Amsterdam ja kassid

Mulle jäi muidugi kohe esimesest päevast silma, et Amsterdam on paksult kasse täis. Kõikidel meie naabritel on kassid (ühes peres on neid lausa kolm-neli) ja paljudes baarides ja restoranides elavad ka kassid. Mina olin muidugi piisavalt naiivne ja piisavalt suur kassifänn, et mõelda, et nood restoranipidajad peavad kasse seltsilistena nii endale kui külastajaile, aga ei. Tegelik põhjus on muidugi hoopis proosalisem kui amsterdammerite suur kassiarmastus. Nimelt pidavat vähemalt Amsterdami kesklinnas asuvad majad paksult hiiri-rotte täis olema ning neid võivat vahel ka nooblites restoranides ringi sibamas näha. Ja kui turistid ikka selle peale veel kilkama kipuvad, siis põlisamsterdammerid ei pidavat selle peale ammugi enam kulmugi kergitama. Täiesti normaalne ju. Mina muidugi hiirtega kooselamist päris hästi ette ei kujuta, ent kindlasti eelistaks ma neid prussakatele, keda siinsetes ühikates pidi ka päris tihti nägema. Pealegi, hiirte puhul aitaks ju alati kassi võtmine. Ja kui ühest ei piisaks, siis võtaksin lausa kaks.
PS. Pildil olev kassmodell Pätu ei ole üldse Amsterdamiga seotud.

Pildid ühest getost

Nagu ma enne juba maininud olen, elab Ignacio linnaosas, kuhu ükski valge endast lugupidav Amsterdammer juba vabatahtlikult ei satu. Erandjuhuks on muidugi see, kui Ajax mängib ning paar Heinekeni või Grolschi on sisse kallatud, siis võib küll. Jaa, Ignacio elab kohe Ajaxi staadioni kõrval. Tõsi, see ei ole päris süvageto, pigem nagu ääreala, ent väga valged ei ela seal siiski. Mõtlesin, et teen paar pilti, et tutvustada seda 'kohutavat' piirkonda, kus ma vahel oma eluga riskides ringi hängin. Pildid on turvalisuse huvides tehtud kõik Ignacio rõdult (see on nüüd iroonia, ma loodan, et kõik saavad aru).

Palun väga - vasakule vaadates avaneb silme ees Ajaxi staadion. Ajaxi staadioni taga asub kusjuures metsik number harjutusväljakuid, kus igas vanuses (ja igat värvi) hollandlased palehigis päevad läbi treenivad.

Olgu, ma võtsin ette ka ühe riskantse sammu, sõitsin rattaga veidi Ajaxi juures ringi ja leidsin paar ägedat pildikest. Vasakul Amsterdami vapp, parempoolse meesterahva kohta info puudub. Kõik jalgpallifännid võivad nüüd oma teadmistega hiilata.

Grafiti on tolle meistriteose kohta ilmselt palju öeldud, ent siiski küllalt meeleolukas.

Küllalt Ajaxist, tuleme tagasi geto ja vaadete juurde. Selline pilt avaneb, kui vaadata paremale. Päikesevari ja aknakatted reedavad: geto, mis geto. Rõdusid ei paista, neil elutsevaid kanu ka mitte.

Otse alla vaadates avaneb selline pilt. See on vist see ääregeto, ma pakun.

Ja kui päris alla vaadata, siis avaneb selline pilt: minu ratas tšillib laternaposti küljes. Ta veetis seal üksi päris mõne hea tunni, ent õhtul lahkusin ma siiski tervikliku rattaga (kui too õnnetu kell välja arvata).

Veel üks pilt otse ees asuvast tänavast. Öösel, kusjuures, siis kui kõik tänavalambid põlevad, näeb see tänav välja nagu lennukite maandumisrada.

Ees paremal asuvad majad. Rõdud potentsiaalsete kanade ja muude pudulojuste jaoks.

Tuleb vist tunnistada, et too Hollandi geto näeb oluliselt parem välja kui Lasnamägi.

