Brüssel

Brüssel ei kuulu kohe kindlasti minu lemmiklinnade hulka, eriti peale seda kui too novembrikuine ELi parlamendi ja komisjoni külastus minu jaoks läbimärjana lõppes. Ent Ignaciole too linn meeldib, isegi nii palju, et ta on alati vabal päeval nõus rongiga sinna sõitma. Sel korral läksin ma ka kaasa ning mõtlesin terve rongisõidu aja kõikidele neile magusatele õlledele ja vahvlitele, mida too reis minu jaoks tähendama pidi.

Suvine Brüssel on muidugi oluliselt meeldivam kui sügisene, ent lummata too linn mind endiselt ei suutnud. Võibolla oli see tingitud kuumast ilmast ja suurest hulgast tänavatest, mida parasjagu ehitati. Või hoopis sellest, et minu kauaoodatud šokolaadi ja maasikatega vahvel osutus osalt kõrvetatud, osalt pooltooreks plönniks. Siiski, päris kindel saan ma olla ainult selles, et Brüsselil ei ole minu jaoks mingit sarmi. Amsterdamis on kanalid, Tallinnas on vanalinn, Lissabonis on azulejod, saudade ja veidi loppis majad, ent Brüsselis?
Samas ei saa ma öelda, et ma toda reisi ei nautinud. Ei, mulle meeldis neil tolmustel tänavatel ringi tšillida, varjualustes puuvilja- ja marjaõluga mekutada, Manneken Pis ja Janneke Pis taaskord üle vaadata, Hiina restoranis magushaput sealiha süüa ning Türgi-Belgia mängule suunduvaid Belgia fänne jälgida. Aga samas oli mul ka hea meel taaskord Amsterdamis tagasi olla. Pealegi, vahvleid ja kirsiõlu saab ka siit osta.