Uued algused

2013 on minu jaoks kindlasti uute alguste aasta, mis sai õige hoo sisse alles veebruaris. Kui ma jaanuaris tšillisin veel niisama ringi, teadmata, mis edasi saab - siis veebruari tulekuga hakkas kõik korraga paika loksuma ning seda hirmuäratava kiirusega. Niimoodi olengi ma viimase paari nädala jooksul jõudnud töötamise O'Connellis lõpetada, käia korra Eestis leiba söömas ja tarkusehambaid välja tõmbamas (peale mida ma muidugi enam eriti midagi ei söönud), kolinud Amsterdamist Haarlemi ning alustanud tööd Crocsis turunduskoordinaatorina. Haarlemis olin ma enne siiakolimist vaid korra käinud, ent kuna ma tegelikult ka jõuan siin stuudiot üürida ning korteri jagamine läks lõpuks küllaltki piinarikkaks, oli otsustamine lihtne. Lisaks asub Crocsi kontor hoopiski Hoofddorpis, nii et erilist põhjust pealinna jääda ei olnud. Crocsis olen ma praeguseks hetkeks töötanud tervelt kaks päeva ja ausalt ka - ma pole elu sest uut infot on lihtsalt niivõrd palju. Õnneks tunduvad kõik 50 inimest, keda ma siiani olen kohanud äärmiselt toredad ja abivalmid, ent viis kuidas kõik mulle edu soovivad, teeb mind veidi murelikuks. Milline see töö küll olema peab, kui mul NII palju edu on vaja? Lisaks sain ma täna ka endale oma esimese paari Crocse tellida - tasuta muide - ning mu valik langes rohelistele tennistele. Just nimelt, kuigi me peame kontoris kohustuslikus korras oma firma toodangut kandma, ei tähenda see üldse seda, et kõik nende kuulsate kotadega ringi jalutaks. Crocs teeb ka ballerinasid, saapaid, plätusid ja tenniseid - ning kuna ma olen juba terve selle aasta kollektsioonidega tutvunud, siis pean ma ilmselt endale varsti uue kingariiuli muretsema, sest ilusaid jalanõusid jagub. Ja kuigi iga järgnev paar hakkab raha maksma, saan ma aastas osta 40 paari 50% hinnaalandusega. Nii et sõbrad-tuttavad, andke aga märku, võin teidki varustada!

Mu ülemus, muide, AC, nagu teda kutsutakse, on 25% eestlane (ja 75% prantslane). See, kuidas see täpselt kõik juhtus ja mismoodi ta vanaema Prantsusmaale sattus, tuleb mul veel välja uurida. Ent rõõm on tõdeda, et meid jätkub ikka igale poole. 

Pilt on siit. 

PS. See kass ei ole kahjuks üks minu kolleegidest (aga võiks olla!).