Ouderkerk aan de Amstel

Meid pole siin viimasel ajal ilusa ilmaga väga hellitatud ja seetõttu olin ma kohe eriti elevuses, kui ma märkasin, et minu Google ilmaennustus pakkus laupäevaks imeilusat ilma 21 soojakraadiga. Seega käisin ma Ignaciole pea terve nädala pinda plaanidega, mida laupäeval kõike teha võiks ja mu plaanid varieerusid salapärasest vanaaegsest linnakesest, millest 'Minu Amsterdamis' kirjutati, Oosterparki toodud vaaterattani. Aga lõpuks otsustasime me sõita hoopis Amsterdami lähedal asuvasse väikesesse linnakesse nimega Ouderkerk aan de Amstel. Minu üheks suureks motivatsiooniks oli ka põhjus, et kui me sügisel Galiga seal käisime, siis mul fotikat kaasas ei olnud ja mul jäid kõik lambad, lehmad, tuuleveskid ja jänesed pildistamata. Ja tegelikult on tegu ka lihtsalt väga armsa väikese kohaga.
Aga kõigepealt pidin ma rattaga Ignacio juurde jõudma. Ma olin juba varem tähele pannud, et ratta jaoks tuleks A'dami metroos eraldi pilet osta, sest vastasel juhul hakkavad väravad sealt läbi minnes põrgulärmi lööma. Ja iseenesest ei olekski sellest ju eriti midagi, ent nood väravate juures passivad turvamehed ei meeldi mulle kohe üldse. Seega otsustasin ma, et kriminaal ma pole ja et too €1.50 pole ka ju NII palju. Pealegi tundus mulle, et too pilet kehtib terve päeva, sest kuskil ei olnud märgitud, et '1 keer' (üks kord), vaid hoopis 'vandaag' (täna). Amsterdami metroodes on olemas ka liftid, et igasuguste kärude ja ratastega seiklemine kergem oleks, ent tol hommikul olin ma vist liialt elevuses, et selgelt mõelda ning seetõttu tassisin ma oma ratast trepist. Ja kui nii naiivikud kui kogenud ratastega liiklejad on lõpuks platvormini jõudnud, siis ei ole midagi nii, et sisened oma rattaga kusagilt suvalisest uksest. Ei. Siis sa vaatad silmad krõllis möödatuhiseivaid rongiuksi, et kuhu too sinise rattamärgiga uks parasjagu jääb ning üritad kogu oma kupatusega sinna ukseni jõuda enne kui rong ära sõidab, sest neid uksi on iga rongi peale umbes kaks.
Õiges peatuses maha minnes seisin ma silmitsi maailma kõige pikema trepiga. Ausalt ka! Ning selle kõrval ei olnud isegi renni, milles ratas alla veeretada. No okei, võtsin siis ratta kaenlasse ja hakkasin astuma. Mõne hetke pärast tabasin end mõttelt, et, ooooo, see ratas läheb aina kergemaks. Ja kui ma siis üle õla tagasi vaatasin, leidsin sealt ühe kihistava neergimammi, kes mul ratast tassida aitas! Umbes sel hetkel tundsin ma tohutut poolehoidu terve selle 'geto' ja tema elanike suhtes, sest üks geelitatud juustega valge hollandlane mind vaevalt aidanud oleks. Aga selleks, et maailmas asjad ikka tasakaalus oleks, otsustas mu ratas peale turvaväravatest läbi jõudmist hetkeks pikali visata. Tulemus: üks purunenud rattakell ja üks kahtlaselt pöördunud lenks, mida ma ise enam õigeks pöörata ei jõudnud. Ignacio sai selle lenksu üle hiljem muidugi päris korralikult irvitada, ent õnneks oli see kergelt parandatav probleem.
