Kuigi sünnipäevad pole meie kontoris just eriti popid, siis peale oma esimest jõulupeo-kogemust võin ma väita, et no seda püha tähistatakse küll ühe eriti edeva pillerkaariga, kuhu isegi kaaslased on kutsutud. Minu pluss üks leidis esialgu küll, et hirmus imelik komme - neil INGs on alati vallaliste peod ning tööd ja eraelu naljalt miksima ei kiputa. Meie kontoris on aga kõik nii uudishimulikud, et ka suurima tahtmise juures oma eraelu varjata ei õnnestu ning kuna härra ülemus juba ammu nokkis mu 'fantoomhispaanlase' kallal, siis ei jäänud vaesel poisil tõesti muud üle, kui alla anda ja kohale ilmuda. Ning kulme kergitada, kui juba kolmas inimene talle peale esialgset tutvustamist teatas, et "ooo, ma olen sinust nii palju kuulnud!". Peale seda ta muidugi enam ei uskunud mu väiteid, et ausalt ka, tegelikult ma enamuse ajast kontoris olles ikka töötan, mitte ei räägi sinust. Nii et suur tänu kallid kolleegid!
Õhtu plaan oli muidu lihtne - saame kokku, jaguneme gruppideks, teeme süüa ja siis istume lauda. Selline kontsept oli minu külalisele samuti veidi võõras ning ajas teda esialgu veidi porisemagi - et mis kahtlasele üritusele ma ta vedanud olen ja talle sellised ekstravertide üritused ei istu. Õnneks leebus ta pea, kui avastas, et nurgas seisev külmkapp on ääreni Heinekeni täis ja et menüü sisaldab suures koguses liha. Menüü ise koosnes viiest erinevast käigust - mustad läätsed chorizo'ga, roheline salat carpaccioga, meriahven kartulipüreega, lammas risottoga ning panna cotta küpsetatud pirnide ja balsamicoga. Mina liitusin üsna vabatahtlikult panna cotta tiimiga ning härra hispaanlane valis loomulikult liha - sedakorda siis carpaccio. Peale küpsetamise ja söömise oli tol õhtul plaanis ka vabakava - mille käigus pidi igaüks endale kõigepealt kokamütsi disainima ning seda siis ka tutvustama, kui müts kolme parima sekka valiti. Minu mütsi ei valitud kuhugi, aga ega ma väga kurb ei olnudki, sest teistele nominentidele oleks ma sel juhul küll alla jäänud. Näiteks härra ülemus, kes oli endale Rapunzeli mütsikese disaininud, pidas oma kõne laual püsti seistes - ja mina veel mõtlesin, et ta on introvert!
Õhtu plaan oli muidu lihtne - saame kokku, jaguneme gruppideks, teeme süüa ja siis istume lauda. Selline kontsept oli minu külalisele samuti veidi võõras ning ajas teda esialgu veidi porisemagi - et mis kahtlasele üritusele ma ta vedanud olen ja talle sellised ekstravertide üritused ei istu. Õnneks leebus ta pea, kui avastas, et nurgas seisev külmkapp on ääreni Heinekeni täis ja et menüü sisaldab suures koguses liha. Menüü ise koosnes viiest erinevast käigust - mustad läätsed chorizo'ga, roheline salat carpaccioga, meriahven kartulipüreega, lammas risottoga ning panna cotta küpsetatud pirnide ja balsamicoga. Mina liitusin üsna vabatahtlikult panna cotta tiimiga ning härra hispaanlane valis loomulikult liha - sedakorda siis carpaccio. Peale küpsetamise ja söömise oli tol õhtul plaanis ka vabakava - mille käigus pidi igaüks endale kõigepealt kokamütsi disainima ning seda siis ka tutvustama, kui müts kolme parima sekka valiti. Minu mütsi ei valitud kuhugi, aga ega ma väga kurb ei olnudki, sest teistele nominentidele oleks ma sel juhul küll alla jäänud. Näiteks härra ülemus, kes oli endale Rapunzeli mütsikese disaininud, pidas oma kõne laual püsti seistes - ja mina veel mõtlesin, et ta on introvert!
No comments:
Post a Comment