Andekate workshop

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, ent vähemalt mina olen alati täpselt teadnud, milles ma hea ei ole. Algkoolis olin ma hirmus kehv ujuja ning keskkoolis oli füüsika tund maailma kõige suurem nuhtlus. Ja nüüd oma praeguses töökohas on mulle algusest peale selge olnud, et kommunikatsioon ei ole päris minu ala. Ma pole end kunagi eriliseks introverdiks pidanud, ent kui töötada koos hulga ameeriklaste ja inglastega, kes on maast-madalast harjunud absoluutselt igas asjas oma arvamust avaldama, siis nendega võistelda ma tõesti ei jõua. Tegelikult ei tohiks ma muidugi kurta, sest kiita saan ma tööl ikka tunduvalt rohkem, ent sellest hoolimata on kriitika vähemalt minu puhul palju detailsem, kui seda on kiitus. Seega teadsin ma siiani väga hästi, milles ma hea ei ole. Ent milles ma olen, seda ma ei teadnud.
Õnneks sain ma sellel nädalal teada, et ma olen hea ikka päris mitmel alal, aga kõigepealt pidin ma ära tegema ühe testi. Niisama seda testi aga teha ei saa, kõigepealt tuleb endale muretseda vastav raamat. Mul oli raamat olemas, sest annete workshop oli meie firma koolitusplaanis ilusasti sees. Peale umbes pooletunnist pingutust ja kümneid küsimusi stiilis kas sulle meeldib lugeda või kas sulle meeldib joosta, genereeris süsteem mulle nimekirja minu viiest kõige märkimisväärsemast andest: empaatiavõime, kohanemisvõime, saavutamisvajadus, kaasamisoskus ning positiivsus (inglise keeles siis empathy, adaptability, achiever, includer ja positivity). Ning kuigi mõni neist polnud minu jaoks esialgu üldse loogiline, siis peale sellenädalast treeningut sain ma aru, et too süsteem oli vist ikka küllalt täppi pannud. Ühtlasi otsustasin ma, et edaspidi oleks palju mõistlikum keskenduda oma annetele, mitte puudustele. Sest keda see kommunikatsioon ikka huvitab, kui mul on nii palju teisi andeid?

De Krat

Umbes paar nädalat tagasi soovitati mulle kratti (de krat - kast), mis pidi olema suurepärane 'leiutis' laiskadele inimestele. Mitte, et ma just nüüd nii üle mõistuse laisk oleks, aga mu iganädalane visiit Albert Heijni on mind surmani ära tüüdanud, sest valik on nädalast-nädalasse sama ja tomatid maitsevad nagu kummipallid. Pealegi olen ma viimasel ajal küllalt heas toitumuses olnud, nii et suurem hulk juurvilja teeks kindlasti ka rannailmaks ettevalmistamise tunduvalt lihtsamaks. Kiire külaskäik veebilehele kruvis mu põnevuse nii üles, et tegin pikemalt mõtlemata tellimuse neljale kastile, mis nüüd järgemisi kahenädalaste vahedega mu ukseni saabuma hakkavad. Valida on kahe krati vahel - tavaline ja ekstra. Tavaline sisaldab umbes kaheksat sorti juurvilju, tükki liha või kala ning üllatuskomponenti nagu munad või juust. Ekstra sisaldab vähem rohelist ning rohkem liha ning üllatuskomponente. Loomulikult võib valida ka krati suuruse vahel, ent mina valisin esialgu kõige odavama ja tagasihoidlikuma - ent ka selle hind - €25 - suutis härra hispaanlase kulme kergitama panna.

Igatahes olin ma täna hommikul varakult valmis oma esimest kratti tervitama ning kell 8:30 oli kastiga poiss ilusasti ukse taga. Laupäeva hommiku kohta küll veidi vara, ent ma olin liialt elevil, et sellise pisiasja pärast pahane olla. Esimene pilk oma juurviljakuhjale pani mind küll veidi pead raputama, ent õnneks aitas Google mul kiirelt salapäraste elementide eestikeelsed nimed selgeks teha. Mida mu esimene kast siis sisaldas? Punt sellerit (mitte just minu lemmik), pool tosinat pirni (aga selliseid, mida peab küpsetama, Hollandis kutsutakse neid stoofperen'iteks), neli piimjuurt, pakike rucolat ning teine rediseidusid, üks salati- ja üks savoy kapsa pea, üks piparmünditaim, kaks kaalikat, 200g vasikahakkliha, liiter talujogurtit ning sai. Kokkuvõttes üks päris uhke kastitäis asju, millest ma nii mõndagi oma elus veel kasutanud pole. Loomulikult lõin ma kohe esimese asjana saiale hambad sisse (aga alles peale seda, kui see oli kiirelt ahjus peesitamas käinud) ja oo mis mõnus sai see veel on. Ilmselt saan ma oma tervislikule juurikadieedile minna alles siis, kui sai on hävitatud (aga õnneks on 50% sellest missioonist juba tehtud).
Muide, see pildil olev kratt ei ole minu oma (aga võiks olla minu oma juba näiteks ülejärgmisel nädalal). Aga sai on küll sama.

