Juhtumisi jaanuarist

Kui ma oma koduselt jõulupuhkuselt tagasi kontorisse jõudsin, ootas mind minu laual pakike härra ülemuselt, Apple kilekoti sees. Aga ei, ei olnud see üldsegi mingi arvutijubin, vaid hoopis kõrvits. Just, mu ülemus kinkis mulle jõuludeks KÕRVITSA! Lisana juures ka paberitäis erinevaid soovitusi, mida ma tolle naljaka kingitusega peale peaks hakkama. Lugesin läbi ning otsustasin, et võiks suppi teha, ingveriga. Peaks ju väga hästi Hollandi praegusesse kliimasse sobima. Sobis ka, kuigi Gajane narris mind, et miks ma sellist beebitoitu söön. Härra hispaanlane selle eest ei narrinud üldse, sõi hoopis oma kausi kiiduavalduste saatel tühjaks. Mina olin muidugi meelitatud, sest minu eelnevad kogemused olid mulle näidanud, et tolle lõunariikide asuka jaoks pole supp mingi õige toit.
***
Paar päeva tagasi tuli üks kolleeg minu juurde, et mulle minu kaasmaalase surma puhul kaastunnet avaldada. Esialgu ei saanud ma üldse aru, miks ta mulle tollest surnud Läti tüdrukust Inglise kuninganna lossi juures räägib ja mõtlesin, et nojah, ehk teda kui ameeriklast liigutaks surnud kanadalased ka. Aga siis tuli mulle muidugi meelde, et detsembris, kui me enne pikki pühi nägemiseni jätsime, käskis ta mul tagasi tulles "neid häid Läti komme tuua". Ilmselt on Baltimaad Ameerikast vaadates tõesti üksainus riik - Balti Ühendriik. Aga Laima komme ei toonud ma talle sellest hoolimata, otsigu endale mõni teine lätlane, kui häid Läti komme vaja on. Mina propageerin meie kontoris ainult Kalevit.
***
Härra ülemus leidis täna enda klaviatuurilt ringi sibamas väikese ämbliku, kellega ta esiotsa midagi peale hakata ei osanud. Minu esimene reaktsioon oli muidugi meeleheitlik:"Ära teda ära tapa!" Mille peale too vaatas mulle äärmiselt etteheitvalt otsa, "loomulikult mitte!" Aga kuna ta nägi, et ämblike päästmine on mulle küllaltki südamelähedane, delegeeris ta ülesande mulle sõnadega, et äkki peaks ta õue viima. Mida ma muidugi ei teinud, sest hull peast - väljas on märg ja külm ning väike ämblik saab paremal juhul külmetuse ning halvemal juhul viskab üldse sussid püsti. Seega komandeerisin ma ta ühe paberihunniku otsa kontori tagaosas, kus tal peaks olema päris hea ja rahulik võrku punuda. Hiljem selle intsidendi üle järele mõeldes pidin ma muidugi tõdema, et me oleme ka paar parajaid kokku sattunud.