Vaherahu

Norra-Briti sõda lõppes sama ootamatult, kui see alanud oli. Öö arestikambris muutis agressiivse briti küllalt taltsaks ning ilmselt oli siin oma osa mängida ka kuumaverelistel pool-mehhiklastel-pool-hollandlastel, kes tegid talle selgeks, mis temast saab, kui ta veel kord oma jala siia korterisse tõstab. Seega kolis Danny laupäeval oma viimasedki asjad välja ning sulges oma selja taga ukse, seekord lõplikult. Ja puudust temast siin küll keegi tundma ei hakka.
Muu hulgas tuleb mainida, et käisin esmaspäeval oma töölepingule alla kirjutamas ja kui ma nii muuseas küsisin, et kas nad ka töötajate transpordi eest maksavad, plaksutas austraallanna Paula oma suuri silmi ja teatas nagu enesestmõistetavalt, et nemad siin firmas toetavad igati oma töötajate tervislikkust ning seega peaksid kõik rattaga tööl käima. "No muidugi," lisas ta siis, nähes minu ehmunud nägu, "ega me ei sunni sind rattaga sõitma. Võid metrooga ka tulla." Mis muidugi tähendab seda, et selle luksuse eest pean ma siis omast taskust maksma ja transport Amsterdamis pole teadupärast just odav lõbu. Tõsi, teekond marsruudil kodu-töö-kodu on täiesti sõidetav, ent ma mitte ei kujuta ette kuidas ma seda teed päevast päeva tööriietega kulgema hakkan. Sest jah, teksad võin ma nüüd kapinurka unustada, sest selles firmas on karm teksadevastane seadus. Kui ma Ignaciole tollest me-käime-kõik-rattaga-tööl ideest rääkisin, ei suutnud ta seda koonerdamist ära imestada ning leidis, et ma olen endale küll ühe kehva töökoha valinud. Tõsi, ING'ga (pankadel on ikka raha lademetes) ei anna seda muidugi võrrelda, ent nii kaua kuni nad mulle palka maksavad, ma viriseda ei kavatse. Ja kolmapäeviti toimub tasuta jooga. Asi seegi.