Härra Sakslane ja marurahvuslus

Tundub, et härra Sakslane on minusse peale kahte ülimahukat peatükki paremini suhtuma hakanud, sest tema viimasest kirjast ei kõlanud too 'jeerum, see tšikk ei saa jälle midagi aru' üldse mitte nii tugevalt läbi kui varasemalt. Ei, tegelikult tegi ta mulle lausa ühe komplimendi - või noh, ma kavatsen seda võtta kui komplimenti, sest ilmselt on see suurim tunnustus, mida ta mulle üldse iialgi annab. Igatahes, päris alguses oli ta äärmiselt kahtlev, et kas mina (ta oli selleks ajaks aru saanud, et ma olen suhteliselt natsionalistlikult meelestatud) suudan ikka seda Eesti-Vene teemat piisavalt objektiivselt kajastada. Ma lubasin, et suudan, ent sellest hoolimata oli mul vahel meie vestluste ajal tunne, et ta tahaks oma pead vastu lauda taguda, kui ma oma sõnu veidi mõtlematult välja paiskasin. (Ehk siis, selle asemel, et öelda poliitiliselt korrektselt: "Vene ajalehed interpreteerivad Pronksiööd hoopis teistmoodi, kui Eesti omad," ütlesin ma hoopis midagi seoses valedega, mida Pravda oma veergudel trükib. Ja see ei meeldinud talle üldse mitte.) Ent, tolles viimases kirjas, mis just minu postkasti potsatas, palus ta, et ma eestlastele liiga ei teeks. Ning lisas, et ma olen väga hästi suutnud oma magistritöös objektiivsust säilitada. Tõsi, tegelikult tean ma seda isegi. Veelgi enam - tegelikult saan ma nüüd päris hästi aru, miks venelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Loomulikult saan ma aru ka eestlastest, ent enam minus mingeid marurahvusluse jooni pole. Kummaline, ent too magistritöö on mind palju sallivamaks muutnud ja seda just eriti venelaste suhtes. Nagu Galinagi hiljuti märkis, et kuigi eestlastel on piisavalt põhjust venelasi mitte eriti armastada, teen ma talle pidevalt märkusi, kui ta oma rahvuskaaslaste suhtes liialt kriitiliseks peaks minema. Nojah, Gali on ju ainult etniliselt venelane, kultuuriliselt on ta puhas kanadalane, ent ikkagi. Vanematega suhtleb ta siiani peamiselt vene keeles.