Eelmisel nädalal tuli proua ülemus minu juurde väga konkreetse sooviga - meil on vaja endale saada üks kasutusel olev, ent mitteaktiivne Twitteri konto. Kuna muutuvas ajas tuleb pidevalt uute tuultega kaasa minna, mõtlesime me nädalapäevad tagasi välja uue toote, mida turul pakkuda. Ja ainuke asi, mis tõelisest õnnest puudu jäi oligi just too konto. Miks ülesanne mulle anti jäigi selgusetuks, ent asja kallale asusin ma sellegipoolest pikemaid selgitusi pärimata. Umbes paar päeva hiljem ning sel teemal oluliselt targemana üritasin ma oma detektiivitöö tulemusi ka proua ülemusega jagada. Talle need muidugi ei meeldinud, sest Twitter ei tee taolisi püüdlusi just kergeks ning seega on linnufirmaga kontakti võtmine suhteliselt kaelamurdev ülesanne. Ma olin küll täitnud ära hunniku vorme ja taotlusi, samal ajal silme ees Twitteri meeldetuletus, et säärast soovi on individuaalselt pea ilmvõimatu täita. Telefoninumbrit või meiliaadressi nende veebilehelt samuti ei leia, ainsaks võimaluseks on veebikeskkonnas säutsuda ning loota, et keegi klienditeenindaja su mure üles korjab. Seega - meie vestluse hetkeks olin ma omadega täpselt seal samas, kust ma alustanud olin ning tulemuseks ümmargune null. Ilmselt ei meeldinud proua ülemusele, et ma vaid peale kahte tööpäeva alla anda tahtsin ning seega tegi ta mulle väga ühemõtteliselt selgeks, et ta tahab seda kontot ning edaspidine on juba minu probleem. Seega oli jäänud vaid üks variant - leida üles konto omanik ning paluda temalt luba konto ülevõtmiseks. Kui ma oma mõttekäike proua ülemusele tutvustasin, leidis tema, et see ei tule kõne allagi. Jumal hoidku, äkki tahavad nad selle eest veel raha! Kuna ma aga teist võimalust enam ei näinud (ning erinevalt temast usun ma endiselt heade inimeste olemasollu ning sellesse, et mitte kõik ei ürita mul igal sekundil nahka üle kõrvade tõmmata), üritasin leida mingigisugust elumärki konto eelmisest omanikust. Eelmine omanik oli muide Ameerika kristlik kolkabänd, mis oli juba paar aastat varem laiali läinud, ent mille pildid endiselt üle terve lehekülje laiutasid. Kuna bändil oli viis liiget, hakkasin ma järjepanu nende viie inimese jälgi ajama ning esialgu tundus asi küllalt lootusetu. Aga Internet on üks imeline asi ning korraga leidsin ma end ühe bändimehe abikaasa blogist, isegi kontaktandmed olid olemas! Kirjutasin talle siis pika kirja, kus selgitasin olukorda ning palusin kenasti konto kasutusõigust. Ning juba järgmisel hommikul tööle minnes oli mul postkastis kiri, mis loovutas konto koos saba ja sarvedega mulle. Esialgu ma vaid ahmisin õhku, sest kogu olukord oli niivõrd üllatav ning peale pikka agooniat oli lõpplahendus lihtsalt vaimustavalt lihtne. Loomulikult jagasin ma head uudist ka proua ülemusega, kes oli superõnnelik ning jättis mu terveks järgnevaks nädalaks rahule (ilmselt näeb temapoolne premeerimine just selline välja). Mina olin muidugi ka rahul, sest esiteks sain ma taaskord kinnitust inimeste headusest ning teiseks sain ma vähemalt sisimas proua ülemusele öelda - "ma ju ütlesin sulle!!"
Pilt on pärit siit.
Kuna ma sain vahepeal aasta vanemaks, siis otsustasin selle tähistamiseks Lissaboni lennata. Kuigi esialgu üritasin ma nii härra Hispaanlast kui Galit kaasa meelitada, siis lõpuks ei saanud neist kumbki tulla ning seega otsustasin minna üksi. Kuigi õhtuti läks olemine veidi üksikuks, siis päeval sain ma omadega suurepäraselt hakkama - šoppasin täpselt nii palju ja kaua kui tahtsin (härra Hispaanlasega poleks see kindlasti kõne alla tulnud või oleks nõudnud eelnevat mangumist ning igasuguseid muid kompromisse), sõin kreemikooke iiveldamiseni hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning tšillisin tundide viisi raamatu ja mojitoga välikohvikus. Ning kõndisin, üle seitsme mäe ja seitsme oru, sest Lissaboni on pinnavormidega äärmiselt õnnistatud. Ja kuigi ma olen endiselt surmkindel, et Tallinn on maailma kõige toredam linn, on Lissabon minu kindel number kaks - ning seda just oma kummalise melanhoolsuse tõttu. Ma pole Portugalis vist kunagi ülevoolavalt õnnelik olnud - see kohe kuidagi ei sobi selle maa ja kultuuriga kokku minu jaoks - ent Lissabon sobib suurepäraselt pikkadeks jalutuskäikudeks ning sügavateks mõtisklusteks. Ja seda ma tegingi - jalutasin nii kaua kuni mu sääreluud tuikama hakkasid ning sundisid mu tagasi hostelisse kõmpima, et jalgadele puhkust anda.
Kuigi ma üritan Portugali sattuda nii tihti kui võimalik, käisin ma viimati Lissabonis kaks ja pool aastat tagasi (ja eelmisel aastal sõitsin hoopis Madeirale) ning ehk just seetõttu nägin ma toimunud muudatusi eriti selgelt. Me kõik loeme lehtedest, mis Portugalis ja Hispaanias toimub, ent see kõik ei suutnud mind siiski ette valmistada olukorraks, mis mind seal ootas. Inimesed olid kurjemad ja õnnetumad ning plahvatasid nagu säraküünlad, kui ma ääri-veeri kohvikutes ja taksodes eluolust juttu tegin. Isegi kesklinnas leidus palju suletud poode, kohvikuid ja restorane... ning kerjuste hulk ületas igasuguse mõistlikkuse piiri. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks keegi minult Portugalis raha küsinud. Tänaval jalutavad hašišimüüjad - need küll, ent isegi neil oli tol ajal oma äri püsti pandud. Seekordsed kerjused olid aga eriti õnnetud eluheidikud ning isegi kui ma oleks kogu oma raha neile ära jaganud, poleks see kedagi õnnelikumaks teinud. Aga Portugali majandust aitasin ma sellegipoolest nii palju kui sain, sest kasvõi minu poolt ostetud kreemikookide kogus oli muljetavaldav. Pastel de nata'sid pidin ma muidugi testima ka sel lihtsal põhjusel, et leida linna parimad koogid, mida Hollandisse jõudes ka töökaaslastega jagada. Tolle pastelaria leidsin ma otse oma hosteli kõrval, ning kui ma siis lõpuks sinna sisse marssisin, et 15 koogikest paluda, arvas müüja esialgu, et ma ajan midagi sassi. "Viisteist? Sa ju mõtled viit ikka?" Aga ma ei mõelnud, ning raskelt ohates pakkis too proua kõik letil olevad küpsetised karpi. Puhas vuuk. Järgmised külastajad pidid oma magusavajadust juba millegi muuga rahuldama.