Linnadžungel

Kuna härra ülemus suvitab hetkel Portugalis, pidin mina eelmise neljapäeva hommikul oma äratuskella kuueks helisema panema, et tund aega hiljem Bijlmeri kandidaadiga kohtuma sõita. Tegelikult olin ma tolle rumeenlannaga juba varem ka kohtunud, ent härra ülemus arvas, et minu jaoks oleks tore vaheldus kontorist veidi välja saada ning tollele preilile enne ta intervjuud ühe joogifirmaga isiklikult edu soovida. Kuna ma seda piirkonda nii hästi ei tunne, otsustasin ma juba varakult valmis olla, et siis kaardi ja teejuhistega varustatult õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Alustasin oma retke Bijlmeri metroojaamast umbes 7.20 ning kuna kohtumine oli kokku lepitud kella 7.45, olin ma üpris rahulik. Pakane küll näpistas nii nina kui varbaid, ent hoone, kuhu ma teel olin, pidi ju sealsamas olema. Umbes kell 7.35 vaatasin ma närviliselt oma kella ning otsustasin juhusliku mööduja käest abi küsida. Too keerutas mu kaarti nii üht- kui teistpidi ning kommenteeris, et tema pole elu sees nii kehva kaarti näinud, ent arvatavasti tuleks mul paremale pöörata. Tuleb tunnistada, et kaart oli mul tõesti kehvakene - joogifirma poolt käepäraste vahenditega valmistatud, ent kuna Google kaardil seda piirkonda üldse peal ei olnud, polnud ka erilist valikuvõimalust. Teejuhisest oli mul kasu umbes sama palju kui eskimol külmkapist, sest kuigi sinna oli püüdlikult märgitud ära kõik tänavanimed mida ma oma teel läbima pidin, ei leidnud ma oma retke jooksul mitte kuskilt mitte ühtegi tänavasilti. Kirjeldus 'keera Endemoli majast vasakule' oli umbes sama mõttekas, sest seistes keset pilvelõhkujate nimetut labürinti, polnud mul varsti enam isegi sellest aimu, kuhu metroojaam jääb. Kella 7.45ks olin ma jõudnud suure maanteeni mida parasjagu ehitati ning kuna vajalikku 'siniste tuledega valget maja' kuskilt otsast ei paistnud, otsustasin ma rumeenlannale helistada. Kõne sisu oli lihtne - palun ära mind oota, sest ma olen kuskil karuperses ja õigeks ajaks küll kohale ei jõua. Helistamine polnud aga sugugi lihtne ülesanne, sest kinnastega juba numbreid ei vali ning kindaid käest võttes külmusid nad sekundiga jääpurikaiks. Nii ma siis üritasin seal täiesti tundetute sõrmedega kogu maailma kirudes vajalikke numbreid ekraanile toksida, kui välja ilmus üks papi. Kuigi tegelikult oli ta teetööline, tundus ta mulle tol hetkel jumala ilmutusena. Õnneks olid papil väga vilkad sõrmed ning üks-kaks oli number valitud ning minu suurimaks õnneks raporteeris rumeenlanna, et tema on kohal. Kuigi ta üritas mind telefoni teel veidi juhendada, polnud sellest suuremat abi ning üllatus-üllatus, kell 8, kui tema intervjuu algama pidi, olin mina endiselt oma asukohast täielikus teadmatuses. Selleks ajaks olid mu prioriteedid juba muutunud ning nüüd oli mu ainsaks sooviks tollest linnadžunglist eluga välja pääseda. Õnneks osutus see ülesanne veidi lihtsamaks, kuid minu meeleolu see suurt ei parandanud. Kontorisse jõudes olin ma endiselt äärmiselt mossis ja kuigi ma olin eelnevalt otsustanud, et erilisi emotsioone välja ei näita, said mu vihapisarad minust peale paari esimest lauset võitu. Õnneks oli veel vara ning minu dramaatilist sisenemist nägi vaid paar kolleegi, kes mind siis kohe lohutama tõttasid, mu sooja pleedi sisse pakkisid ning piima ja meega teed tegid. Olgu veel öeldud, et järgmine kandidaat astub samas firmas intervjueerijate ette järgmisel teisipäeval. Ning härra ülemus võib mind paluda, käskida ja ähvardada, ent enne ma suren, kui uuesti tollele polaarekspeditsioonile lähen.

Lumi tuli maha

Tegelikult tuli siin lumi maha juba reedel, ent maa on siiani valge. Ja kuigi ma olin ennast eelnevalt juba kevadele häälestanud - sest linnud mu akna all laulsid just täpselt nii nagu nad Eestis varakevadel laulavad - tunnen ma ennast siin üllatuslikult alanud talvel küllalt koduselt. Lausa nii koduselt, et tegin eile tunnise jalutuskäigu, et Vene poest veidi leiba tuua. Väljas oli mõnus, minu arvestuse järgi nii paar kraadi alla nulli, ent koju tagasi jõudes tuli välja, et hoopis -10C. Ma olen vist siiski põhjamaalane. Ja mind ajab nii naerma see hollandlaste paanika, sest reedel esimese lumesajuga jäeti ära kõik rongireisid, kuigi lund tuli vaevu 10cm jagu. Lennukid ei lennanud, trammid ei sõitnud ja minu kella poole kuuese metroo peale üritas end peale trügida umbes miljon inimest. Ning kuigi ma pole oma loomult mingi võitleja, tuleb mulle perroonil seistes ja rahvamassis oma kohta otsides alati mingi hasart sisse. Hoidke eest, sest mina juba oma metroost maha jääda ei plaani.
Ja minu kolleegid, kes enamuses on pärit soojematelt aladel, kurdavad juba nädalaid, kuidas nad on sügavkülma sattunud. Mina ainult vangutan pead, sest kui minu sügavkülm nii soe oleks, siis sulaks seal kõik mu pelmeenid üles. Ja see oleks juba täitsa kole lugu.