Käisin eile poes, Albert Heijnis nagu ikka ja ajasin sõrmega nimekirjas järge, mida mul kõike ühe India korma jaoks vaja läheb. Nimekiri ühes käes, küünitasin ma jogurti järele, kuid peale paari äärmiselt aegluubis kulgeva sekundi avastasin ma end juba keset jogurtilompi, riided valgeid pritsmeid täis. Jogurt, mida ma võtta tahtnud olin, seisis endiselt riiulil. Samamoodi ei olnud õnnestunud mu meeleheitlik katse kahte lenduvat topsi kinni püüda. Kimbatusest päästis mind üks AH poiss, kes kohale tormas ja mind kohe rahustama hakkas, ise mulle külmkapist soovitut ulatades. Tõsi, ma poleks ka end enam sinna riiulite lähedale usaldanud. Küsisin veel arglikult, et kas ma peaksin selle nüüd kinni maksma, kuid tundub, et seal poes võib vahel ikka veidi asju lõhkuda - maksma ei pea midagi ning isegi harja ei anta tekitatud kaose likvideerimiseks kätte. Samas ei tundnud ma end just eriti süüdi ka - sest väga suur hulk minu kuupalgast läheb nagunii neile.***
Ka teine õnnetusjuhtum on seotud selle sama India kormaga, nii et ilmselt tõmban ma homme tööl seda süües endale kanalihatüki õnnetult kurku. Vähemalt siiani on see roog mulle küll häda ja viletsust toonud. Õnnetus number kaks oli minu jaoks muidugi hoopis valulikum, sest kastmepotti tulelt tõstes õnnestus mul paar sõrme korralikult ära põletada (meeldetuletus endale - tulevikus osta endale pott, mille sangad EI LÄHE kasutamise ajal tulikuumaks). Õnneks oli Gajanel üks põnev lahendus varuks - ta riivis kiiresti kartulit ning tegi mu kahele sõrmele korraliku kompressi. Ilmselt on tegemist mõne Armeenia vanarahvatarkusega, ent sel viisil pidi olema võimalik nii villide kui ka hilisemate armide tekkimist ära hoida. On nende armidega kuidas on, aga sõrmejälgi ei saa ma oma vasaku käega vist enam tükk aega anda. Praeguseks on olukord juba täiesti talutav, eriti peale seda kui ma tegin endale lohutuseks plaaditäie skoone. Tuleb vaid mainida, et ühe käega taigna sõtkumine on ikka päris tüütu tegevus.
***
Tegelikult juhtus nädalavahetusel peale skoonide muid toredaid asju ka. Näiteks toimus eile Dam'il tulbipäev ning maniakaalselt tunglevale rahvamassile jagati ära virnade viisi tasuta lilli. Kuigi mina oleks eelistanud tollest kaosest ringiga mööda käia, otsustas hispaanlane - keda viimasel ajal on aiandus väga huvitama hakanud - endale ka paar sibulaga tulpi haarata, et need hiljem kodus maha istutada. Üheksa kollast tulpi hiljem tundis ta muidugi muret, et kuidas me need omavahel ära jagame, sest lilli ei tohi ju paaris arv olla (ja mul oli muidugi hea meel tõdeda, et ta vahel ikka kuulab mind!), ent ma lubasin armulikult, et tema saab seitse ja ma võtan kaks. Koju jõudes istutas ta lilled ilusasti pottidesse ning jäi minu lahkudes uhkusest särades oma tulbipeenart imetlema.
Ka teine õnnetusjuhtum on seotud selle sama India kormaga, nii et ilmselt tõmban ma homme tööl seda süües endale kanalihatüki õnnetult kurku. Vähemalt siiani on see roog mulle küll häda ja viletsust toonud. Õnnetus number kaks oli minu jaoks muidugi hoopis valulikum, sest kastmepotti tulelt tõstes õnnestus mul paar sõrme korralikult ära põletada (meeldetuletus endale - tulevikus osta endale pott, mille sangad EI LÄHE kasutamise ajal tulikuumaks). Õnneks oli Gajanel üks põnev lahendus varuks - ta riivis kiiresti kartulit ning tegi mu kahele sõrmele korraliku kompressi. Ilmselt on tegemist mõne Armeenia vanarahvatarkusega, ent sel viisil pidi olema võimalik nii villide kui ka hilisemate armide tekkimist ära hoida. On nende armidega kuidas on, aga sõrmejälgi ei saa ma oma vasaku käega vist enam tükk aega anda. Praeguseks on olukord juba täiesti talutav, eriti peale seda kui ma tegin endale lohutuseks plaaditäie skoone. Tuleb vaid mainida, et ühe käega taigna sõtkumine on ikka päris tüütu tegevus.
***
Tegelikult juhtus nädalavahetusel peale skoonide muid toredaid asju ka. Näiteks toimus eile Dam'il tulbipäev ning maniakaalselt tunglevale rahvamassile jagati ära virnade viisi tasuta lilli. Kuigi mina oleks eelistanud tollest kaosest ringiga mööda käia, otsustas hispaanlane - keda viimasel ajal on aiandus väga huvitama hakanud - endale ka paar sibulaga tulpi haarata, et need hiljem kodus maha istutada. Üheksa kollast tulpi hiljem tundis ta muidugi muret, et kuidas me need omavahel ära jagame, sest lilli ei tohi ju paaris arv olla (ja mul oli muidugi hea meel tõdeda, et ta vahel ikka kuulab mind!), ent ma lubasin armulikult, et tema saab seitse ja ma võtan kaks. Koju jõudes istutas ta lilled ilusasti pottidesse ning jäi minu lahkudes uhkusest särades oma tulbipeenart imetlema.
No comments:
Post a Comment