Prokrastineerimine

Prokrastineerimine ehk 'viivitamine' (nagu seda tõlgib Google translate) on viimastel päevadel saanud minu põhiliseks tegevuseks. Ei aita kaasa ka see, et minu korterikaaslased, kes samuti peaksid õppima, üritavad seda samamoodi muid tegevusi välja mõeldes edasi lükata. Seega, selle asemel, et oma magistritööd kirjutada, artikleid või viite kohustulikku novelli lugeda, lähen ma hoopis poodi, või (mis mu emale ilmselt suurima üllatusena tuleb) koristan!

Eile õhtul jäime Heleni ja Justiniga koju, et õhtul enne magamaminekut veel veidi lugeda. Umbes kella kaheteistkümne paiku tekkis aga mõte hoopis loomingulisemaks tegevuseks ja nii mängisime me oma koridoris kuuseehete ja kuumaalustega tennist, hiljem ka jalgpalli ja curlingut.

Täna hommikul üles ärgates selgus, et meie duširuumi on järv tekkinud. Kuna duširuumi äravoolutoru puhastamine tundus olevat põhjendatud viivitamine (ja teised ütlesid, et nad seda ei puutu), ei jäänud mul muud üle, kui ise töö kallale asuda. Tõmbasin oma kollased kummist kindad kätte (ma olin eriti ettenägelikult endale ühe paari eriti räpasteks töödeks soetanud) ja koukisin ühe metallitükiga, mis oli mu ratta küljest eelmisel päeval pudenenud, resti eest ära. Ja ma võin ausalt öelda, et ma pole midagi nii rõvedat juba tükil ajal näinud. Juuksed on muidugi üks asi, ent see oli sealt alt täiesti must, roiskunud ja haises päris metsikult. Umbes nii metsikult, et ma lõpetasin läbi nina hingamise, sest muidu oleks ma sinna samasse ära minestanud. Õnneks oli ka Helen parajasti prokrastineerimise tujus ning tõi mulle veidi sidrunilõhnalist puhastusvahendit, et kanalisatsiooniaroome veidi vähendada. Peale selle vedeliku äravoolutorusse kallamist muutus lõhn tõesti veidi talutavamaks. Umbes nagu sitt sidruniga. Kui üks vannituba oli valmis, mõtlesin et kuna ma juba nagunii küünarnukkideni sitane olen, puhastan samas ka teise vannitoa äravoolutoru ära. Kuigi Justin arvas, et ei ole vaja - seal pole olukord üldsegi nii hull - asusin resti ära kangutama. Sain resti kätte ja esialgu tundus olukord veidi parem, ent kui ma hakkasin sinna kogunenud juukseid ära korjama, hakkas kõik korraga kihama. Umbes minutiga paiskus õhk täis väikeseid kärbseid ja ma ei liialda, kui ütlen, et tundsin end nagu mõnes Hitchcock'i veel lavastamata filmis. Minu karjumise peale jooksid muidugi kõik kohale ja vaatasid õudusega ruumis ringi lendlevaid kärbseid, keda paistis olevat umbes mustmiljon. Esialgu üritasime me neid lihtsalt mööda seinu lömastada, ent kui see meetod erilisi tulemusi ei andnud, otsustas Helen mingi pihustatava puhastusvahendi tuua. Ilmselt ei täitnud ka see Heleni ootusi ning õige pea ilmus ta kohale juukselaki ja tikukarbiga, mis teineteise koosmõjul muutusid muljetavaldavaks leeklambiks. Peale umbes veerandtunnist tõsist röstimist ja keevitamist (mille vältel kõik teised naerukrampides väänlesid) oli ellu jäänud vaid mõni julgem ja meie Justiniga tegime väga poliitiliselt ebakorrektseid nalju teemal 'gaasikamber' ja 'vaesed kärbsed mõtlesid, et lähevad aurusauna ja siis ilmus üks sakslane välja'. Ja kuigi need kärbsed tundusid esialgu olevat üsnagi sitked sellid, ei suutnud nad neid tapatalgusid üle elada ja praeguseks on seal (nüüd juba puhta äravoolutoruga) duširuumis vaid mõni üksik lendlev tegelane.

