Slotervaart

Kuna täna oli üle ma ei tea mitme nädala korraks päikest näha, siis tegin ma oma uues kodukohas ühe väikese ringi. Kõigepealt vaade, mis avaneb minu rõdult - hoov, mis on alati täis kluugutavaid tuvisid ja karjuvaid lapsi.

Otse maja kõrval asub väike pargimoodi asjandus koos väikese kanalimoodi asjandusega. Aga ma pean mainima, et kui loomaaia kõrval šikis piirkonnas elades olid kõik murulapid alati piinlikult puhtad, siis Slotervaartis on asjad hoopis teised - prügi on maas ikka palju rohkem.

Šikk ei ole Slotervaart kohe mitte mingist otsast ja üks endast lugupidav valge hollandlane ei hakka kohe kindlasti siia mingit kinnisvara soetama. Seega pole ka siinsetel tänavatel heledatverd inimesi väga palju näha ja suure osa siinsest elanikkonnast moodustavad moslemid. Ja mis võiks selle väite tõestuseks paremini sobida, kui üks uhke mošee. Palvekutsungit pole ma siiani veel kuulnud, ehk kunagi tulevikus.

Ja samal ajal kui ma üritasin mošeed võimalikult hästi pildile püüda, ronis mu kaamerasilma ette ka üks moslemipapi. Vot selliseid riideid nad siin sageli kannavadki (mis ei tähenda muidugi seda, et ka läänelikumad riided moes poleks), ent väikesed mütsikesed on neist enamikul peas, isegi siis, kui jalgu katavad teksad. Ja naised käivad üldjuhul ikka pearättidega ringi ning kui vanem generatsioon kannab rätikuile lisaks ka suuri katvaid hõlste, siis nooremad tüdrukud kannavad pigem väga ümber teksasid või isegi miniseelikuid. Ning ma pole siiani aru saanud, mismoodi on juuste näitamine suurem skandaal, kui jalgade näitamine.

Mošeest veidi edasi asub Rembrandtpark.

Ja siin on elav tõestus sellest, et sa võid oma jalgratta posti külge lukustada küll, ent see siiski ei garanteeri seda, et sul terve ratas ka tagasitulles alles on. Raam jääb alles, kuid kõik muu lahtikruvitav viiakse minema.

Siin on minu Türgi pood ja kuigi ma tunnen end vahel kõikide nende ülimalt kaetud naiste seas veidi kummaliselt, on Albert Heijnist oluliselt soodsamad hinnad minu jaoks suureks motivaatoriks, miks sinna poodi ikka ja jälle tagasi minna. Lisaks on sealne puu- ja köögiviljade valik palju parem ning maitsest ma isegi ei hakka rääkima. Plastmassist tomatite asemel müüakse seal päris tomateid ja too piparmünt lõhnab ja maitseb täpselt nii nagu see oleks just oma aiast korjatud. Siiski, puuviljade ostmise puhul on sel Türgi poel ka üks miinus - head lõhnad on toonud kohale metsikuis kogustes herilasi, kellega siis oma nektariinide eest võitlema peab.

Peale puuviljade müüakse seal ka idamaade maiustusi ja pärast seda kui ma olin mitu nädalat ümber nende koogikeste tiirutanud, otsustasin ma endale täna paar tükki proovimiseks osta. Ja jeeeeerum need moslemi koogid olid ikka kohutavalt magusad ning nüüd on mul tunne nagu ma oleks telliskivi ära söönud. Nii raske on.

Mulle tundub, et keegi hoiab mul silma peal ja laseb mul kolida Vene poodide naabrusesse, et mu sügavkülm alati rukkileiba täis oleks. Selles poes olin ma varemalt ühe korra juba käinud, ent kuna mu leiavavarud olid otsakorral, otsustasin ma sealt täna igaks juhuks läbi hüpata. Veerand tundi hiljem lahkusin ma sealt kahe külmutatud leiva (üks neist oli muide Leedu käsitööleib), doktorivorsti, 1 kilo manna ja iirisekommidega. Kusjuures, keegi seal poes ei hakanud minuga isegi püüdma hollandi keelt rääkida. Ikka vene keel, aga õnneks on mul elementaarsed viisakusavaldused ja numbrid ikka selged ning hätta ma seetõttu ei jäänud. Aga juba praegu pean ma ütlema, et ilmselt on mu hollandi keel ikka tunduvalt parem kui mu vene keel.

Nii oranž, aga samas nii punane. Impeeriumiideaal elab edasi.