Ouderkerk aan de Amstel

Meid pole siin viimasel ajal ilusa ilmaga väga hellitatud ja seetõttu olin ma kohe eriti elevuses, kui ma märkasin, et minu Google ilmaennustus pakkus laupäevaks imeilusat ilma 21 soojakraadiga. Seega käisin ma Ignaciole pea terve nädala pinda plaanidega, mida laupäeval kõike teha võiks ja mu plaanid varieerusid salapärasest vanaaegsest linnakesest, millest 'Minu Amsterdamis' kirjutati, Oosterparki toodud vaaterattani. Aga lõpuks otsustasime me sõita hoopis Amsterdami lähedal asuvasse väikesesse linnakesse nimega Ouderkerk aan de Amstel. Minu üheks suureks motivatsiooniks oli ka põhjus, et kui me sügisel Galiga seal käisime, siis mul fotikat kaasas ei olnud ja mul jäid kõik lambad, lehmad, tuuleveskid ja jänesed pildistamata. Ja tegelikult on tegu ka lihtsalt väga armsa väikese kohaga.
Aga kõigepealt pidin ma rattaga Ignacio juurde jõudma. Ma olin juba varem tähele pannud, et ratta jaoks tuleks A'dami metroos eraldi pilet osta, sest vastasel juhul hakkavad väravad sealt läbi minnes põrgulärmi lööma. Ja iseenesest ei olekski sellest ju eriti midagi, ent nood väravate juures passivad turvamehed ei meeldi mulle kohe üldse. Seega otsustasin ma, et kriminaal ma pole ja et too €1.50 pole ka ju NII palju. Pealegi tundus mulle, et too pilet kehtib terve päeva, sest kuskil ei olnud märgitud, et '1 keer' (üks kord), vaid hoopis 'vandaag' (täna). Amsterdami metroodes on olemas ka liftid, et igasuguste kärude ja ratastega seiklemine kergem oleks, ent tol hommikul olin ma vist liialt elevuses, et selgelt mõelda ning seetõttu tassisin ma oma ratast trepist. Ja kui nii naiivikud kui kogenud ratastega liiklejad on lõpuks platvormini jõudnud, siis ei ole midagi nii, et sisened oma rattaga kusagilt suvalisest uksest. Ei. Siis sa vaatad silmad krõllis möödatuhiseivaid rongiuksi, et kuhu too sinise rattamärgiga uks parasjagu jääb ning üritad kogu oma kupatusega sinna ukseni jõuda enne kui rong ära sõidab, sest neid uksi on iga rongi peale umbes kaks.
Õiges peatuses maha minnes seisin ma silmitsi maailma kõige pikema trepiga. Ausalt ka! Ning selle kõrval ei olnud isegi renni, milles ratas alla veeretada. No okei, võtsin siis ratta kaenlasse ja hakkasin astuma. Mõne hetke pärast tabasin end mõttelt, et, ooooo, see ratas läheb aina kergemaks. Ja kui ma siis üle õla tagasi vaatasin, leidsin sealt ühe kihistava neergimammi, kes mul ratast tassida aitas! Umbes sel hetkel tundsin ma tohutut poolehoidu terve selle 'geto' ja tema elanike suhtes, sest üks geelitatud juustega valge hollandlane mind vaevalt aidanud oleks. Aga selleks, et maailmas asjad ikka tasakaalus oleks, otsustas mu ratas peale turvaväravatest läbi jõudmist hetkeks pikali visata. Tulemus: üks purunenud rattakell ja üks kahtlaselt pöördunud lenks, mida ma ise enam õigeks pöörata ei jõudnud. Ignacio sai selle lenksu üle hiljem muidugi päris korralikult irvitada, ent õnneks oli see kergelt parandatav probleem.
