Linnadžungel

Kuna härra ülemus suvitab hetkel Portugalis, pidin mina eelmise neljapäeva hommikul oma äratuskella kuueks helisema panema, et tund aega hiljem Bijlmeri kandidaadiga kohtuma sõita. Tegelikult olin ma tolle rumeenlannaga juba varem ka kohtunud, ent härra ülemus arvas, et minu jaoks oleks tore vaheldus kontorist veidi välja saada ning tollele preilile enne ta intervjuud ühe joogifirmaga isiklikult edu soovida. Kuna ma seda piirkonda nii hästi ei tunne, otsustasin ma juba varakult valmis olla, et siis kaardi ja teejuhistega varustatult õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Alustasin oma retke Bijlmeri metroojaamast umbes 7.20 ning kuna kohtumine oli kokku lepitud kella 7.45, olin ma üpris rahulik. Pakane küll näpistas nii nina kui varbaid, ent hoone, kuhu ma teel olin, pidi ju sealsamas olema. Umbes kell 7.35 vaatasin ma närviliselt oma kella ning otsustasin juhusliku mööduja käest abi küsida. Too keerutas mu kaarti nii üht- kui teistpidi ning kommenteeris, et tema pole elu sees nii kehva kaarti näinud, ent arvatavasti tuleks mul paremale pöörata. Tuleb tunnistada, et kaart oli mul tõesti kehvakene - joogifirma poolt käepäraste vahenditega valmistatud, ent kuna Google kaardil seda piirkonda üldse peal ei olnud, polnud ka erilist valikuvõimalust. Teejuhisest oli mul kasu umbes sama palju kui eskimol külmkapist, sest kuigi sinna oli püüdlikult märgitud ära kõik tänavanimed mida ma oma teel läbima pidin, ei leidnud ma oma retke jooksul mitte kuskilt mitte ühtegi tänavasilti. Kirjeldus 'keera Endemoli majast vasakule' oli umbes sama mõttekas, sest seistes keset pilvelõhkujate nimetut labürinti, polnud mul varsti enam isegi sellest aimu, kuhu metroojaam jääb. Kella 7.45ks olin ma jõudnud suure maanteeni mida parasjagu ehitati ning kuna vajalikku 'siniste tuledega valget maja' kuskilt otsast ei paistnud, otsustasin ma rumeenlannale helistada. Kõne sisu oli lihtne - palun ära mind oota, sest ma olen kuskil karuperses ja õigeks ajaks küll kohale ei jõua. Helistamine polnud aga sugugi lihtne ülesanne, sest kinnastega juba numbreid ei vali ning kindaid käest võttes külmusid nad sekundiga jääpurikaiks. Nii ma siis üritasin seal täiesti tundetute sõrmedega kogu maailma kirudes vajalikke numbreid ekraanile toksida, kui välja ilmus üks papi. Kuigi tegelikult oli ta teetööline, tundus ta mulle tol hetkel jumala ilmutusena. Õnneks olid papil väga vilkad sõrmed ning üks-kaks oli number valitud ning minu suurimaks õnneks raporteeris rumeenlanna, et tema on kohal. Kuigi ta üritas mind telefoni teel veidi juhendada, polnud sellest suuremat abi ning üllatus-üllatus, kell 8, kui tema intervjuu algama pidi, olin mina endiselt oma asukohast täielikus teadmatuses. Selleks ajaks olid mu prioriteedid juba muutunud ning nüüd oli mu ainsaks sooviks tollest linnadžunglist eluga välja pääseda. Õnneks osutus see ülesanne veidi lihtsamaks, kuid minu meeleolu see suurt ei parandanud. Kontorisse jõudes olin ma endiselt äärmiselt mossis ja kuigi ma olin eelnevalt otsustanud, et erilisi emotsioone välja ei näita, said mu vihapisarad minust peale paari esimest lauset võitu. Õnneks oli veel vara ning minu dramaatilist sisenemist nägi vaid paar kolleegi, kes mind siis kohe lohutama tõttasid, mu sooja pleedi sisse pakkisid ning piima ja meega teed tegid. Olgu veel öeldud, et järgmine kandidaat astub samas firmas intervjueerijate ette järgmisel teisipäeval. Ning härra ülemus võib mind paluda, käskida ja ähvardada, ent enne ma suren, kui uuesti tollele polaarekspeditsioonile lähen.