Uus algus Amsterdamis

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski mitte seda, et midagi ei toimu. Pigem tähendab see hoopis seda, et ma:
a) puhkan Eestis ja mul ei ole mitte mingit tahtmist Internetis istuda;
b) kolin oma asju ümber, sest mul on ometi õnnestunud endale Amsterdamis tuba leida;
c) olen parasjagu šokeeritud sellest, kuidas mu eesti keele oskus ei ole eesti keele tõlgi ametikoha jaoks piisavalt hea.
Aga nüüd kõigest siis järjepanu.
Eesti kohta ei hakka ma pikemalt kirjutama, sest ilmselt on kõik sellega nagunii kursis. Siiski tuleb mainida, et too päevitus, mis mul õnnestus kahenädalase Eestis viibimise ajaga saavutada, on Amsterdami vihmas täiesti ära kulunud. Jajah, tänagi tuli siin paduvihma ja sooja oli vaid 15 kraadi. Hollandlased ise väidavad, et saja aasta kõige külmem ja vihmasem juuli. Story of my life, ütleksin ma selle kohta. Kui ma Portugalis elasin, siis sattus mulle viiekümne aasta kõige külmem ja vihmasem suvi ja saja aasta kõige vihmasem talv. Tundub, et mul on imeline anne endale suurepärase kliimaga elamispaiku otsida. Siiski tundub, et esialgu jään ma veel siia, sest kuigi ma olen endiselt töötu - ja lausa nii töötu, et ma mõtlen siin vaikselt lapsehoidmisega tegelema hakata - on mul nüüd ometi õnnestunud kõikidele Amsterdami petistele müts pähe tõmmata ja endale täiesti legaalne elupaik leida. Jaa, päris oma reaalselt eksisteeriv tuba koos reaalselt eksisteeriva rõduga. Viimasel, muide, ei ole sellises kliimavöötmes muidugi eriti palju kasutust, ent ma ikkagi loodan, et sel suvel tuleb siin veel õiget suveilma ka. Olgu, tegelikult sattusin ma oma korteriotsingutel petise asemel hoopis ühe ladinaverelise geelipeast ärimehe juurde, kes oma valgete hammaste välkudes lubas mulle, et kui ma olen valmis veidi rohkem üüri maksma, võime üürilepingule kohe alla kirjutada. Ja kuna ma olin tolleks hetkeks kõikvõimalike petistega niivõrd ära hirmutatud ning too tuba tundus täiesti usaldusväärne variant, jäin ma diiliga nõusse. Jah, ma pean mainima, et rõdul oli siin täiesti arvestusväärne osa mängida.
Seega on pool mu viisaastakuplaanist praeguseks hetkeks juba täidetud: tuba on olemas. Samas töö, see plaani olulisem osa, on endiselt täitmata. Võibolla olen ma töö otsimisega siiani tõesti veidi vähem tegelenud, ent nüüd on täiskäik sees ja töökuulutuste kammimine on saanud mu argipäeva lahutamatuks osaks. Tegelikult tegelen ma sellega ka nädalavahetusel, no nii igaks juhuks. Vahel kutsutakse mind isegi intervjuudele. Nagu näiteks üks suur hotellibroneerimisveeb, mis otsis oma tiimi eesti keele tõlki. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus, eks ole. Minagi mõtlesin nii ja olin täiesti kindel, et see töö on mul taskus, sest ma olen alati sõnadega hästi läbi saanud. Mulle meeldib kirjutada ja mu eesti keel on ka täiesti arvestataval tasemel. Oma suureks üllatuseks sain ma aga peale tõlketesti teada, et minu sooritus oli ebapiisav ja järgnevale intervjuule mind enam ei kutsutud. Kui ma sellest hiljem Ignaciole rääkisin, arvas ta esialgu, et nad pidid mingi vea tegema, sest mismõttes mina ei oska tõlkida. Ja seejärel pakkus, et äkki mõnel teisel kandidaadil olid suuremad rinnad. See oli muidugi nii naljaga pooleks öeldud, ent tõesti, miks ka mitte. Saatsin hiljem tolle firma hr-tšikile, kes sinnamaani minuga väga tihedat kontakti hoidis, ka kirja pärimaks, mis minu tõlkel siis viga oli. Vastust pole ma siiamaani saanud, aga kuidas sa seletadki mõnele kandidaadile, et vabandust, sinu b-korv ei ole meie firma nõuetega vastavuses.
Muide, lisatud pilt võiks vabalt kujutada minu toa õuepoolset külge. Minu tuba oleks sel juhul siis kõige ülemine vasakpoolne aken ja pool rõdu.