Härra Hispaanlase uued naabrid

Juhtus nii, et härra Hispaanlase vana naaber kolis välja, uus sisse ning võttis kaasavarana kaasa kaks kassi - ühe musta, ühe valge. Nüüd nad siis elavad seal - kaks meest ja kaks kassi. Amsterdamis ei imestaks selle üle küll keegi, ent Tallinnas läheksid kuulujutud vist kohe liikvele. Umbes nädal aega tagasi tutvustati ka mind ametlikult kassidele ning peale seda on meil olnud juba au päris mitu korda kohtuda. Esialgu piidlesid kassid mind muidugi altkulmu - tuleb mingi võõras, räägib nendega imelikus keeles ja muudkui katsub oma mustade kätega. Natuke aega hiljem said nad muidugi aru, et too võõras on distsipliini  suhtes küllalt pehmeke ning korrale eriti ei kutsu. Oleks vist pidanud, sest praeguseks hetkeks tunnevad nad end minu seltsis nii mugavalt, et kappavad iga söögilõhna peale kohale, trambivad nelja jalaga otsas ning nõuavad ampsu. Kui too heledam on söögi suhtes veidi pirtsakas, siis panter on nagu väike laps, kes topib suhu kõik, mida vähegi pakutakse. Ühel päeval hävitas ta suure osa lauale unustatud soolapähklitest ning kaanis klaasist mahla peale. Vett joob ka, aga ainult siis, kui seda saab ise kraanist juua. Härra Hispaanlasele too komme millegipärast eriti ei meeldi ning seetõttu peame me seda salajas harrastama. Ja kuigi mulle kassid üldiselt väga meeldivad, siis need kaks üheaastast preilit on ikka tõelised pätid, kes magamisele erilist tähelepanu ei pööra. Ööl vastu tänast sain ma vaevalt sõba silmale, sest korterisse oli korraga sisenenud kaks hobust, kes suure müdinaga ringi traavisid ning vahepeal ka ust rammisid. Ilmselt pean ma endale tulevikus ikka veidi eakamad kassid muretsema. 

Eesti Google üllatab jälle

 Mulle hirmsasti meeldib see, kuidas Google tavatseb erinevaid rahvusi tähtpäevade puhul üllatada. Ma küll ei tea, kuidas teistel rahvustel on, aga Eesti omad teevad küll südame soojaks. 20. augustil näiteks võis Eesti Googles näha ilusat kindakirja pilti. 

Ning täna, Edgar Valteri sünniaastapäeval, uhkeldas Google ühe eriti ägeda pokupildiga. Nii tore!

Eestimaa viktoriin

Härra ülemus otsustas ühel ilusal päeval endal parasjagu külasoleva õepoja kontorisse kaasa võtta. Kuna tegemist on ühe äärmiselt tasase tehnikahuvilise poisiga, üritab härra ülemus teda pidevalt igasuguste vahenditega proovile panna. Loomulikult ajas see mind esialgu turtsuma, kui ta tööle jõudes tollele poisile lausus, et: "Meie läheme Kadriga nüüd intervjuule ning sul on tund aega Internetist Eesti kohta materjali uurimiseks. Kui me tagasi tuleme, esitab Kadri sulle kaks küsimust ning kui sa neile õigesti vastad, saad auhinna." Samas ei peaks too lähenemine mind absoluutselt üllatama, sest see on just sama meetod, mida ta minu puhul kasutab. Iga päev on üks õppus ja enese tõestamine, ainult et auhindu mulle nii tihti ei pakuta. Vahel muidugi juhtub, et ta toob mulle tahvli šokolaadi (ta ise suhkrut ei söö), või jätab mulle purgi päikesekuivatatud tomateid (sest tal oli kahtlus, et see ikkagi ei olnud mahetoit). Ma muidugi ei kurda, tasuta toit on alati teretulnud. Igatahes lõppeski asi sellega, et intervjuult tagasi tulles esitasin ma poisile kaks küsimust ning Interneti abiga suutis ta neile ka vastused leida. Kui Eesti teema ammendatud sai, suundusid nood kaks järgmise kolleegi, härra Hispaanlase jutule, et poiss jalgpalli ning Hispaania-Portugali sõprussuhete teemal proovile panna. Vahel ma ikka mõtlen, kui tore oleks ülemus, kes minu arendamist endale niisuguseks südameasjaks võtnud poleks.

Uut sõltuvust otsimas

Kuna inimestele ikka meeldib millestki sõltuvuses olla, siis otsustasin ma, et vana sõbra šokolaadi asemele peaksin ma sügishooaja saabudes midagi tervislikumat leidma. Päris lahti ma šokolaadi söömisest ei saa vist kunagi (ja miks peakski?), aga mida vähem on mul aega kodus istuda ja filme vaadata, seda parem. Ja kui ma eelmisel trennihooajal andsin ühe sõrme kundalini joogale, siis seekord otsustasin ma anda terve käe. Aga seekord trennile, mida ma saaksin teha kohe suuremates kogustes kui üks kord nädalas. Nimelt leidsin ma kohe päris töökoha ja kodu vahel (mis on omaette saavutus, sest töölt koju on vähem kui viis minutit jalutamist) ühe spordiklubi. Kuutasu on muidugi issand-kui-kallis, aga koos suurepärase asukohaga on need kaks kokku üheks heaks motivaatoriks, miks ma peaksin aina vähem oma töönädalaõhtuid kodus logeledes mööda saatma. Nende tunniplaan meeldis mulle samuti, sest kuigi eriline jõusaali kasutaja pole ma kunagi olnud, sobivad mulle suurepäraselt igasugused grupitreeningud. Siiani olen ma küll ainult bikram joogasse sattunud (mida tehakse üle 38C kraadises ruumis, mis tähendab seda, et tunni lõpuks olen ma läbimärg), ent mul on plaan ka kõik teised stiilid järele proovida. Nagu näiteks zumba ja latin. Ja kuna ma treenimise juba nii otsustavalt ette võtsin, tellisin ma ühe sõbranna käest (kes töötab Nikes ja saab seetõttu päris meeldivat allahindlust) terve uue garderoobi. Uude garderoobi kuuluvad muu seas ka need pildil olevad tossud, mis on maailma kõige-kõige mugavamad jalatsid üldse ja mida ma ei tahtnud esialgu isegi magades ära võtta. Ausalt ka, ma pole juba tükk aega tossudest niisuguses vaimustuses olnud.