Uued naabrid

Pidu ja pillerkaar - Norra ja UK kolisid välja, et ühele Portugali paarile ruumi teha. Esialgu olin ma ikka üsna elevil, sest et no - päris oma portugallased! Nüüdseks on mu vaimustus veidi vaibunud, sest sissekolinud eksemplarid meenutasid mulle väga hästi seda, miks ma end Palmelas elades kunagi päris kodus ei tundnud. Mitte, et neil midagi viga oleks - kindlasti on nad tegelikult hirmus toredad - aga vähemalt esialgu on nad üpris vaiksed ning hoiavad pigem omaette. Suured muudatused tähendasid ka seda, et härra UK ilmus paar päeva tagasi kahe suure kotiga kohale ning viis köögist ära kõik, mida ta kanda jõudis. Ja mul ei jäänud muud üle, kui oma toas hambaid kiristada ja paluda jumalat, et röster ja saumikser alles jäetaks. Aga jumal ei halastanud ning ära viidi kõik - isegi pikendusjuhtmed. Tõsi, teoreeriliselt oli tal selleks ka õigus, kuigi ise polnud ta neisse tarvikuisse sentigi panustanud. Aga preili Norra oli ning kuigi tema oleks need siia jätnud, otsustas ablas britt taldrikud-tassid mustal turul rahaks teha. Ja kuidas ma sellesse suhtusin - jalutasin järgmisel päeval poodi ja ostsin endale blenderi. Kellel ongi vaja traktorihäält tegevat kasutatud saumikserit, kui sul on uus ja ilus blender?

Aga portugallased - näis, mis saab. Igaks juhuks ma neile veel seda ei reetnud, et ma portugali keelt mõistan. Nii on mul hea võimalus spiooni mängida ja pealt kuulata, mida nad omavahel räägivad. Ah, ma tunnen end praegu peaaegu nagu kuri geenius, kes istub oma urus ja peab kihistades ja käsi hõõrudes plaani.