PS. See tekst on sündinud päris taotlusliku prokrastineerimise tulemusena. Aga ma kardan, et ma ikkagi pean peale 'publish post' nupu vajutamist veidi Nabokovit lugema. Mis, ärge mind nüüd valesti mõistke, on tegelikult vägagi nauditav kirjatükk. Lihtsalt, kohustuslikus korras raamatute lugemine paneb mu pidevalt muid tegevusi otsima.

PS2. Äravoolutorude puhastamise aktsioon aitas muu seas leida vastuse ka küsimusele 'ei tea, kuskohast need imelikud kärbsed meie tuppa küll satuvad?'.

Head vabariigi aastapäeva

Tegin just Google lahti ja selline pilt vaatas sealt vastu. Ilus! Head vabariigi aastapäeva!

Armastuse rong

Mulle meeldivad Amsterdami metrood. Esiteks saab nendega kiiresti just sinna kuhu vaja, nad käivad vähemalt iga kümne minuti tagant ja - rongide seintel on iga kord erinevad pildid. Kui ma eile rongi astusin, ei pannud ma esialgu seinu tähelegi, sest tavaliselt on seinad palju värvilisemad. Too rong meenutas aga natuke vannituba, sest - olgem ausad - Portugali stiilis 'azulejod' meenutavad ikka vannitoa plaate küll. Isegi kui nendega on kaetud kiriku välisseinad. See selleks. Korraga märkasin ma, et 'azulejode' peale on midagi kirjutatud. 'Liefde', 'mīlestība','kjærlighet', 'Liebe'. Siis tekkis muidugi hasart, et kas ma eestikeelse vaste ka leian. Jah, oligi, 'armastus' oli samamoodi seal olemas. Nüüd võin ma päris ausalt väita, et ma olen sõitnud rongiga, mis on otsast otsani armastust täis.

Kaastundlikud hollandlased

Kaastundlikud jah, sest muud seletust ma faktile, et Amsterdamis läks taas külmaks, ei leia. Hollandlased ei ole üldiselt just eriti kaastundlikud või on nad sellised pealiskaudselt kaastundlikud, aga tundub, et Eesti ja Soome pakane on isegi nende külmad südamed härduma pannud. Juba pool nädalalt on meie kümnekraadine kevad miinuskolmese talve vastu vahetatud ja mitte et see ilgelt külm oleks, aga rattaga on küll väga vastik sõita.

Samas, miinuskraadid elimineerivad igasuguse vihmavõimaluse, positiivne seegi.

PS. Ei, lund ei ole, see on lihtsalt üks väga talvine pilt, mis minu endise naabri, singapurlase Jamie aknast millalgi detsembris avanes.

