Pühapäeva õhtuti on mul alati tunne, et nädalavahetuses on üks päev puudu. Tõsi, kahe päevaga jõuab päris palju korda saata (eriti kui ilmad on nii ilusad nagu nad seda praegu on olnud), aga õigesti puhkama hakata ei jõua. Nagu sellelegi nädalal - kodus olen ma olnud vaid loetud arv tunde ning kui ma eile õhtul nii 11 paiku õhtul koju jõudsin, leidsin oma naabrid minu akna tagant rõdult filmi vaatamas - ja seda nii 2C temperatuuri juures. Kuna kõigi ülejäänute suhted tolle kummalise paariga (britt kolis sisse tagasi) on viimasel ajal aina jäisemad, ei hakanud ma neile isegi midagi ütlema, vaid pakkisin oma asjad kokku ja sõitsin viimase metrooga Ignacio juurde. Milleks hakata oma närve rikkuma, kui vaikus ja rahu on vaid kahekümneminutilise metroosõidu kaugusel.
No comments:
Post a Comment