Jõulud kontoris jätkuvad

Tegelikult pean ma sellest kõigest muidugi minevikus rääkima, sest härra ülemus suutis mu tol viimasel nädalal nii ära väsitada, et koju jõudes ei tahtnud ma mitte üht arvutit enam näha. Ent kui sünnipäevi meil eriti ei peeta, siis jõulud on seda suurem sündmus, mida tasub ikka mitu korda ja korralikult tähistada. Minu jaoks oleks tollest ekstravertide jõulupeost täitsa piisanud, ent tundub, et teiste jaoks mitte, sest paar päeva peale seda toimus meie kontoris jõululõuna. Seekord olid kulud igaühe enda katta, sest kaasa oli vaja võtta midagi söödavat ning üks väike kingitus 'secret santa' (salajõuluvana?) kingikoti jaoks. Aga ma üldse ei eita, et mulle süüa meeldib (fakt, mida ma ka eile üle poole aasta kaalule astudes tõdema pidin) ning lõppkokkuvõttes päädis too mõtlematu kaaluleastumine ühe üsna loogilise uue aasta tõotusega - uue aasta esimestel nädalatel söön ainult juurvilju! Kingitused olid ise muidugi täitsa toreda, kuid päeva kõige menukama kingituse sai üks Hispaania kolleeg, kellele kingiti pakitäis võltsvuntse. Kuus erinevat paari kõikides võimalikes toonides alates blondi viikingi vuntsidest, punaste morsavuntside ja Poirot uhkete karvadeni välja. Ja oi seda kilkamist, mis siis meil kontoris toimus. Proua ülemus oli ka välja läinud ning seega kasutasid kõik võimalust endale vuntse ette kleepida. Mina ei kasutanud, sest mul oli paar tähtsat kõnet kliendile vaja teha. Ma võin vaid ette kujutada, kui professionaalse mulje see neile jätta võis, kui mind terve see aeg metsik naer taustana saatis.

Ekstravertide jõulupidu

Kuigi sünnipäevad pole meie kontoris just eriti popid, siis peale oma esimest jõulupeo-kogemust võin ma väita, et no seda püha tähistatakse küll ühe eriti edeva pillerkaariga, kuhu isegi kaaslased on kutsutud. Minu pluss üks leidis esialgu küll, et hirmus imelik komme - neil INGs on alati vallaliste peod ning tööd ja eraelu naljalt miksima ei kiputa. Meie kontoris on aga kõik nii uudishimulikud, et ka suurima tahtmise juures oma eraelu varjata ei õnnestu ning kuna härra ülemus juba ammu nokkis mu 'fantoomhispaanlase' kallal, siis ei jäänud vaesel poisil tõesti muud üle, kui alla anda ja kohale ilmuda. Ning kulme kergitada, kui juba kolmas inimene talle peale esialgset tutvustamist teatas, et "ooo, ma olen sinust nii palju kuulnud!". Peale seda ta muidugi enam ei uskunud mu väiteid, et ausalt ka, tegelikult ma enamuse ajast kontoris olles ikka töötan, mitte ei räägi sinust. Nii et suur tänu kallid kolleegid!
Õhtu plaan oli muidu lihtne - saame kokku, jaguneme gruppideks, teeme süüa ja siis istume lauda. Selline kontsept oli minu külalisele samuti veidi võõras ning ajas teda esialgu veidi porisemagi - et mis kahtlasele üritusele ma ta vedanud olen ja talle sellised ekstravertide üritused ei istu. Õnneks leebus ta pea, kui avastas, et nurgas seisev külmkapp on ääreni Heinekeni täis ja et menüü sisaldab suures koguses liha. Menüü ise koosnes viiest erinevast käigust - mustad läätsed chorizo'ga, roheline salat carpaccioga, meriahven kartulipüreega, lammas risottoga ning panna cotta küpsetatud pirnide ja balsamicoga. Mina liitusin üsna vabatahtlikult panna cotta tiimiga ning härra hispaanlane valis loomulikult liha - sedakorda siis carpaccio. Peale küpsetamise ja söömise oli tol õhtul plaanis ka vabakava - mille käigus pidi igaüks endale kõigepealt kokamütsi disainima ning seda siis ka tutvustama, kui müts kolme parima sekka valiti. Minu mütsi ei valitud kuhugi, aga ega ma väga kurb ei olnudki, sest teistele nominentidele oleks ma sel juhul küll alla jäänud. Näiteks härra ülemus, kes oli endale Rapunzeli mütsikese disaininud, pidas oma kõne laual püsti seistes - ja mina veel mõtlesin, et ta on introvert!

Sinterklaas

5. detsember on Hollandis üks eriliselt tähtis päev, sest just siis toob Sinterklaas oma abilise Zwarte Piet'iga kõikidele tublidele hollandlastele kingitusi. Laste jaoks on tegelikult juba novembri teine pool eriti ootusärev, sest just siis jõuavad Sinterklaas ja must Peeter paadiga Hispaaniast Hollandisse. Musta Peetri kohta veel nii palju, et kui ta paar-kolmkümmend aastat tagasi oli must oma päritolu tõttu (Hollandil oli nimelt päris mitu asumaad), siis nüüd on ta must seetõttu, et Sinterklaas käsib temal mööda korstnaid tuulata. Poliitiline korrektsus ei suuda siinkohal muidugi varjata fakti, et mustast orjast sai lihtsalt valge, aga väga räpane ori. Kuigi ma eelmisel aastal üritasin toda paadiga saabumist vältida, et oma kõrvu laste kiljumisest säästa, siis sel aastal õnnestus mul seda kõike ikkagi vilksamisi trammiaknast näha. Aga homme (või siis ka täna õhtul) saavad kõik hollandi pered kokku, et šokolaadist tähti närida ja üksteisele pilkeluuletuste taustal kingitusi jagada. Pilkeluuletused on muideks just veidi vanemate hollandlaste jaoks päeva tähtsündmuseks, sest just siis saavad nad teistele läbi nalja teada anda, kuidas Koen'i nina nokkimine või Noortje öine külmkapi kallal käimine neile tegelikult närvidele käib. Peale šokolaadist nime esitähtede söövad nad täna ka martsipani, mandariine ja piparkoogilaadseid küpsiseid, aga sellest, kas nad ka midagi soolast söövad, pole ma siiani aru saanud. Igatahes kindel on see, et porgandeid nad küll ei söö - sest need on nad kõik juba eelnevate nädalate jooksul Sinterklaasi hobuse jaoks ahju kõrvale jätnud.