Gajane ja nõukogude nostalgia

Välismaal elades on mul tekkinud teatud oskus leida endale selliseid sõpru, kes oskavad minuga jagada nostalgilisi meenutusi lapsepõlveaegsetest lemmikutest. Ma ei saa öelda, et ma enda ümber olevad inimesi just selle järgi valiks, ent kuidagi on juhtunud nii, et paremini saan ma läbi ikka nendega, kellega mul on soovi korral võimalus tundide viisi ka vene hõrgutistest, nagu pelmeenidest ja kukekommidest, rääkida. Ja kuidas võikski keegi, kes on üles kasvanud vabas Läänes, mõista seda, kui maitsev oli Kosmose moos või miks mul on vahetevahel hirmsasti vaja keedetud pelmeene hapukoorega. Ignacio on mul juba tegelikult suhteliselt hästi välja koolitatud ja kuigi ta endiselt soustidest just eriti ei pea, löövad tal keefirit nähes silmad põlema. Gali läks korra lausa nii kaugele, et tegi mulle ise pelmeene, mida me siis hiljem kahekesi mõnust ägisedes sõime, pälvides nii ka Gali hollandlasest sõbra Brami arusaamatuid kommentaare teemal 'kuidas meile too jubedus maitseda saab'.
Siin uues korteris on mul nõukogudeaegsete naudingute jagamiseks Gajane, kelle vend omab juhtumisi ühte toredat veebipoodi, mis müüb nii Vene kui Ukraina tooteid. Isegi lätlaste Laima sefiirid olid end pelmeenide ja keeduvorsti vahele pookinud. Ja selle veebilehe vaatamine sisustas minu jaoks ühe toreda pooltunni, kus ma järjest kõiki artikligruppe läbi vaatasin ja mõttes nimekirja kokku panin, mida kõike mul sealt parasjagu vaja oleks. Doktorskaja! Kukekommid! Tatar! Marmelaad! Ja Gajane lihtsalt istus itsitades mu kõrval ja muudkui imestas, kuidas ma kõiki neid asju tean. Veidi hiljem kraamis ta oma toast ka ühe kotikese varandusega lagedale ning andis mulle umbes poole oma kommidest, mille ta mustadeks päevadeks kõrvale oli tõstnud. Ma pean ütlema, et too kukekomm maitses täpselt samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi. Tõeline nostalgia.

Esimene draama

Esimesel hetkel, kui ma oma uude koju sisse kolisin, tundus mulle, et siinsed inimesed on kõik sellised veidi eraklikku tüüpi, kes oma toast naljalt välja ei tule ja kellega elu ühe katuse all peaks suhteliselt probleemidevaba olema. Vähem kui nädal hiljem on õhk draamadest paks. Kõigepealt peaks ma ilmselt muidugi tutvustama inimesi, kellega ma koos elan. Alustame Gajanest, 21 aastasest KLM'i stjuuardessist, kes on algselt pärit Armeeniast, kuid kes pärast perekondlikke traagilisi sündmusi kolis algul Moskvasse ning paar aastat hiljem Hollandisse. Gajane peab end ise hollandlaseks ja tänu temale läigib siin majas kõik puhtusest. Veidi enne mind kolis siia 31 aastane disainer José Hispaaniast, kes on hetkel minuga sarnases staatuses, ehk siis töötu. Ja siis on siin veel umbes kahekümneaastane britt Danny, kes jagab tuba oma ekstüdruku Stinega, kes on parajasti Norras puhkusel ja keda mul siiani pole õnnestunud kohata. Nii palju kui Gajane mulle rääkinud on, on nii Danny kui Stine parajad põrsad, kes enda järelt koristada ei armasta ning seetõttu on Gajane see, kes siiani köögis, vannitoas ja wc's korda on hoidnud. Lisaks on ta siiani ka (eks)paarikese nõusid pesnud, kui need on päevadeks kraanikaussi ligunema jäetud (ning seda olevat siin pidevalt juhtunud). Seega pole midagi imestada, et Gajanel eile katus ära sõitis, kui ta kraanikausist järgmise mustade nõude kuhja leidis. Kuna Danny sattus parasjagu köögis olema, otsustas tüdruk talle täpselt öelda, mida ta kõigest sellest arvab ja draama oligi alanud. Vaidluse käigus ähvardas Gajane, et kui Danny järgmiseks hommikuks nõusid ära pesta suutnud pole, siis viskab ta need lihtsalt ära ja peale seda kui britt oli teda ägedas puhtusefriikluses süüdistanud, otsustas ta, et viib kõik endale ja Stinele kuuluva köögist ära. Nii igaks juhuks. Seega tassis Danny pool ööd kööki tühjaks, ise samal ajal Stinega arutades, mis kõik nende oma on. Välja tuli muidugi see, et tema enda kinnitusel on pea kõik köögiriistad Stine ostetud ja nüüd laiutab köögis tühjus. Britt seevastu istub ilmselt rahulikult käsi hõõrudes oma pottide-pannide otsas ja maja ülejäänud asukad ei suuda tema lapsikut käitumist ära imestada. Hommikuks oli ilmunud kööki ka Danny poolne selgitus, mis sisaldas luba kõigil teistel peale Gajane tema uksele koputada, et nõusid kasutada. Aga ma ei usu, et ma seda pakkumist kasutan, sest ma ei kujuta ette, et võtan oma kaks leivaviilu näppu ja lähen koputan poisi uksele, et tema toas rösterit kasutada. Õnneks selgus, et Gajane ema, tõelise nõukogude koguja musternäidis, ei ole oma elus ühtegi taldrikut, tassi ega lusikat ära visanud ning on nõus meie kööki uute tarvikutega varustama. Aga ma kardan, et see draama pole siin ammugi veel läbi. Ja kõige enam kardan ma seda, et Gajane viib oma ähvarduse teoks ja kolib siit välja, sest ei suuda tolle Dannyga enam koos elada. Siis pole minul siin ka vist enam pikka pidu, sest üksi ma seda korterit ka korras ei hakka hoidma. Samas, igava elu üle ei saa ma taaskord kurta.