Euroopa mälust ja multirahvuslusest

Uue semestri algus UvA's tähendab uute ainete kõrval ka seda, et ma võin nüüd kergemalt hingata, sest pool on läbi ja kaks ainet on tehtud. Kevadsemester tähendab kahte uut ainet ning magistritööd, aga kuna ma olen viimasel ajal suhteliselt produktiivne olnud, on mul peaaegu pool tööd juba valmis ning ka ained tunduvad sügistega võrreldes palju toredamad. Minu sügisene Mt. Everest kandis nime 'Euroopa Liit ja selle kodanikud' ja kuna see sisaldas endas palju teooriaid nagu 'uusfunktsionalism' ja 'konstruktsionism' (mille sisust ma siiani eriti hästi aru ei saa), oli see kõik minu jaoks liialt kuiv ja teoreetiline. Esialgu tundub, et nii 'Euroopa mälu' ja 'Euroopa multirahvuslus' on täiesti tehtavad ning kattuvad kõigele muule lisaks ka ilusasti minu magistritööga. 'Euroopa mälu' nimeline aine tundub esialgu keskenduvat rohkem ajaloolisele perspektiivile, kuid samas on see vahel ka niivõrd filosoofiline, et mul on raskusi lausetest arusaamisega. Tundub, et tarkade inimeste probleem on see, et nad topivad hunniku eriti vingeid sõnu ühte lausesse ja kuigi nende mitte nii tark lugeja (mina) saab aru kõikidest sõnadest eraldi, ei saa ta aru terve lause mõttest. Ja nii umbes 250 lehekülge järjest. Tunnis asi muidugi nii hull ei ole, ent toda mäluraamatut interpreteerides jään ma siiski sageli jänni. Õnneks on mul tänu venelastele, sakslastele ja Nõukogude Liidule alati varrukast üks hea näide võtta, sest eestlastel neid traumasid, müüte ja mälestusi juba jätkub. Sellises aines on muidugi väga kasulik tulla eriti keerulise ajalooga riigist, sest näiteks vaestel kanadalastel on küllalt raske mingeid väga traumaatilisi näiteid välja tuua. Aine lõpetamiseks tuleb maikuus ka üks korralik essee valmis kirjutada ja kui paljud kirjutavad Auschwitzist, dekoloniseerimisest või mõnest lahingust, siis kasutan ma rahuliku südamega siingi oma päritolu ja magistritööd ära. Nimelt pakkusin ma õppejõule, et ma võiksin kirjutada eestlaste ja venelaste II maailmasõja erinevast interpreteerimisest ja sellest tulenevatest tänapäevastest probleemidest nagu pronkssõdur ja ta sattus täielikku vaimustusse. Seega, kõik on õnnelikud ja mina kasutan oma magistritööd julmalt mitme erineva aine jaoks ära. Juhhei. Teise aine, multirahvusluse, puhul mu taust ja magistritöö ilmselt nii suurt eelist ei anna, kuid esimeste loengute põhjal tundub, et tegu on terve magistri kõige ägedama ainega. Kursus on jagatud kaheks: märtsi keskpaigani toimuvad loengud ning sealt edasi korraldatakse õppetöö väiksemates töötubades. Loengud on neli tundi pikad, ent kuna lektor räägib suurepärast inglise keelt, pikib oma jutu vahele nalju ning näitab erinevate rahvuslike stereotüüpide illustreerimiseks filmiklippe (nagu Casablanca ja Carmen), ei tundu see aeg üldse nii koletult pikk. Nojah, minu sümpaatia teenis ta ära juba ainuüksi sellega, et teatas esimeses tunnist, et ta tuli just Tartust ning rääkis ühe stereotüüpse nalja eestlaste kohta. (Sakslane, prantslane ja eestlane uurivad elevanti. Sakslane mõtleb, milline on elevandi anatoomia, kuidas ta liigub jne, prantslane mõtleb, millised häid roogi küll sellest elukast teha saaks ning eestlane mõtleb, et issand ei tea, mis see elevant küll minust arvab.) Ja inimesed, kellele ma ei pea selgitama, mis on Eesti ja et pealinn ei ole Riia, teenivad minult päris kergesti plusspunkte. Kursuse teine pool ja töötoad tähendavad aga seda, et igaks korraks tuleb läbi lugeda raamat ning kirjutada selle kohta väike raport. Kuna tegemist on ilukirjanduslike teostega nagu 'Pnin' Vladimir Nabokovilt ja mitte teaduslike artiklitega, on see just täpselt minu tassike teed. Ja kuigi üks raamat nädalas pani nii mõnegi silmi pööritama, mõtlesin ma, et las käia. Seega tormasin ma koju, avasin Saksa amazoni (eelnevalt kontrollides, et ega neist raamatuist netis tasuta koopiat ei ringle ning ega neid minu 'troopilises' raamatukogus ei leidu) ja tellisin endale nood viis raamatut. Kolm neist jõudsin minuni juba eile ning loomulikult pidin ma juba eile õhtul otsa lahti tegema. Võrreldes nende üliteoreetiliste ja tohutult igavate teadusartiklitega, on Nabokovi lugemine puhas rõõm. Aga ma pean neid raamatuid vist väga aeglaselt lugema, et mulle neist viieks nädalaks jätkuks!

