Minu vana, sinu uus

Sekondhändlus on Amsterdamis palju kaugemale arenenud kui Tallinnas ja erinevalt Eestist harrastatakse seda siin suures osas tasuta. Selleks ei ole vaja isegi spetsiaalseid poode, sest Amsterdami tänavad pakuvad taaskasutusfännidele piisavalt suuri võimalusi isetegevuseks. Tegelikult on süsteem ju hea - käsi peseb kätt ja kui ühel on korteri nurgas paar tooli, mida ta enam ei taha, tõstab ta need lihtsalt tänavale, kust juba järgmine õnnelik kodanik mööbli enda korterisse veab. Mina pole sellist taaskasutust siiani eriti harrastanud vaid põhjusel, et ma pole tänavalt midagi kaasahaaramist väärivat leidnud, ent ma olen kordi olnud tunnistajaks teiste üüratule õnnele. Näiteks tean ma ühte Austraalia tüdrukut, kes pidevalt leiab endale tänavalt ägedaid värvilisi tossusid ja ühte Leedu poissi, kes terve oma ühikatoa sisustas tänavalt leitud mööbliga. Käigud Ikeasse jäid temal seetõttu ära ja raha, mis muidu oleks kulunud mööblile, läks hoopis alkoholile ja leedukas ise oli oma investeeringute ja süllekukkunud õnnega muidugi väga rahul. Minu suureks üllatuseks on ka Ignacio osutunud päris vaimustunud korilaseks, kes iga vähegi vajalikuna tunduva eseme tänavalt kaasa oma urgu veab. Minu jaoks võrdub see peaaegu tolle nõukogudeaegse kogumisega, kus koguti absoluutselt kõike ilma mõtlemata, kas tegelikult sellega ka midagi ette on võtta. Ja seetõttu vedeleb keldrites kastide kaupa vahvliraudu*, pontšikuvorme ja muud, mida osteti kokku mustade päevade tarbeks. Minu vanaisa kogus näiteks kaltsuvaipu ja kui me ükskord tema keldris suurpuhastuse tegime, tuli sealt välja nii palju kaltsuvaipu, et neist oleks sajaks aastaks tervele suguvõsale jätkunud. Igatahes on Ignacio umbes samasugune koguja tüüp ja kuigi ma katsun üldjuhul oma arvamuse oma teada hoida ja ei takista teda tema järjekordsel varumisretkel, tuleb ka minul mingil hetkel piir ette. Tõsi, ma ei öelnud midagi, kui ta leidis prügikasti juurest hunniku hollandi puukotasid (mida oli puidust üritanud välja tahuda keegi üpris andetu puussepp) ja otsustas kaks neist endaga kaasa vedada, ent kui ta ühel päeval ilmus koju koos ühe autoratta ilukilbiga, siis jooksis mu juhe küll kokku. Ja mul ei ole siiani halli aimugi, mida ta sellega teha plaanis. Siiski pean ma tõe huvides tunnistama, et nii paar päeva tagasi liitusin ka mina korilaste ridadega, vedades endaga koju kaasa väikese saksa talupojastiilis lauakese. Ilus ta just pole, ent lauda oli mul vaja ja nüüd ma vähemalt pääsen uuest Ikeas käigust. Ja kuigi ma olen vägagi taaskasutuse, rohelise mõtlemise ja kokkuhoiu poolt, siis ilukilpe ma endaga kaasa vedama hakata ei plaani.
*Kahjuks ei ole ma neid paljukiidetud vene vahvliraudu oma suguvõsa tagavarade seast leidnud ja sellest on mul küll väga kahju. Vanaisa oleks võinud paar kaltsuvaipa vahvliraua vastu vahetada.