Uus algus Amsterdamis

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski mitte seda, et midagi ei toimu. Pigem tähendab see hoopis seda, et ma:
a) puhkan Eestis ja mul ei ole mitte mingit tahtmist Internetis istuda;
b) kolin oma asju ümber, sest mul on ometi õnnestunud endale Amsterdamis tuba leida;
c) olen parasjagu šokeeritud sellest, kuidas mu eesti keele oskus ei ole eesti keele tõlgi ametikoha jaoks piisavalt hea.
Aga nüüd kõigest siis järjepanu.
Eesti kohta ei hakka ma pikemalt kirjutama, sest ilmselt on kõik sellega nagunii kursis. Siiski tuleb mainida, et too päevitus, mis mul õnnestus kahenädalase Eestis viibimise ajaga saavutada, on Amsterdami vihmas täiesti ära kulunud. Jajah, tänagi tuli siin paduvihma ja sooja oli vaid 15 kraadi. Hollandlased ise väidavad, et saja aasta kõige külmem ja vihmasem juuli. Story of my life, ütleksin ma selle kohta. Kui ma Portugalis elasin, siis sattus mulle viiekümne aasta kõige külmem ja vihmasem suvi ja saja aasta kõige vihmasem talv. Tundub, et mul on imeline anne endale suurepärase kliimaga elamispaiku otsida. Siiski tundub, et esialgu jään ma veel siia, sest kuigi ma olen endiselt töötu - ja lausa nii töötu, et ma mõtlen siin vaikselt lapsehoidmisega tegelema hakata - on mul nüüd ometi õnnestunud kõikidele Amsterdami petistele müts pähe tõmmata ja endale täiesti legaalne elupaik leida. Jaa, päris oma reaalselt eksisteeriv tuba koos reaalselt eksisteeriva rõduga. Viimasel, muide, ei ole sellises kliimavöötmes muidugi eriti palju kasutust, ent ma ikkagi loodan, et sel suvel tuleb siin veel õiget suveilma ka. Olgu, tegelikult sattusin ma oma korteriotsingutel petise asemel hoopis ühe ladinaverelise geelipeast ärimehe juurde, kes oma valgete hammaste välkudes lubas mulle, et kui ma olen valmis veidi rohkem üüri maksma, võime üürilepingule kohe alla kirjutada. Ja kuna ma olin tolleks hetkeks kõikvõimalike petistega niivõrd ära hirmutatud ning too tuba tundus täiesti usaldusväärne variant, jäin ma diiliga nõusse. Jah, ma pean mainima, et rõdul oli siin täiesti arvestusväärne osa mängida.
Seega on pool mu viisaastakuplaanist praeguseks hetkeks juba täidetud: tuba on olemas. Samas töö, see plaani olulisem osa, on endiselt täitmata. Võibolla olen ma töö otsimisega siiani tõesti veidi vähem tegelenud, ent nüüd on täiskäik sees ja töökuulutuste kammimine on saanud mu argipäeva lahutamatuks osaks. Tegelikult tegelen ma sellega ka nädalavahetusel, no nii igaks juhuks. Vahel kutsutakse mind isegi intervjuudele. Nagu näiteks üks suur hotellibroneerimisveeb, mis otsis oma tiimi eesti keele tõlki. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus, eks ole. Minagi mõtlesin nii ja olin täiesti kindel, et see töö on mul taskus, sest ma olen alati sõnadega hästi läbi saanud. Mulle meeldib kirjutada ja mu eesti keel on ka täiesti arvestataval tasemel. Oma suureks üllatuseks sain ma aga peale tõlketesti teada, et minu sooritus oli ebapiisav ja järgnevale intervjuule mind enam ei kutsutud. Kui ma sellest hiljem Ignaciole rääkisin, arvas ta esialgu, et nad pidid mingi vea tegema, sest mismõttes mina ei oska tõlkida. Ja seejärel pakkus, et äkki mõnel teisel kandidaadil olid suuremad rinnad. See oli muidugi nii naljaga pooleks öeldud, ent tõesti, miks ka mitte. Saatsin hiljem tolle firma hr-tšikile, kes sinnamaani minuga väga tihedat kontakti hoidis, ka kirja pärimaks, mis minu tõlkel siis viga oli. Vastust pole ma siiamaani saanud, aga kuidas sa seletadki mõnele kandidaadile, et vabandust, sinu b-korv ei ole meie firma nõuetega vastavuses.
Muide, lisatud pilt võiks vabalt kujutada minu toa õuepoolset külge. Minu tuba oleks sel juhul siis kõige ülemine vasakpoolne aken ja pool rõdu.