PS. Kohtasin neljapäeval ühte Taani tüdrukut, kes sattus totaalsesse ekstaasi, kui kuulis, kust ma päris olen. "Eestlased on NIIIII ägedad," teatas ta mulle ning lisas, et tema elu ülesandeks on kohtuda absoluutselt iga eestlasega. Sest meid on ainult miljon ja me oleme lihtsalt nii toredad. Kompliment missugune.

PS2. Juhul, kui mõni siin postituses kasutatav sõna on liigselt udupeen, siis see on seletatav sellega, et ma kirjutasin oma magistritöö tarbeks just peatükki Eesti-Vene piiritülist ja magistritöö on kirjatükk, mis ei eelda just liialt igapäevast sõnakasutust. Seega otsin ma pidevalt sõnaraamatuist sünonüüme, mis jätaks minust veidi erudeerituma mulje. Ilmselgelt ei lülitu minu sõnakasutus ümber kohe peale Wordi sulgemist.

Muide, selle postituse illustratsioonideks on need viis raamatut, mille ma Amazonist tellisin.

Elust, olust ja nartsissidest

Amsterdami pole üldjuhul kliimaga just õnnistatud. Ilmaga on siin nii nagu on ja päevi saab ilma järgi jagada umbes nelja kategooriasse:
a)vihmased
b)tuulised

c)vihmased ja tuulised

d)päikeselised (Siis, kui väga veab.)

Aga viimased paar päeva tundub olevat väga vedanud, sest siinne veebruarialguse ilm meenutab veidi meie aprilli algust. Või lõppu. Igatahes on väljas pidevalt nii 10 kraadi ümber, linnud laulavad ja päike on juba nii soe. Ja rohi on siin aastaläbi roheline. Sellise ilmaga on muidugi kerge tunda, et Amsterdam on imeilus ja et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Uus algus on muidugi alati veidi keeruline. Võõras linn võõraste inimeste ja kommetega. Ülikool, mis üritab igal võimalusel kaikaid kodaraisse loopida ja see kohutav ilm! Tõesti, hilissügis pole siin eriti ilus ning kuldne Eesti varasügis jääb siin üldse ära. Lehed on rohelised, helerohelised, rohekaskollased ja kukuvad seejärel maha.

Kuid praegu on juba kevad. Kalendrisse vaadates mitte, aga aknast välja vaadates küll. Kõik on korraga palju parem ja ilusam. Inimesed on kenamad, kombed tunduvad juba tuttavamad ja isegi see kummaline kähisev keel tundub korraga päris tore. Muidugi, ehk on asi ka selles, et ma saan üha rohkem aru, mida inimesed minu ümber räägivad. Ja et ma julgen ja tahan ja oskan üha rohkem hollandi keelt rääkida. Esialgu küll poes ja turul ja kohvikus, aga kusagilt tuleb ju alustada? Mulle vastatakse endiselt inglise keeles, kuid see ei loe, sest nad saavad minust aru. Poole aasta jooksul on kõik paika loksunud. Ma olen harjunud kõigi nende inimeste veidrustega, kellega ma läbi käin ja nemad on harjunud minu omadega.
Ja mul on siin hea. Linnas, kus saab 30 nartsissi 3€ eest. Ma eile poes otsustasin, et hakkan endale palju rohkem lilli ostma. Ainult sellepärast, et ma tahan ja saan.

Muide, sellise ilusa ilma juurde sobib minuarust suurepärast vot see laul:

http://www.youtube.com/watch?v=ISQ60CHBx9Q

Või tegelikult peaaegu iga Liisi Koiksoni laul.

Brownie vol. 2

Minu kolmapäevane 'kogemata' kogemus kanepiga sai järje pühapäeval ja seekord juba täiesti teadlikult. Nimelt oli Justini eelmine brownielaar kõigest ettevalmistus suurejoonelisemaks plaaniks, mis läks käiku nädalavahetusel. Idee kohaselt pidid kõik hunniku browniesid sisse vohmima ning minema seejärel van Goghi muuseumi, lootes sedamoodi piltidest hoopis omamoodi elamuse saada. Eriti kui mõelda, et äkki sai van Gogh ka osa oma inspiratsioonist kanepit suitsetades (mis viis ta omakorda vaimuhaiguseni). Kunagi ei või teada.

