Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, ent vähemalt mina olen alati täpselt teadnud, milles ma hea ei ole. Algkoolis olin ma hirmus kehv ujuja ning keskkoolis oli füüsika tund maailma kõige suurem nuhtlus. Ja nüüd oma praeguses töökohas on mulle algusest peale selge olnud, et kommunikatsioon ei ole päris minu ala. Ma pole end kunagi eriliseks introverdiks pidanud, ent kui töötada koos hulga ameeriklaste ja inglastega, kes on maast-madalast harjunud absoluutselt igas asjas oma arvamust avaldama, siis nendega võistelda ma tõesti ei jõua. Tegelikult ei tohiks ma muidugi kurta, sest kiita saan ma tööl ikka tunduvalt rohkem, ent sellest hoolimata on kriitika vähemalt minu puhul palju detailsem, kui seda on kiitus. Seega teadsin ma siiani väga hästi, milles ma hea ei ole. Ent milles ma olen, seda ma ei teadnud.Õnneks sain ma sellel nädalal teada, et ma olen hea ikka päris mitmel alal, aga kõigepealt pidin ma ära tegema ühe testi. Niisama seda testi aga teha ei saa, kõigepealt tuleb endale muretseda vastav raamat. Mul oli raamat olemas, sest annete workshop oli meie firma koolitusplaanis ilusasti sees. Peale umbes pooletunnist pingutust ja kümneid küsimusi stiilis kas sulle meeldib lugeda või kas sulle meeldib joosta, genereeris süsteem mulle nimekirja minu viiest kõige märkimisväärsemast andest: empaatiavõime, kohanemisvõime, saavutamisvajadus, kaasamisoskus ning positiivsus (inglise keeles siis empathy, adaptability, achiever, includer ja positivity). Ning kuigi mõni neist polnud minu jaoks esialgu üldse loogiline, siis peale sellenädalast treeningut sain ma aru, et too süsteem oli vist ikka küllalt täppi pannud. Ühtlasi otsustasin ma, et edaspidi oleks palju mõistlikum keskenduda oma annetele, mitte puudustele. Sest keda see kommunikatsioon ikka huvitab, kui mul on nii palju teisi andeid?
No comments:
Post a Comment