Krokodillid ja eesti vanaema

Just täna kuu aega tagasi pakkisin ma end ühes linnas kokku ja laotasin teises lahti, homme täitub aga esimene kuu krokodillide seltsis. Haarlemis elamine ei tähenda muidugi seda, et ma Amsterdami enam üldse ei satu - härra Hispaanlasel ning kahel kassil tuleb endiselt külas käia ning samamoodi elab mitu head sõpra endiselt pealinnas. Ent samas on Haarlem piisavalt nunnu ja kompaktne ning kodu otse linna südames ei lase mul oma eelnevat elu üldse taga igatseda. Väikelinnaidüll, head päeva soovivad bussijuhid ning hubased nurgatagused kohvikud on just täpselt see rutiin, milles ma end hetkel suurepäraselt tunnen. Lisaks on vist Haarlemi külm õhk minu välimusele värskendavalt mõjunud, sest samal ajal kui ma vaikselt kolmekümne poole triivin, küsivad kõik poemüüjad minult järjepidevalt alkoholi ostes ID-kaarti. Ja ma siis annan - muiates - et mind pea kümme aastat nooremaks peetakse. Aga ma üldse ei kurda!

Crocs on samamoodi väga värskendav kogemus olnud - ja hirmutav samal ajal. Ma olin ennegi legende Ameerika firmade kohta kuulnud, ent nüüd tuleb tunnistada, et tõtt oli neis omajagu. Nimelt töötan ma firmas, kus mõnekuulised lepingud on tavaks (ka minul on praegu kolmekuuline leping) ning seda, et peale esimesi kuid uut lepingut ei anta, tuleb hirmutavalt tihti ette. Samamoodi tuleb ette ka vallandamisi, kus sind järgmisel päeval tööle enam ei oodata - jah, Ameerika stiil tähendab seda, et kui sa enda väärtust tõestada ei suuda, leitakse sinu asemele keegi, kes suudab. Samas on mul lausa suurepärane ülemus (kellel oli eestlasest vanaema) ning ka ülejäänud kolleegide üle ei saa kurta. Läbiva joonena on kõik direktoriteni välja ülimalt noored ning peale mõne erandi maksimaalselt 35-aastased. Ja nii nagu Ameerikas kombeks - kord kuus saab lõunaks tasuta kuumi koeri. Selle reegli üle ei kurda ma üldse. 

Muide, turundusspetsialist nagu ma nüüd olen (see ajab mind endiselt naerma, kuidas ma ilma mingi vastava taustata just selle koha peal maandusin), peaksin ma ilmselt varsti ka Crocsi jalanõude ülevaate tegema. Ma olen viimase kuu jooksul endale juba viis (!!!) paari soetanud, lisaks need, mis läksid härra Hispaanlasele, emale ning vennale. Ausalt ka, ma olen vist täiesti kroksifitseeritud, sest töötajate 50% allahindlus on pannud mu täiesti ebaadekvaatselt käituma. Õnneks on mu jalatsiostupiiranguks kümme paari kvartalis. Vastasel juhul ei mahuks ma oma korterisse varsti enam ära. 

PS. Ja nüüd nendele, kes mu Crocsi-jutu peale silmi pööritama hakkasid - Crocs ei tee ammu enam vaid kotasid (või clog'e, mis on nende inglisekeelne nimetus), nüüd teevad nad ka saapaid, sandaale, plätusid ja tenniseid. Ja ilusaid! Uurige ise kui ei usu.