Hollandlastel on vihma ja märja ilmaga äärmiselt omapärane suhe. Kuna viimasel ajal on siin päris palju vihma sadanud, on mul olnud nende veidruste jälgimiseks piisavalt palju aega ja inimmaterjali. Või tegelikult, ilmselt olen hoopis mina imelik, sest ka väiksema vihmasagara korral keeldun ma rattaga sõitmast ning võtan hoopis trammi. Samamoodi ei lahku ma mitte kunagi kodust ilma vihmavarjuta - ma lihtsalt ei usalda Hollandi ilma. Hollandlased seevastu ei tundu vihmavarjusid üldse tunnistavat. Olgu, võibolla pole tõesti kõige mugavam rattaga sõitmise ajal üritada avatud vihmavarjuga tasakaalu hoida, ent mulle tundub, et amsterdammerid ei kasuta vihmavarju ka siis, kui nad parasjagu rattaga ei sõida. Nad lihtsalt tõmbavad oma kapuutsi sügavamale pähe ja tunduvat keelduvat vihmavarjude kasutamisest ka siis, kui taevast pussnuge sajab. Jaa, ma tean, suhkrust ma just ei ole ja ära ei sula, ent need hollandlased tunduvad kohati täiesti veekindlad olevat.
Juuresolevad pildid avavad järgmise tahu hollandlaste kummalistest harjumustest. Nagu kirjeldas seda üritust Maud, kelle pildid ka seda postitust illustreerivad, et kui enamus inimesi otsib muda ja poriloikudeni jõudes teise tee, siis hollandlased marsivad neist otse läbi. Tollel tegevusel on isegi hollandikeelne spetsiaalne nimetus olemas, wadlopen, mis tähendab umbes midagi sellist nagu mudas kõndimine. Eelmisel päeval enne toda üritust oli Maud päris mures ürituse kirjelduse pärast, mis kõlas küllaltki ohtlikult. Et te saate märjaks ja mudaseks ja kaasa tuleb võtta hunnikutes vahetusriideid ja jalatseid. Meie Heleniga leidsime, et kummikutest peaks ju piisama - kui sügavale need turistid siis ikka viiakse. Peale retke tuli välja, et kummikutega ei oleks seal ikka mitte midagi teha olnud, sest turistid olid mõnel hetkel vööni vees ja seda olukorras, kui väljas oli ainult 14 kraadi. Seda kuuldes tänasin ma muidugi õnne, et ma sellest üritusest osa ei tahtnud võtta, sest selline täisriietuses meres ligunemine ja seejärel läbimärjana mudas lonkimine poleks mu tervisele ilmselt eriti hästi mõjunud.
Ja siia alla saan ma puhtsüdamlikult kirjutada: Hollandlased on hullud, sest ma küll ei usu, et mõni teine rahvus mudas vallatlemisest taolise turismiatraktsiooni teeks.
Juuresolevad pildid avavad järgmise tahu hollandlaste kummalistest harjumustest. Nagu kirjeldas seda üritust Maud, kelle pildid ka seda postitust illustreerivad, et kui enamus inimesi otsib muda ja poriloikudeni jõudes teise tee, siis hollandlased marsivad neist otse läbi. Tollel tegevusel on isegi hollandikeelne spetsiaalne nimetus olemas, wadlopen, mis tähendab umbes midagi sellist nagu mudas kõndimine. Eelmisel päeval enne toda üritust oli Maud päris mures ürituse kirjelduse pärast, mis kõlas küllaltki ohtlikult. Et te saate märjaks ja mudaseks ja kaasa tuleb võtta hunnikutes vahetusriideid ja jalatseid. Meie Heleniga leidsime, et kummikutest peaks ju piisama - kui sügavale need turistid siis ikka viiakse. Peale retke tuli välja, et kummikutega ei oleks seal ikka mitte midagi teha olnud, sest turistid olid mõnel hetkel vööni vees ja seda olukorras, kui väljas oli ainult 14 kraadi. Seda kuuldes tänasin ma muidugi õnne, et ma sellest üritusest osa ei tahtnud võtta, sest selline täisriietuses meres ligunemine ja seejärel läbimärjana mudas lonkimine poleks mu tervisele ilmselt eriti hästi mõjunud.
Ja siia alla saan ma puhtsüdamlikult kirjutada: Hollandlased on hullud, sest ma küll ei usu, et mõni teine rahvus mudas vallatlemisest taolise turismiatraktsiooni teeks.
doe maar normaal, dat is gek genoeg!
ReplyDeletemilleks itaalia oliivisalud, kui saab mudas matkata :D