Igatahes tulid pühapäevased brownied tunduvalt paremad välja ning ma ei tea, kas asi oli seekordses teadlikus manustamises, kuid ma ei suutnud ära imestada, kuidas ma seda rohu maitset eelmine kord ei tundnud. Šokolaadi oli muidugi pandud korralikult, kuid sellest hoolimata maitses kook nagu šokolaad maitserohelisega. Või šokolaad kuuseokaste ja männiessentsiga. Mitte just tõeline gurmee, kuid sellest hoolimata päris söödav. Kuna ma tund aega peale koogi söömist veel suurt midagi ei tundnud, otsustasin koju jääda ja edasi õppida. Eriti kaugele ma sellega ei jõudnud. Otsustasin siis filme vaadata, kuid lõpetasin sellegi peagi, kuna ma ei suutnud uut stseeni vaadates meelde tuletada, mis eelmises juhtus ja seega muutus ka see tegevus mõttetuks. Kui maailm lõpuks päris pöörlema hakkas, viskasin ma end lihtsalt voodile selili ja kuulasin muusikat. Kuigi Ignacio mõtles esialgu, et ma võiks talle külla minna, sai ta lõpuks aru, et ilmselt ei ole see kõige parem mõte, sest ma oleks lihtsalt esimesse kanalisse kukkunud. Ja kanaleid Amsterdamis teadupärast jagub. Seega tuli ta ise mulle külla, hoidis mul silma peal ja viis mu pärast isegi välja sööma. Hamburgereid, aga mitte neid McDonaldsi plönne, vaid päris õigeid ameerikapäraseid hamburgereid loomaliha ja krõbeda saiaga.

Muide, selle postitusega lõppevad ilmselt ka minu kanepit tutvustavad kirjutised, sest sel korral voodil lesides ja 'tšillides' sain ma aru, et see pole siiski minu tassike teed. Esiteks meeldib mulle maailm selgena hoopis rohkem kui udusena ja teiseks mulle lihtsalt ei sobi see efekt, mis kanepil mulle on. Lisaks veel see, et kanep tähendab minu jaoks ühte täiesti raisatud päeva, mil ma ei suuda endaga suurt muud ette võtta kui vegeteerida. Vegeteerima vahel muidugi peab, aga laisk suudan ma ka abivahenditeta olla.

Moraaliga lugu: ära söö võõrast toitu

Ärkasin täna vara mõttega terve päev oma magistritöö kallal vaeva näha. Kui ma kööki läksin, leidsin laua pealt hunniku browniesid ja mõtlesin, et võtan endale hommikusöögiks ühe. Millegipärast võtsin ma lõpuks ikkagi ainult pool ruutu ning asusin töö kallale. Mõne aja pärast mõtlesin, et kuidagi imelik on olla: hull väsimus ja tööle kontsentreeruda oli ka raske. Ajasin selle varase ärkamise peale - ilmselt see ikkagi ei sobi mu praeguse elugraafikuga kokku. Seejärel hakkas Word viperdama, arvuti tegi imelikke asju ja üleüldse tundus mulle nagu ma istuksin pilve sees. Liigutused olid kuidagi hästi kerged ja aeglased. Kuna sain aru, et õppida ma niimoodi ei saa, läksin kööki endale varast lõunat tegema. Mingi aja pärast astus sisse ka Justin ja temalt eilse õhtu tegemiste kohta pärides hakkas mul mõttes üks kole aimdus kasvama. "Justin, kas sina tegid need brownied???" Ja siis tuli muidugi välja, et Justin oli katsetanud, kuidas kanep toidu sees ka toimib ja kuna ta toimis ikka väga hästi, oli hunnik browniesid alles jäänud. Mingit hoiatavat silti ta kookide juurde muidugi ei lisanud ja seega langesin mina naiivselt tema eksperimendi ohvriks. Loo moraal on muidugi selge: võõrast toitu puutuda pole vaja, eriti, kui sa ei tea, kelle oma see on. Pole vist vaja mainida, et korralikust õppimispäevast ei tule täna ilmselt suurt midagi välja.