Kiired ajad

Ometi jõudsin ma ära oodata selle aja, kus mu igapäevane elu koosneb ka muust kui töökuulutuste sirvimisest ja korterikaaslaste ning Albert Heijn'i töötajatega sotsialiseerumisest. Palgalist tööd pole mul endiselt, ent tutvuste kaudu õnnestus mul leida endale lühiajaline praktikakoht ühes tuuleenergiafirmas. Ja kuigi hommikul kell seitse ärkamine on minu jaoks esialgu midagi väga uut ja harjumatut, on mul nii hea meel lõpuks ometi midagi teha. Lisaks pakub praktika rahvusvahelises firmas ka head võimalust sealsete töötajatega networkida*, mis omakorda on heaks eelduseks päris töö leidmiseks. Networkimine, nimelt, olla siin parimaks võimaluseks endale töö leida. Igatahes oli täna mu esimene tööpäev ja ma pean mainima, et ma lähen homme lausa rõõmuga tagasi. Üks asi on muidugi see, et ma saan lõpuks midagi teha, kuid vähem oluline pole ka see, et mu ülemus on üks minust paar aastat vanem väga tore leedulanna (ja lisaks temale olid ka kõik teised, keda ma täna kohtasin, äärmiselt meeldivad). Palka mulle küll ei maksta, kuid õnneks makstakse kinni mu sõidud tööle ja tagasi ning täna tehti mulle isegi lõuna firma poolt välja. Kuna täna oli alles tutvustav päev (mis ei tähendanud seda, et ma poleks palehigis kella üheksast viieni tööd teha vihtunud, peale mida mu ülemus Vaida mu lihtsalt ukse taha tõstis ja koju minna soovitas), siis pikemalt kirjutan ma tollest praktikast ilmselt kunagi hiljem. Või kas kirjutangi - kuna minu praktika hõlmab inimressursse, on kõik, mida ma seal kontoris näen, äärmiselt konfidentsiaalne ja esimese asjana kirjutasin ma alla dokumendile, milles lubasin suud pidada.
* No ma mitte ei suuda siinkohal kasutada toda kummalist eestikeelset sõna 'võrgustumine', mis kõlab pigem nii nagu ma räägiks kalandusest.