Ja retk Ouderkerki võiski alata. Ilmselt olin ma siiski suhteliselt tülikas reisikaaslane, sest me pidime peatusi tegema iga kord, kui mõni lammas või lehm vaatevälja ilmus ning peale selle nuiasin ma Ignaciolt muudkui tema pikka objektiivi, et loomadest ka portreefotosid teha. Mitte, et ma lehmi ja lambaid varem näinud ei oleks, aga noh, Hollandis neid ikka iga päev ei näe. Hiljem jalutasime ka natuke linna peal ringi ja vaatasime, kuidas sõpruskonnad ühes väikeses sadamas oma sada asja paatidesse ladusid ning kanali peale paarutama läksid. Paadis õlle joomine on ilusa ilma korral muide Amsterdammerite üks lemmiktegevusi ning noil ilusail päikesepaistelistel päevadel on linna kanalid erinevatest paatkondadest pungil.
Getosse tagasi jõudes läksime väikesele toidušopingule, sest peale seda, kui ma veidi Ignacio külmkappi revideerinud olin, jäi sinna ainult suur hunnik alkoholi (mis mind muidugi üldse ei üllatanud). Retk toimus marsruudil Lidl-Aldi-Türgi pood ja kuna meil olid Aldini jõudes juba kotid toitu täis, siis leidsin mina paranoiliselt, et ma jään välja ootama. Ignacio on ilmselgelt palju usaldavam, sest tema leidis, et kes see neid cornflakes'e ikka tahab, aga ta on vist juba aru saanud, et minuga vaielda ei maksa. Samal ajal kui tema Aldis oli, sain mina veidi ümbruskonda uurida ja korraga tundsin ma end kohutavalt valgelt. Mitte, et ma oleks hirmu tundnud, ent mul oli korraga tunne nagu ma oleks Aafrikas. Või Türgis. Isegi Ladina-Ameerika oleks sobinud, sest minu juures tšillis ka üks Brasiilia perekond, ent mitte Holland. Lidl'i ja Aldiga kõrvuti asuvad erinevad Türgi basaarid, Idamaised söögikohad ning Surinami baarid, mis kõik olid täis lõbusaid ja käratsevaid inimesi. Ning minust möödusid pidevalt šokolaadikarva suurte tagumikega mammid, kes ühe käega vedasid oma oste ning teisega üritasid kantseldada oma sõstrasilmseid lapsi. Ja mitte ühtegi valget inimest peale minu.
Ent meie šoppamisretk ei saanud lõppeda enne, kui Ignacio oli oma taimedele väetist leidnud. Lõpuks leidis ta ühe Türgi onkli, kes lillepoodi pidas ja kui ma sinna jõudsin, siis kuulsin ma umbes sellist vestlust:
Ignacio: "Mul oleks vaja väetist (fertilizer)."
Türgi onkel: "Misasi see väetis veel on?"
Ignacio: "No teate küll, see asi, mis lilled kasvama paneb!"
Türgi onkel: "Aaa, lilledel on meditsiini vaja!!"
Ignacio: "Ei ole meditsiini vaja, nad ei ole haiged. Väetist!"
Türgi onkel: "Ei no, meditsiini ikka ju!"
Ma seisin esialgu niisama kõrval ja üritasin mitte eriti nähtavalt itsitada, ent kui Türgi onkel pöördus juba mingite muude Türgi onklite poole, et küsida, mis see fertilizer siis ikka on, mõtlesin ma nende piinadele lõpu teha ja küsisin onklilt, et kas tal lillede toitu on. Korraga lõid Türgi onkli silmad särama nagu keegi oleks lambi põlema pannud. "Jaaa, voedsel! Muidugi on!" Ja oligi. Kõik olid õnnelikud: Ignacio, onkel ja lilled. Mina olin natuke vähem õnnelik, sest Ignaciol sularaha ei olnud ja ma pidin tolle seitsmeeurose lilletoidu ise ära ostma.

PS. See sissekanne on taaskord sündinud prokrastineerimise tähe all. Ma lihtsalt ei viiiiitsi hakata lugema toda Ülemnõukogust pajatavat raamatut aastast 1977.