naabritel on kassid (ühes peres on neid lausa kolm-neli) ja paljudes baarides ja restoranides elavad ka kassid. Mina olin muidugi piisavalt naiivne ja piisavalt suur kassifänn, et mõelda, et nood restoranipidajad peavad kasse seltsilistena nii endale kui külastajaile, aga ei. Tegelik põhjus on muidugi hoopis proosalisem kui amsterdammerite suur kassiarmastus. Nimelt pidavat vähemalt Amsterdami kesklinnas asuvad majad paksult hiiri-rotte täis olema ning neid võivat vahel ka nooblites restoranides ringi sibamas näha. Ja kui turistid ikka selle peale veel kilkama kipuvad, siis põlisamsterdammerid ei pidavat selle peale ammugi enam kulmugi kergitama. Täiesti normaalne ju. Mina muidugi hiirtega kooselamist päris hästi ette ei kujuta, ent kindlasti eelistaks ma neid prussakatele, keda siinsetes ühikates pidi ka päris tihti nägema. Pealegi, hiirte puhul aitaks ju alati kassi võtmine. Ja kui ühest ei piisaks, siis võtaksin lausa kaks.PS. Pildil olev kassmodell Pätu ei ole üldse Amsterdamiga seotud.
amsterdami kassid üllatavad vist tõesti veel ainult külla tulevaid eesti vanemaid, kes ei saa aru, et mis mõttes mingi räpane elukas käis praegu laua peal su õunakoogitaldrikust vahukoort limpsimas. mõned ülbed kassid on uudisekünnise ületanud ka oma vastiku kombe pärast korralikke kodanikke säärest järada (ettevaatust westerparki bagelsikohaga) :)
ReplyDeletekassitemaatikaga seotud amsimuljetest kirjutasin ise muide kunagi siin: http://buduaar.ee/Article/article/koduloomad-vastu-tahtmist
:)
Tore artikkel (: Kasside rünnaku alla pole ise veel sattunud (kui muidugi välja arvata too pildil olev eksemplar)... aga samas pole ma käinud veel ka Westerparkis. Kuigi, nüüd mul tekkis juba huvi tolle bagelsikoha vastu. Et kui hull üks kass ikka olla võib.
ReplyDelete