Hollandlased ja nende nimed

Ma kuulsin hiljuti ühte päris naljakat juttu selle kohta, kuidas hollandlased oma perekonnanimed said. Ja tõesti, see heidab valgust hollandlaste vahel päris kummalistele nimedele. Kui Napoleon kunagi ammu Hollandisse jõudis, siis ei mõistnud ta, miks inimestel perekonnanimesid pole. Kuna see tegi ka maksude korjamise keeruliseks, andis ta välja seaduse, et igaüks peab ise endale nime välja mõtlema ning sellest siis ametnikele teada andma. Paljud hollandlased läksid kergema vastupanu teed ja lisasid oma nimele lihtsalt paiga, kust nad pärit on. Näiteks, kui Steijn oli pärit Amsterdamist, siis sai tema nimeks Steijn van Amsterdam. Teised valisid endale nime oma elukutse järgi ja nii said neist Visser'id (kalur) või Goudsmid'id (kullasepp). Kolmandad aga mõtlesid, et teeks Napoleoni kulul veidi nalja, sest ega keegi ei uskunud, et need nimed neile eriti kauaks jäävad. Paarsada aastat hiljem on muidugi näha, et too katse prantslaste üle nalja visata hammustas neid endid lõpuks tagumikust, sest kummalisi nimesid siinmail juba jätkub. Näiteks kõnnivad Hollandis ringi inimesed, kellel perekonnanimeks Uiekruier (sibulanutja), Naaktgeboren (alasti sündinud), Poepjes (väike sitt), Zeldenthuis (harva kodus), Piest (pissima), Hondendorst (koera janu), Zondervan (ilma perekonnanimeta), Zonderkop (ilma peata), Vroegindeweij (vara põllu peal), Gekkehuis (hullumaja), Niemand (mitte keegi) ja Kots (okse). Samas ei saa keegi öelda, et neil siin fantaasiast puudu oleks tulnud. Ah ja vaene Napoleon, ei usu, et tal see maksude korjamine edaspidi palju edukamalt läks.

Update*

Jah, mul on endiselt kiire. Ent ma igaks juhuks ei hakka isegi ütlema, et tundub, et ma olen oma magistritööga taas kord joonele saanud, sest ma ei taha ära sõnuda. Ptui-ptui-ptui. Seega ei ütle ma midagi, ainult umbes nii palju, et pole üldse vaja muretseda, et ma end siin lolliks õpin. Viimased paar nädalat on minu jaoks tõesti tähendanud keskmiselt kümnetunniseid tööpäevi ja siiani istub mu lauanurgal viis paksu raamatut, millele ma veel oma tööd kirjutades toetuda kavatsen. Umbes kolm korda sama palju teoseid olen ma juba raamatukokku tagasi viinud või neid kohapeal kasutanud.. kusjuures paar neist olid ka eestikeelsed (see Laar ikka armastab totaalseid telliskive kirjutada!) ning veel mõned inglisekeelsed, ent eestlase kirjutatud. Näiteks Taagepera raamatuid leiab UvA raamatukogust päris hõlpsasti.

Vahepeal on jäänud muidugi ka paar päeva, mil ma ühtegi raamatut lahti ei teinud - mitte, et ma ei oleks üritanud, oh ei - aga kuna ilmad on siin olnud viimasel ajal absoluutselt suurepärased, siis on Ignacio mind nädalavahetusel ikka toast välja üritanud saada. Näiteks eelmisel pühapäeval jalutasime niisama linnas ringi, ostsime Ignaciole mõned eriti viisakad riided ning istusime siis pikalt kohvikus, juues õlu või teed - kuidas keegi, ning lugesime 'El Pais'i'. Mitte, et ma tahaksin teid seal suure lumevalli all kuidagi kadedaks teha, ent ma lihtsalt pean ometi mainima, et siin on päeval juba ligi 15 kraadi ja päike paistab nii kuumalt, et kohalikud kannavad juba lühikesi varrukaid ja plätusid. Just täna nägin ma tänaval ühte tüdrukut, kellel oli seljas talvejope, hulgaliselt salle ning paljaste varvaste otsas plätud. Minu jaoks ei ole see küll veel plätuilm, kuid ometi saan ma vist lõpuks oma talvesaapad ja -mantli kõrvale panna ning hakata kasutama lühikesi seelikuid, triibulisi sukki ja lahtisi kingi. Kui mul muidugi on aega vahel niisama välja minna. Ja homme saabub siia kreeklane Alex, ülehomme belglanna Hilde ja portugallane Luis. Ning mul vist ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sel nädalavahetusel Nõukogude Liitu lammutada. Aga hetkel on selline 'kohustuslik' puhkus, millest ma ei saa end välja vabandada, minu jaoks vist ainuvõimalik variant.

* Google translate väidab, et 'update' on eesti keeli 'ajakohastus'. Aga see kuidagi ei kõla. Ning pikk ja lohisev on ta veel ka.

