Hüvasti geto

Tegelikult ei ole see hoopiski mitte mina, kes praegu "Hüvasti geto!" saaks hüüda, vaid hoopis Ignacio. Peale aastakest surinaamlastega vennastumist otsustas ta Amsterdami kesklinna kolida, et linna turistidevoolul paremini silma peal hoida. Uue korteri asukoht on muidugi suurepärane - astud uksest kaks sammu välja ning sul on valida suure hulga restoranide, baaride ja kohvikute vahel. Starbucksini jääb umbes viiskümmend sammu ning sama palju McDonaldsini ka, kui kuu lõpuks rahad on otsa saanud. Ja kui õhtul on igav, aga välja peole minna ei viitsi, siis teed vaid rõduuksed lahti ja lased kõrvalasuva Kreeka restorani vahemerelise muusika helid ning tänavalt kostuva melu tuppa - ja ongi nagu pidu. See sama pluss võib mingil hetkel muidugi ka miinuseks saada, sest vaikust ja rahu seal korteris küll ei leia. Teiseks suureks miinuseks on aga see, et kuna seal piirkonnas elavad üldjuhul vaid rikkurid ja turistid, ei leia sealt mingeid säästukettide poode nagu Lidl või Aldi. Valida on Albert Heijn'i ja mõne veel kallima 24h lahti oleva 'supermarketi' vahel. Aga kuna mina elan endiselt immigrantide linnaosas edasi ning saan nädala sees nautida rahu, vaikust ja türklaste poode, siis pole mul midagi selle vastu, et nädalavahetusel kesklinna peo ja pillerkaari sekka kolida. Lisaks sain ma paar päeva tagasi ka kahe hunnitu koogiraamatu omanikuks ning Ignacio uus suure köögiga elupaik pakub piisavalt häid võimalusi nii küpsetamiseks kui ka enda pärastiseks nuumamiseks. Jumal tänatud, et rannahooaeg on alles mägede taga.
PS. Pildil on üks Ignacio uutest naabritest, peale kellega kohtumist poiss kibekähku poodi tormas ja kiisupasteeti ostis. Naabritega tuleb ju hästi läbi saada, eriti kui nad on veel nii armsad ja karvased.