Ja retk Ouderkerki võiski alata. Ilmselt olin ma siiski suhteliselt tülikas reisikaaslane, sest me pidime peatusi tegema iga kord, kui mõni lammas või lehm vaatevälja ilmus ning peale selle nuiasin ma Ignaciolt muudkui tema pikka objektiivi, et loomadest ka portreefotosid teha. Mitte, et ma lehmi ja lambaid varem näinud ei oleks, aga noh, Hollandis neid ikka iga päev ei näe. Hiljem jalutasime ka natuke linna peal ringi ja vaatasime, kuidas sõpruskonnad ühes väikeses sadamas oma sada asja paatidesse ladusid ning kanali peale paarutama läksid. Paadis õlle joomine on ilusa ilma korral muide Amsterdammerite üks lemmiktegevusi ning noil ilusail päikesepaistelistel päevadel on linna kanalid erinevatest paatkondadest pungil.
Getosse tagasi jõudes läksime väikesele toidušopingule, sest peale seda, kui ma veidi Ignacio külmkappi revideerinud olin, jäi sinna ainult suur hunnik alkoholi (mis mind muidugi üldse ei üllatanud). Retk toimus marsruudil Lidl-Aldi-Türgi pood ja kuna meil olid Aldini jõudes juba kotid toitu täis, siis leidsin mina paranoiliselt, et ma jään välja ootama. Ignacio on ilmselgelt palju usaldavam, sest tema leidis, et kes see neid cornflakes'e ikka tahab, aga ta on vist juba aru saanud, et minuga vaielda ei maksa. Samal ajal kui tema Aldis oli, sain mina veidi ümbruskonda uurida ja korraga tundsin ma end kohutavalt valgelt. Mitte, et ma oleks hirmu tundnud, ent mul oli korraga tunne nagu ma oleks Aafrikas. Või Türgis. Isegi Ladina-Ameerika oleks sobinud, sest minu juures tšillis ka üks Brasiilia perekond, ent mitte Holland. Lidl'i ja Aldiga kõrvuti asuvad erinevad Türgi basaarid, Idamaised söögikohad ning Surinami baarid, mis kõik olid täis lõbusaid ja käratsevaid inimesi. Ning minust möödusid pidevalt šokolaadikarva suurte tagumikega mammid, kes ühe käega vedasid oma oste ning teisega üritasid kantseldada oma sõstrasilmseid lapsi. Ja mitte ühtegi valget inimest peale minu.
Ent meie šoppamisretk ei saanud lõppeda enne, kui Ignacio oli oma taimedele väetist leidnud. Lõpuks leidis ta ühe Türgi onkli, kes lillepoodi pidas ja kui ma sinna jõudsin, siis kuulsin ma umbes sellist vestlust:
Ignacio: "Mul oleks vaja väetist (fertilizer)."
Türgi onkel: "Misasi see väetis veel on?"
Ignacio: "No teate küll, see asi, mis lilled kasvama paneb!"
Türgi onkel: "Aaa, lilledel on meditsiini vaja!!"
Ignacio: "Ei ole meditsiini vaja, nad ei ole haiged. Väetist!"
Türgi onkel: "Ei no, meditsiini ikka ju!"
Ma seisin esialgu niisama kõrval ja üritasin mitte eriti nähtavalt itsitada, ent kui Türgi onkel pöördus juba mingite muude Türgi onklite poole, et küsida, mis see fertilizer siis ikka on, mõtlesin ma nende piinadele lõpu teha ja küsisin onklilt, et kas tal lillede toitu on. Korraga lõid Türgi onkli silmad särama nagu keegi oleks lambi põlema pannud. "Jaaa, voedsel! Muidugi on!" Ja oligi. Kõik olid õnnelikud: Ignacio, onkel ja lilled. Mina olin natuke vähem õnnelik, sest Ignaciol sularaha ei olnud ja ma pidin tolle seitsmeeurose lilletoidu ise ära ostma.