Keerulised ajad

Just siis, kui ma arvasin, et ma olen oma magistritööga kenasti ree peal, sain ma kokku oma juhendajaga, kes leidis, et mind on vaja pikalt edasi materdada ka siis, kui ma juba maas laman. Jah, just nii brutaalne see oligi, sest tollelt kohtumiselt lahkusin ma uue teemaga ning terve eelmine nädalavahetus läks enda kogumiseks. Peale enda suuremat väljaelamist teemal, millise tropi juhendaja ma endale suutsin valida (sest olgem ausad, ma ei usu, et ma kõike seda kriitikat ära olin teeninud), sõitsin ma eile kaks raamatukogu läbi, et leida ajaloolisi materjale Eesti iseseisvuse taastamise ja Nõukogude Liidu lagunemise kohta. Hetkel kõrgub mu laual üheksa raamatu kõrgune kuhi, ent ma arvan, et sellele tuleb veel lisa, sest kolm raamatukogu on veel läbi käimata. Too juhendaja nimelt arvas, et ma peaks talle selle nädala lõpuks saatma uue nimekirja ajaloolistest (kümme korda alla kriipsutatud, sest eelnevalt kasutasin ma ka arvamusartikleid, mis tema sõnul on rangelt keelatud) raamatutest ja et neid raamatuid peaks seal olema vähemalt 15. Kuna ma ei saa talle kohe kuidagi öelda, mida ma temast ja tema kriitikast tegelikult arvan, sest ma ikkagi tahaks suvel lõpetada, siis ma mõtlesin, et ma ei kirjuta sinna nimekirja mitte 15 raamatu nime, vaid poole rohkem. Et kui tema ütleb, et ma hüppaks kaks meetrit, siis mina hüppan hoopis kolm. Lihtsalt sellepärast, et ma saan. Ja mind isegi ei huvita, kas ta mu varjatud irooniast ka aru saab.

Hollandikeelne jooga

Kui ma eelmisel nädalal oma tavapärasesse joogatundi jalutasin, tabas mind seal totaalne üllatus. Nimelt tundus mulle, et too terrorist-guru ei pannud mind tähele (või ma olin nädalaga totaalselt hollandlase nägu läinud) ning otsustas tunni hollandi keeles pidada. Esialgu pidin ma muidugi pingsalt vaatama, mida teised teevad, ent tunni lõpuks suutsin ma hollandikeelse juhendamisega juba peaaegu ära harjuda. Ilmselt oli mul lihtsam ka seetõttu, et hollandlased kasutavad inglisekeelseid harjutuste nimetusi, mitte ei tõlgi neid hollandi keelde. Ainuke asi, millest ma aru ei saanud, oli see, mis täpselt tolle tunni teema oli. Hiljem gurult järele pärides selgitas ta, et too sett oli mõeldud rasedatele naistele. See selgitas omakorda joogas olnud meeste suure naerupahvaku keset tundi.

Sellel esmaspäeval ei olnud ma enam vist piisavalt hollandlase nägu. Igatahes pidas ta tunni inglise keeles nagu tavaliselt, kui mina seal käinud olen. Kuigi ma enne tundi ütlesin talle, et tegelikult ta ei pea ainult minu pärast inglise keelt rääkima, vaid et mulle sobiks ka see, kui ta paari inglisekeelse lausega selgitaks, mis on tolle seti eesmärk ning ülejäänud jutu räägiks hollandi keeles. Terrorist-guru sõnul on tal inglise keeles tundi anda hoopiski lihtsam, sest kõik tema treeningud on olnud inglise keeles ning lisaks on hollandlasi ju ainult 16 miljonit, seega pole selle keele õppimisel erilist mõtet. Mina ainult naersin selle peale ja ütlesin, et meid, eestlasi, on ainult 1,3 miljonit, aga ükski joogaõpetaja ei tuleks selle pealegi, et eestikeelses tunnis inglise keelt rääkida.
Igatahes tegime me sel korral seti ajule ja minu jaoks oli see üks keerulisemad sette üldse, sest enamik harjutusi seisnes käte üleval hoidmises. Üks harjutustest seisnes ka selles, et mõlemad käed tuli kõrvale välja sirutada ja seda poosi siis seitse minutit hoida. Ausalt ka, metsikult raske ja kuigi ma omaarust sellega just üleliia hästi hakkama ei saanud, patsutas too terrorist-guru mind lahkumisel põlvele ja ütles, et: "Too seitsme minuti harjutus tuli sul täna ikka eriti hästi välja!"

