Mida ma siis ikkagi oma tervisekindlustuse eest saan

Ma olen vist korduvalt maininud, et tervisekindlustus Hollandis on ikka julmalt kallis. Mitte, et ta Eestiski odav oleks, ent kunagi varem pole nii palju raha minu taskust veel arstide kätte läinud. Olgu, kuigi ma maksan igal kuul 92€ kindlustust, tuleb mulle kui madalapalgalisele 69€ valitsusepoolse annetusena arvele tagasi. Seega, vinguda küll võib, aga ainult nii moe pärast. Seda, kui palju mu tööandja maksab, ma ei tea. Aga ilmselt midagi nad ikka maksavad.
Kuigi ma üldiselt ei arva, et Hollandis oleks rohi rohelisem kui Eestis, siis oma tervise eest hoolitseda on Hollandis ikkagi kergem. Seda muidugi juhul, kui sul raha on (aga kuuldavasti pidavat ka Eestis järjekordades ette saama, kui rahakott puuga seljas on). Ma olen alati oma tervise suhtes pisut paranoiline olnud ning peale esimeste tervisekindlustuse arvete saamist otsustasin ma mulle antud võimalusi täiel hingel nautida. Kuna hambaarsti minul hinnas pole, tuleb kasutada teisi võimalusi, ehk siis naha- ja naistearstid. Selleks, et nende juurde saada, tuleb esmalt perearsti juurest läbi käia, kes siis vajadusel eriarsti juurde suunab. Perearsti juurde saamine on iseenesest kerge - helistad hommikul ja aegu pakutakse juba samaks päevaks. Samas on hea kohe hommikul kõik oma hädad sekretärile ette lugeda, sest kui sa seda ei tee, siis tõstetakse sind lihtsalt peale kümmet minutit arsti kabinetist välja ja palutakse edasiste murede jaoks uus aeg kinni panna. Mina, kui staažikas arstilkäija, olen juba ka eriarstidega kokku puutunud ja kui ma esimest korda naistearsti kabinetti sisse jalutasin, jäi mul suu lahti. Kui minu Eesti protseduurideks on siiani kasutatud ajast ja arust metallikolakaid, mida on käsitsemas eriti kurja näoga nõukogude kooliga proua (okei, tegelikult juhtus seda vaid üks kord, peale mida ma tegin oma arstile selgeks, et järgmine kord peab ta mu sinna lohistama ning uue arsti määramine oleks tunduvalt lihtsam mõlemale), siis Hollandi arstikabinet nägi ikka oluliselt uuenduslikum välja. Isegi nii uuenduslik, et mul hakkas korraks hirm ning ma pidin tollelt naistearstilt küsima, et ega nad mind kohe opereerima ei hakka, sest see ruum nägi tõesti välja nagu operatsioonisaal. Suur naljakas aparaat keset tuba, laudadel rohelised paberkatted nagu Hollywoodi operatsioonides ikka ning seinal telekad, mille kaudu seiklusejanused patsiendid oma sisemusega lähemat tutvust saavad teha. Operatsioonist ma küll tookord pääsesin, ent ma vean kihla, et Eesti ametivendadel ja -õdedel oleks kindlasti selle vaatepildi peale käed sügelema hakanud ja nad oleks kasvõi nii katsetamise mõttes tahtnud minuga mingeid suuremaid protseduure teha.
PS. Ja ma ütlesin 'ametivennad' päris meelega enne õdesid, sest vähemalt siiani olen ma Hollandis kohtunud ainult meessoost naistearstidega ja kuigi esimene kord oli natuke.. veider, siis praegu silm ka enam ei pilgu. Ilmselt seepärast, et ma olen sattunud kokku eranditult väga meeldivate ja sõbralike arstidega.