PS. See sissekanne on taaskord sündinud prokrastineerimise tähe all. Ma lihtsalt ei viiiiitsi hakata lugema toda Ülemnõukogust pajatavat raamatut aastast 1977.

Hollandlased ja vesi

Hollandlastel on vihma ja märja ilmaga äärmiselt omapärane suhe. Kuna viimasel ajal on siin päris palju vihma sadanud, on mul olnud nende veidruste jälgimiseks piisavalt palju aega ja inimmaterjali. Või tegelikult, ilmselt olen hoopis mina imelik, sest ka väiksema vihmasagara korral keeldun ma rattaga sõitmast ning võtan hoopis trammi. Samamoodi ei lahku ma mitte kunagi kodust ilma vihmavarjuta - ma lihtsalt ei usalda Hollandi ilma. Hollandlased seevastu ei tundu vihmavarjusid üldse tunnistavat. Olgu, võibolla pole tõesti kõige mugavam rattaga sõitmise ajal üritada avatud vihmavarjuga tasakaalu hoida, ent mulle tundub, et amsterdammerid ei kasuta vihmavarju ka siis, kui nad parasjagu rattaga ei sõida. Nad lihtsalt tõmbavad oma kapuutsi sügavamale pähe ja tunduvat keelduvat vihmavarjude kasutamisest ka siis, kui taevast pussnuge sajab. Jaa, ma tean, suhkrust ma just ei ole ja ära ei sula, ent need hollandlased tunduvad kohati täiesti veekindlad olevat.
Juuresolevad pildid avavad järgmise tahu hollandlaste kummalistest harjumustest. Nagu kirjeldas seda üritust Maud, kelle pildid ka seda postitust illustreerivad, et kui enamus inimesi otsib muda ja poriloikudeni jõudes teise tee, siis hollandlased marsivad neist otse läbi. Tollel tegevusel on isegi hollandikeelne spetsiaalne nimetus olemas, wadlopen, mis tähendab umbes midagi sellist nagu mudas kõndimine. Eelmisel päeval enne toda üritust oli Maud päris mures ürituse kirjelduse pärast, mis kõlas küllaltki ohtlikult. Et te saate märjaks ja mudaseks ja kaasa tuleb võtta hunnikutes vahetusriideid ja jalatseid. Meie Heleniga leidsime, et kummikutest peaks ju piisama - kui sügavale need turistid siis ikka viiakse. Peale retke tuli välja, et kummikutega ei oleks seal ikka mitte midagi teha olnud, sest turistid olid mõnel hetkel vööni vees ja seda olukorras, kui väljas oli ainult 14 kraadi. Seda kuuldes tänasin ma muidugi õnne, et ma sellest üritusest osa ei tahtnud võtta, sest selline täisriietuses meres ligunemine ja seejärel läbimärjana mudas lonkimine poleks mu tervisele ilmselt eriti hästi mõjunud.
Ja siia alla saan ma puhtsüdamlikult kirjutada: Hollandlased on hullud, sest ma küll ei usu, et mõni teine rahvus mudas vallatlemisest taolise turismiatraktsiooni teeks.

Eurovisioonist

Euroopas elades ei saa maikuus Eurovisioonist vist ei üle ega ümber ja ega ma ka sel aastal ei saanud. Eriti peale seda kui Getter sai finaali ja eurovisioonifännid meile oh-kui-häid kohti ennustasid. Eks nad suutsid mu ootused päris kõrgele kruvida, kuid eilne õhtu oranžidel diivanitel ei kulgenud hoopiski sellises punktidesajus nagu ma ootasin. Aga noh, elu on selline.
Tegelikult vaatasime me siin juba neljapäevast poolfinaali ning tutvustasime Singapuri-Jamiele ja Ameerika-Justinile Euroopa tavasid. Enne seda tutvusime me põgusalt muidugi ka Ameerika tavadega, sest Justin otsustas meile hamburgereid teha. Kultuuride segunemise õhtu osutus tõsiselt edukaks, sest hamburgerid olid imelised ja Eurovisioon oli meeleolukas nagu alati. Eriti palju furoori tekitasid Moldova torbikutega päkapikud ja Taani laulja paljas selg.
Igatahes kogunesime me eile õhtul taas teleka ette, seekord oli uueks liitujaks jaapanlanna Ayako ning kaotuste hulka pidime lugema Justini, kes oli kuhugi kadunud. Seega, hamburgereid seekord ei pakutud, kuid Jamie otsustas teha maasikate ja Oreo'dega (küpsised, mis meenutavad vägagi Soomalste Domino-küpsiseid) jäätisekokteile ja see sobis meile kõigile ka täiesti. Eurovisiooni jälgides pidime me muudkui üllatuma 'Eurooplaste' halva maitse (näiteks jäi meile totaalselt arusaamatuks tolle Bosnia-vanamehe võlu) ja selle üle, kuidas poliitika on endiselt tähtsam kui laulud. Peale Eurovisiooni korraks poole silmaga internetti kiigates leidsin ma juba ka paar leedukate kaebust teemal 'Miks Eesti meile ühtegi punkti ei andnud?' Nojah, eks ise oleks ka pettunud olnud, kui Soome poleks Eestile ühtegi punkti andnud, ent samas, see oleks vist ilmvõimatu ka, sest Soomes on lihtsalt nii palju Eestlasi ja nad missioonitundest ju ikka hääletavad. Mina muideks hääletada ei saanud, sest mul on prepaid number ja mingil imelikul põhjusel on seega need 0900 numbrid minu käeulatusest väljas. Mitte, et ma oleks arvanud, et minu üks kõne oleks hollandlaste punkte kuidagi muutnud.
Igatahes pean ma ütlema, et ma olen lõpliku tulemusega suhteliselt rahul. Mitte, et need Aserbaidžaanlased oleks just üle mõistuse head lauljad olnud, ent ma lihtsalt ei tahtnud, et võidaks Rootsi või Ukraina. Miks? Sest esiteks oli Rootsi laul lihtsalt nõme - laulda, et 'ma saan populaarseks' on isegi Eurovisioonil liiga lame ja asja ei teinud paremaks isegi fakt, et tolle Eric'u perekonnanimi - Saade - võiks vabalt viidata tema Eesti päritolule. Ja Ukraina - olgem ausad - kes seda laulu ikka mäletab? Ma mäletan, et tšikk oli ilus ja tal oli tore sulgedega kleit seljas, ent laul oli tolle liivajoonistuse juures pigem segavaks faktoriks. Saksa kommentaatorid nimetasid tolle esitluse päris tabavalt Eurovision Sand Contest'iks (Eurovisiooni liivavõistlus), mida ta ka oli.