Amsterdami vastlapäev

Täna hommikul jalutasin ma lõpuks ühte rattapoodi ja ostsin endale uue ratta. Mõtlesin küll pikalt ka täiesti tuttuue ratta ostmisele, sest hinnavahe ei olnudki nii suur, ent võtsin lõpuks ikka kasutatud ratta. Ma olen ikka liialt paranoiline, et Amsterdamis ilusa ja särava uue rattaga ringi kruiisida. See poetüüp küll ütles mulle, et vargal pole vahet, milline on ratas - kui too on valesti lukustatud, siis viiakse minema nii uus, kui vana, ent ma ikka arvan, et uus ja ilus jääb rohkem silma ja ehk on vargal suurem motivatsioon seda posti küljest lahti saagima asuda. Seega läks loosi üks lillakas, suhteliselt Amsterdamlik 'vanaema jalgratas' nagu too tüüp seda kutsus. Ja vot need vanaema jalgrattad mulle meeldivad. See minu uus ratas ei ole muidugi nii superilus, aga selle eest väga mugav ning sõites tundub nagu istuksid sohval. Lisaks on see minu endisest rattast oluliselt kõrgem ning poest koju sõites tundus mulle, et ma olen kõigist teistest ratturitest peajagu kõrgemal. Samas ei mata ma maha mõtet endale kunagi päris tuttuus süsimust Amsterdami jalgratas muretseda. Aga see on juba tulevikumuusika. Ja mis minu vanast rattast saab? Esialgu mõtlesin, et viin ratta sellele portugallasele tagasi, ent siis otsustas Ignacio, et tahab selle endale võtta. Nojah, enne peab ta selle muidugi parandusse viima. Muide, rattaostu finantseeris Eesti riik, sest eile tulumaksudeklaratsiooni täites sain ma teada, et mulle makstakse üks päris ilus summa tagasi ja kuna hea ja mugav ratas on Amsterdamis hädavajalik, ei tekkinud mul küsimustki, kuidas too summa kulutada.

Pärast rattaostu sõitsin ma niisiis koju tagasi ja kraamisin välja vastlakukliretsepti. Tuleb tunnistada, et sel ajal, kui Eestis saab lihtsalt poodi minna ja kuklid endale korvi laduda, tuleb Amsterdamis vastlakukli söömiseks ikka kõvasti vaeva näha. Teoorias on asi muidugi lihtne, aga retsepti järgima asudes tuli välja, et pärm ei käitu üldse nii nagu ta peaks. Ilmselt tegin ma ka midagi valesti, sest see tainas, mis sealt peale miljonikordset kerkimist välja tuli, ei olnud absoluutselt pallideks vormitav. Seega lisasin ma muudkui jahu juurde, et selle taignaga üldse midagi teha saaks. Ja kuklid ei olnud lõpuks üldse mitte kuklid, vaid madalad plönnid. Aga vähemalt nad lõhnasid suurepäraselt ja kardemoniselt. Siiski, ka kõike untsuläinumad kuklid annab päästa suurepärase kreegimoosi ja vahukoorega. Kreegimoosi virutasin ema kodustest varudest ning vahukoore ostsin Albert Heijn'ist. Päris vahukoore, mille ma siis saumikseri abil vahtu ajasin. Tuleb tunnistada et too kreegimoosi ja vahukoore kooslus oleks päästnud ka kõige nässuläinumad kuklid. Teised olid muidugi rõõmuga nõus kukleid proovima ning Helen mainis rahulolevalt, et küll meil seal Eestis on alles palju tähtpäevi, mis kõik kookide küpsetamist nõuavad. Nojah, tõsi ta on, alles oli ju Vabariigi aastapäev ja ega ma ei saanud seda ju koogiga tähistamata jätta.

Jalgrattadraama

Eile õhtul avastasin, et minu jalgratta välimine kumm on totaalselt katki. Imestama see mind muidugi ei pannud, sest mitte ükski mu ratta osa pole enam oma esimeses nooruses. Muretsema samuti mitte, sest Justinil on kõik vajalikud tööriistad kodus olemas ja ta lubas, et kummi vahetamine pole mingi probleem.

Täna alustasime siis hommikul ratta parandamisega ja isegi kui kummi vahetamine pole teoreetiliselt probleem, siis vähemalt minu ratta puhul on suurimaks väljakutseks tagaratta alt ära kruvimine, sest kõik on totaalselt kinni roostetanud. Pingutas see Justin, mis ta pingutas, kuid lõpuks leidis, et targem oleks ikka rattaparandusse jalutada ja loota, et nood seal midagi teha oskavad. Kuigi rattaparandusi on siin palju, ei vedanud meil täna kohe üldse. Esimene oli kinni, kuigi ta seda lahtiolekuaegade järgi poleks tohtinud olla ja teises istusid sees kaks äärmiselt laiska musta vanameest, kes ei viitsinud eriti liigutada ja andsid meile lihtsalt mingi õli, et äkki aitab. Uut kummi ma sealt ostma ei hakanud, sest mida ma selle uue kummiga teen, kui ratast alt ära ei saa. Justin lubas õhtupoole uuesti kontrollida, äkki õli on vahepeal juba toimima hakanud, aga ma ei pane sellele hetkel enam erilisi lootusi. Pigem mõtlen, et kui see rattavahetus eriti kalliks minema peaks, on äkki mõtekas hoopis uus ratas osta.
Nagu ma eelnevalt maininud olen, pole ma just eriline rattafänn, aga praegu on küll tunne nagu jalg oleks otsast ära saetud. Amsterdamis on tõesti äärmiselt keeruline ilma rattata hakkama saada.