Uudiseid magistritöö rindel

Ühesõnaga*, sain siis oma teise peatüki ka juhendajalt tagasi ja sel korral ei pidanud me selleks üldsegi mitte kohtuma. Ilmselt oleks mul olnud targem valida endale juhendaja, kellega kohtumine ei oleks mulle niivõrd, noh, vastumeelne, sest kes see ikka tahab end rumala ja saamatuna tunda. Aga tol hetkel ma veel ei teadnud, kui hästi ta oskab panna mind (ja nii palju kui ma tean, pole ma hoopis mitte erand) ennast äärmiselt ebakompetentsena tundma. Siiski, e-mailides on ta suhteliselt tsiviliseeritud ja ka too tagasiside oli minu jaoks küllaltki meeldiv. Ning tema nõudlikkust teades oli lausa imeline avastada, et too peatükk, mis Pronkssõdurist rääkis (ja sellest, kas see sündmus näitab integratsiooni läbikukkumist või hoopis õnnestumist), sai kokku vaid paar kommentaari. Ma võin end vist varsti totaalseks Aljoša-teadlaseks lugeda, sest juba kaks õppejõudu on mulle tunnistanud, et ma tundun asjast palju teadvat. Muidugi ei ole kõik juhendaja kommentaarid minu jaoks väga teemasse ning mõnel puhul ma lihtsalt ignoreerin tema mõtteid, sest on päris ilmselge, et ta pole just väga süvenenud. Näiteks, ma võin vist julgelt öelda, et üks minu töö põhitegelasi on Edgar Savisaar. Mitte, et ta mulle mingilgi määral sümpatiseeriks, ent ma ei saa teda mitte kuidagi eirata, kui kõne all on Eesti taasiseseisvumine. Seega leiab teda minu töös rohkem, kui ma seda tunnistada tahaksin. Igal juhul ei ole härra sakslane siiani aru saanud, kes too tüüp on, sest iga kord, kui ma Savisaare nime oma töös mainin, tahab ta täpsustust - kes see on? Ja kui ma juba kümnendat korda trükin sisse, kes ta siis kõik parasjagu on, mõtlen ma, et kas need pole mitte varajased Alzheimeri tunnused. Samamoodi tahab ta igas kohas, kus ma kodakondsuseta isikute jätkuvalt suurt arvu märgin, lisamärget selle kohta, kuidas too arv viimase kahekümne aasta jooksul kahanenud on. Aga kuna see on ikkagi minu töö, siis märkisin ma tolle statistika ainult kahes kohas ära ja ülejäänud paaris kohas otsustasin vastavat märget ignoreerida. Igal juhul on tänu kõikidele neile eriti täpsetele faktidele kõigi ja kõige kohta minu töö kasvanud juba 23,100 sõnaliseks. Nõutud on muideks 15,000 ja kui mul mõne juhendajaga võiks tolle sõnade ülekülluse pärast probleeme tulla, siis härra sakslane on ainult rõõmus ja laseb mul aina juurde kirjutada, et probleeme aina põhjalikumalt arutada. Igavene rist ja viletsus, eks, aga nagu üks mu kursaõde ütles - lõpuks ma ju tean, et kui TEMA ütleb, et mu töö on hea, siis ta ikka on ka, sest lati alt ei lase ta küll ühelgi oma õpilasel läbi minna.
Tänane päev möödus magistritöö ja Benedict Andersoni seltsis, aga homme sõidan ma hoopis üheks päevaks Brüsselisse vahvleid sööma ja kirsiõlu jooma. Ja kui ilma on, siis saab hiljem pilte ka vaadata.

*Ma olen täiesti teadlik faktist, et tegelikult oli neid sõnu rohkem, kui üks.