Madeira piltides, Funchal

Allpool piltidel on supermodelliks Madeira pealinn, Funchal. Nimi, kusjuures, tuleneb portugalikeelsest sõnast 'funcho', mis eestikeeli tähendab fenkolit. Ja too fenkol on ikka ilus linn küll, kuigi tundub, et hirmus tuuline. Vähemalt minul õnnestus küll peale esimest Funchali-jalutuskäiku totaalne külmetus hankida. Allpool siis Funchal'i sadam.

Leidsime ühe toreda värvilise tädi Funchali kesklinnast lilli müümas. Pealinna tänavatel rahvariietes inimesi üldiselt küll näha pole, ent seda rohkem võib triibulisi seelikuid külade vahel näha. Tuleb mainida, et vähemalt mulle meenutasid nood punasetriibulised seelikud küll väga Kihnu rahvariideid.

Jalakäijate tänav Funchalis.

Ja muidugi tuleb Funchalis olles ka turule minna, et igasugustele kummalistele ja äärmiselt maitsvatele puuviljadele pilk (ja mitte ainult!) peale heita.

Minu suur avastus ja vaieldamatu lemmik - philodendro (ei teagi, mis see eestikeelne versioon võiks olla!), mis maitseb nagu segu ananassist ja banaanist. Välimus, tõsi, ei ole just eriti ahvatlev ning meenutab pigem käbi, ent maitse...

Suur hulk erinevaid marakujasid (tume oli kõige parem).

Madeira piltides II

Veel mõned pildid Madeirast, esimene pilt kujutab Funchali läbi vatitupsupuu.

Porto Moniz ja ookeaniveega basseinid, kuhu julgemad said ka ujuma minna. Ma oleks julge olnud küll, kui ma tol hetkel oleks vähegi hingata saanud.

Madeiral asub Šotimaa ka, ja seal elavad vist ainult lehmad. Selline pilt avanes teel Porto Moniz'i üle mägede.

Pilk ülevalt Câmara de Lobos'ele.

Madeira on täis selliseid mägede vahel asuvaid väikeseid külakesi.

Killud Madeiralt

See kole elukas on muide peaaegu, et Madeira rahvuskala, espada ehk süsisaba, kes elab ookeanis umbes kilomeetri sügavusel. Ja fakt, et too kala näeb välja nagu merekoletis, ei tähenda seda, et ta halvasti maitseks, üldse mitte. Kohalikud söövad teda sageli banaaniga (ilmselt ka seetõttu, et banaane lihtsalt kasvab Maideiral NII palju).

Madeira ilma värvideta

Tegelikult on Madeiral nii tohutult värve, et nende ignoreerimine ei ole minust just eriti ilus.