Kohe kui päike vaba päeva hommikul oma nina pilve tagant välja pistab, tekib härra Hispaanlasel suur tahtmine Kreeka pop-up kohvikusse sõita. Kohvik on selle Waterloopleini vanakraamituru keskel asuva sara kohta küll palju öeldud, ent kuna neilt saab osta lausa suurepäraseid pirukaid, ei pea ta mind kunagi kaua paluma. Kui tema sõidab sinna eelkõige just autentse frappe ja kreeka õhustiku tõttu, siis minu suurteks lemmikuteks on spinati ja fetaga spanakopita ning keedukreemiga bougatsa. Viimasele raputatakse alati suures koguses kaneeli ja tuhksuhkrut peale, nii et pirukaga ühele poole saades katab mind alailma lumelaadne kiht. Kuna eile hommikul ärgates siras sinises taevas päike ning olukord oli jäänud samaks ka peale hommikust joogat, tundus ratta selga istumine ning pirukate poole väntamine küllalt hea mõte. Peale paari minutit rattasõitu hakkas taevas kergelt hallikaks tõmbuma ning veel mõned minutid hiljem hakkas kergelt tibama. "Tüüpiline," kirusin ma mõttes toda anomaaliat, ent loobuda veel ei tahtnud, sest kõht muutus aina tühjemaks. Ent nagu Murphy seaduski ütleb - alati võib veel hullemaks minna - ning veel paar minutit hiljem hakkas taevast nagu pangedega rahet alla sadama ja seda nii kõvasti, et kogu maa oli valge. Härra Hispaanlase juurde jõudes olin ma muidugi kuri nagu porikärbes - näljane ja vettinud on minu puhul üks hullemaid kombinatsioone üldse. Ent sedagi ei jätkunud kauaks, sest veidi hiljem aknast välja vaadates paistis taaskord päike ning me julgesime tee turu poole taas ratta alla võtta. Kohale jõudes tegime esialgu kolm tiiru ümber turu, sest pop-up kohvik oli pilgeni rahvast täis ning need tundsid end väikeste ahjude kõrval nii hästi, et ei plaaninudki kuhugi liikuma hakata. Kui ma aga lõpuks pakkusin välja kõrvaloleva Bagels & Beansi külastamise, keeldus härra Hispaanlane kategooriliselt ning sukeldus kreeklaste massi, et endale küünarnukkidega letini teed teha. Vaevalt jõudsime oma pirukatesse haugata, kui saabus uus rahetorm ning telgis toimus hirmus rüsin, mis päädis sellega, et igas nurgas seisis üks mees, et kogu kaadervärki püsti hoida. Amsterdami tuulehood on lausa uskumatult tugevad ning ma olen kindel, et ilma lisajõuta oleks too katusealune lihtsalt lähedalasuvasse kanalisse lennanud. Kogu too kodukaitse toimus uskumatu melu saatel ning ma pidin härra Hispaanlast pidevalt varrukast sikutama, et teada saada, mis ümberringi toimub. Ma ei tea, kas härra Hispaanlane on ka mind oma Kreeka-vaimustusse nakatada suutnud, ent too vahemeresaareke oma temperamentsete ja sõbralike omanike ning külastajatega on siin vahel liialt otsekoheses ja külmas Hollandis üks väga väärt vaheldus.
Pilt on siit.
No comments:
Post a Comment