Eurovisioonist

Euroopas elades ei saa maikuus Eurovisioonist vist ei üle ega ümber ja ega ma ka sel aastal ei saanud. Eriti peale seda kui Getter sai finaali ja eurovisioonifännid meile oh-kui-häid kohti ennustasid. Eks nad suutsid mu ootused päris kõrgele kruvida, kuid eilne õhtu oranžidel diivanitel ei kulgenud hoopiski sellises punktidesajus nagu ma ootasin. Aga noh, elu on selline.
Tegelikult vaatasime me siin juba neljapäevast poolfinaali ning tutvustasime Singapuri-Jamiele ja Ameerika-Justinile Euroopa tavasid. Enne seda tutvusime me põgusalt muidugi ka Ameerika tavadega, sest Justin otsustas meile hamburgereid teha. Kultuuride segunemise õhtu osutus tõsiselt edukaks, sest hamburgerid olid imelised ja Eurovisioon oli meeleolukas nagu alati. Eriti palju furoori tekitasid Moldova torbikutega päkapikud ja Taani laulja paljas selg.
Igatahes kogunesime me eile õhtul taas teleka ette, seekord oli uueks liitujaks jaapanlanna Ayako ning kaotuste hulka pidime lugema Justini, kes oli kuhugi kadunud. Seega, hamburgereid seekord ei pakutud, kuid Jamie otsustas teha maasikate ja Oreo'dega (küpsised, mis meenutavad vägagi Soomalste Domino-küpsiseid) jäätisekokteile ja see sobis meile kõigile ka täiesti. Eurovisiooni jälgides pidime me muudkui üllatuma 'Eurooplaste' halva maitse (näiteks jäi meile totaalselt arusaamatuks tolle Bosnia-vanamehe võlu) ja selle üle, kuidas poliitika on endiselt tähtsam kui laulud. Peale Eurovisiooni korraks poole silmaga internetti kiigates leidsin ma juba ka paar leedukate kaebust teemal 'Miks Eesti meile ühtegi punkti ei andnud?' Nojah, eks ise oleks ka pettunud olnud, kui Soome poleks Eestile ühtegi punkti andnud, ent samas, see oleks vist ilmvõimatu ka, sest Soomes on lihtsalt nii palju Eestlasi ja nad missioonitundest ju ikka hääletavad. Mina muideks hääletada ei saanud, sest mul on prepaid number ja mingil imelikul põhjusel on seega need 0900 numbrid minu käeulatusest väljas. Mitte, et ma oleks arvanud, et minu üks kõne oleks hollandlaste punkte kuidagi muutnud.
Igatahes pean ma ütlema, et ma olen lõpliku tulemusega suhteliselt rahul. Mitte, et need Aserbaidžaanlased oleks just üle mõistuse head lauljad olnud, ent ma lihtsalt ei tahtnud, et võidaks Rootsi või Ukraina. Miks? Sest esiteks oli Rootsi laul lihtsalt nõme - laulda, et 'ma saan populaarseks' on isegi Eurovisioonil liiga lame ja asja ei teinud paremaks isegi fakt, et tolle Eric'u perekonnanimi - Saade - võiks vabalt viidata tema Eesti päritolule. Ja Ukraina - olgem ausad - kes seda laulu ikka mäletab? Ma mäletan, et tšikk oli ilus ja tal oli tore sulgedega kleit seljas, ent laul oli tolle liivajoonistuse juures pigem segavaks faktoriks. Saksa kommentaatorid nimetasid tolle esitluse päris tabavalt Eurovision Sand Contest'iks (Eurovisiooni liivavõistlus), mida ta ka oli.