Gajane ja nõukogude nostalgia

Välismaal elades on mul tekkinud teatud oskus leida endale selliseid sõpru, kes oskavad minuga jagada nostalgilisi meenutusi lapsepõlveaegsetest lemmikutest. Ma ei saa öelda, et ma enda ümber olevad inimesi just selle järgi valiks, ent kuidagi on juhtunud nii, et paremini saan ma läbi ikka nendega, kellega mul on soovi korral võimalus tundide viisi ka vene hõrgutistest, nagu pelmeenidest ja kukekommidest, rääkida. Ja kuidas võikski keegi, kes on üles kasvanud vabas Läänes, mõista seda, kui maitsev oli Kosmose moos või miks mul on vahetevahel hirmsasti vaja keedetud pelmeene hapukoorega. Ignacio on mul juba tegelikult suhteliselt hästi välja koolitatud ja kuigi ta endiselt soustidest just eriti ei pea, löövad tal keefirit nähes silmad põlema. Gali läks korra lausa nii kaugele, et tegi mulle ise pelmeene, mida me siis hiljem kahekesi mõnust ägisedes sõime, pälvides nii ka Gali hollandlasest sõbra Brami arusaamatuid kommentaare teemal 'kuidas meile too jubedus maitseda saab'.
Siin uues korteris on mul nõukogudeaegsete naudingute jagamiseks Gajane, kelle vend omab juhtumisi ühte toredat veebipoodi, mis müüb nii Vene kui Ukraina tooteid. Isegi lätlaste Laima sefiirid olid end pelmeenide ja keeduvorsti vahele pookinud. Ja selle veebilehe vaatamine sisustas minu jaoks ühe toreda pooltunni, kus ma järjest kõiki artikligruppe läbi vaatasin ja mõttes nimekirja kokku panin, mida kõike mul sealt parasjagu vaja oleks. Doktorskaja! Kukekommid! Tatar! Marmelaad! Ja Gajane lihtsalt istus itsitades mu kõrval ja muudkui imestas, kuidas ma kõiki neid asju tean. Veidi hiljem kraamis ta oma toast ka ühe kotikese varandusega lagedale ning andis mulle umbes poole oma kommidest, mille ta mustadeks päevadeks kõrvale oli tõstnud. Ma pean ütlema, et too kukekomm maitses täpselt samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi. Tõeline nostalgia.