Thanksgiving

Tegelikult polnud sellenädalane Thanksgiving minu jaoks üldsegi mitte mingi uus elamus ja isegi mitte selle aasta esimene, sest minu kalkunisöömishooaja avas Gali juba oktoobri alguses Kanada tänupühaga. Neljapäeval toimus siis Ameerika vaste ja kuigi kanadalased ikka armastavad toonitada, kuidas nende oma on tohutult erinev sellest peost, mis Hollywoodi filmide kaudu kõigile tuttavaks on saanud - siis mina neil kahel nii suurt erinevust ei näe. Õnneks ei oska Gali eesti keelt ja seetõttu võin ma südamerahuga siin arvamust avaldada. Mõlema söögiorgiaga tähistatakse saagikoristust ning isegi menüü on minu jaoks suuresti sama ning aukohal troonivad kõrvitsad ja kalkunid. Ning ka õhtusöögi tulemus on mõlemas riigis sama - söögikooma, sest taaskord on sisse pressitud liigses koguses head ja paremat.

Too reedene tänupühaõhtusöök tähendas muidugi kõige räigemat traditsioonide rikkumist, sest tegelikult oleks see pidanud neljapäeval toimuma - aga eks eurooplased võivad endale sellist ignorantsust vahel ikka lubada. Vähemalt oli menüü suurejooneline ja Justini sõnul ka küllaltki autentne. Tõsimeelse ameeriklasena jäi tema kanda ka kogu õhtu vastutusrikkaim ülesanne - küpsetada valmis kalkun, kes veel mõned päevad tagasi oli rõõmsalt Prantsusmaa rohumaadel ringi silganud. Peale kalkuni troonisid laual veel igat sorti lisanditega kartulipudrud, juustuga makaronid, kastmed, salatid ning minu enda suur lemmik - bataadipüree vahukommidega. Kui ma esialgu sellest roast kuulsin, siis ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas see kõlab tohutult maitsvalt või äärmiselt kahtlaselt - ent igal juhul eriti intrigeerivalt. Ja oo kui hea see oli ning mingil kummalisel kombel sobis see magus kooslus kalkuniga justkui valatult.
Kuna mina olin seal peol seetõttu, et ma tundsin kedagi, kes tundis kedagi, siis jagus avastamisrõõmu küllaga. Minu tolle õhtu kõige põnevamaks vestluskaaslaseks osutus üks Briti preili, kes on veendunud taimetoitlane ning kes lahkelt jagas mulle teadmisi sellest, kuidas alkoholi läbi želatiini kurnatakse ning miks ta mett ei söö - sest ta lihtsalt ei usu, et neid väikesi armsaid mesilasi keegi orjatööle ei kihuta.
Õhtu lõpp kiskus üldse küllaltki morbiidseks, sest peale ühist tänupühaõhtusööki olevat ameeriklased indiaanlasi vahendeid valimata elimineerima ja deporteerima asunud. Kõige tõhusamaks vahendiks olevat olnud indiaanlastele 'humanitaarabi korras' tekkide jagamine. Valgete inimeste südameheadusest oli asi muidugi kaugel, sest tekid olid nakatatud igasuguste põnevate vana maailma haigustega. Nii palju siis tänulikkusest.

Nüüd oleks vist õige hetk bataadivormi retsepti jagamiseks?
Selleks on vaja:

• 5 tükeldatud bataati,
  
• 50g võid,
• 1o0g pruuni suhkrut,
  
• 50ml apelsinimahla,
  
• noaotsatäis kaneeli ja
  
• pakk vahukomme.

Keeda ja püreeri bataat ning sega kokku või, suhkru, apelsinimahla ja kaneeliga. Pane segu ahjuvormi, kata vahukommidega ning küpseta 175C juures kuni vahukommid on kuldpruunid. Ja kuigi see toit on algselt mõeldud lihatoitude kõrvale, siis minu arust sobiks see suurepäraselt magustoiduks ka.