Petiste ära tundmise kiirkursus

Viimase nädala jooksul on minu postkasti maandunud ridamisi e-maile, mis minu äsjatekkinud petiste ära tundmise alarmi suure huilgega tööle panevad. Ma võiks öelda, et vähemalt iga kolmas e-mail on selline ja teoreetiliselt võiks olukord isegi päris naljakas olla, aga kui ma praktiliselt sellele mõtlen, et mul on sellises olukorras endale vaja elamine leida, siis see nii naljakas enam ei ole. Siiski, õnneks on petistel suhteliselt hästi ära tuntav käekiri ning inimeste ausust on tegelikult äärmiselt lihtne testida. Piisab vaid süütust küsimusest: "Millal ma korterit vaatama võiksin tulla?" ning enamusel kaob seepeale kohe igasugune huvi minuga suhelda.

Seega, iga kord, kui ma mõne e-maili avan, hakkab mu peas väike masin tööle, mis kontrollib järgmiste väidete paikapidavust e-mailis:

• Kas piltidel kujutatud ruumi eest võiks reaalsuses sellist hinda küsida? Petiste puhul on piltidel sageli päris ilmselgelt liiga luksuslik tuba, mida minu eelarvega juba rentida ei saa.
• Kas kirja saatjal on mõni kurb lugu oma korteri kohta rääkida? Nii kummaline, kui see ka pole, olen ma saanud mõned kirjad, kus kirjeldatakse, miks vastav inimene vastavas korteris elab. Et isa oli Tai aukonsul Hollandis ja kui ta ära suri, siis pidi tema siia kolima ja nüüd ma ongi siin üksi. Esialgu arvasin ma lihtsalt, et too inimene on kummaline, sest miks ta muidu oma surnud isast räägiks. Ent kui ma sain väikese vahega kaks täpselt samasugust kirja (ainult nimi oli teine), sain ma aru, et see küll õige asi pole.
  
• Kas on palutud helistada mõnele võõramaa numbrile? Mitmes mulle saadetud kirjas on palutud helistada mõnele Inglismaa numbrile. Ma ei saa küll kindlalt väita, et see on kõik vale värk, ent fakt on see, et mingi muu riigi suunakoodiga numbrile ma ei helista ja kõik. Sarnastest telefonipettustest, kus minutilise kõne eest tuleb maksta sadu kroone, olen ma ennegi kuulnud.
  
• Kas inimene väidab, et ta on hetkel välismaal ja seetõttu pole tal võimalik korterit näidata? Tõesõna, sellist inimest, kes nii kiiresti oma petturi-kaardi lagedale laob on lausa patt petturiks nimetada. Samas kuulu järgi pidavat see nipp siiani toimima. Müstika.
• Kas inimene palub endale suure huvi tõestuseks saata mõne dokumendi koopia? Just selline kiri saabus minu postkasti mõni hetk tagasi ja kuna kogu see e-mail äärmiselt kummaline mulle tundus (kirjutaja üritas oma ausust tõestada sellega, et kirjutas pikalt laialt oma jumalakartlikkusest ja sellest, kuidas ta seda oma üüriliseltki ootab), guugeldasin ma tolle inimese nime veidi. Ja mis välja tuli? Tolle nime taga peidab ennast üks internetiavarustes üpriski tuntud pettur, kes kasutab aliasena ühe õnnetu inimese nime, kes kunagi talle lolli peaga oma passikoopia saatis, sest tal oli Pariisis korter vaja leida.
  
• Kas inimene tundub metsikult paranoiline? Petturid armastavad oma e-mailides seda sama petturi-kaarti kasutada ning panevad korteriihalejad niiviisi igasuguseid rumalusi tegema. Nii mõnigi neist kirjutab, et on varem kõvasti petta saanud ja seetõttu tuleb terade sõkaldest eristamiseks ennast tõsise ja asjaliku inimesena tõestada. Ehk siis - näita mulle raha ja alles siis näitan ma sulle korterit. Ilmselge on see, et nood kergeusklikud inimesed, kes on soovinud end tõsise huvilisena näidata, on hetk hiljem ilma nii rahast kui korterist.
• Kas inimene mainib kirjas oma perekonna advokaati? Ma ei saa öelda, et see on alati ja alati põhjus alarmeeritud olemiseks, ent siiani on advokaati oma e-mailides maininud ainult need, kelle ma hiljem olen pidanud petturiks tembeldama.

Peale petturite olen ma saanud ka niisama kummalisi e-maile, kus öeldakse, et mul on sulle korter olemas ja küsitakse, et kas ma nendega kohvi jooma läheks (ja siis lisatakse, et äkki räägime siis diilist ka) või siis küsitud, et kui kiiresti ma mõnda teatud kohta jõuaksin (ja kui ma tollele kirjale ei vastanud, sest too nõue tundus lihtsalt totter, tuli viie minuti pärast vastus, et unusta ära, sa oled liiga aeglane). Ma olen päris kindel, et selliseid kurioosseid näiteid lisandub minu postkasti veelgi, sest praegusel hetkel pole minu korteriotsingud veel üldse mitte läbi. Oh, Issanda Loomaaed on üks imeline paik ikka küll.

Elukool

Elamine Amsterdamis on siiani olnud mulle päris suureks elukooliks, ent toa otsimine on muidugi juba järgmine tase. Seega hetkel on minu suurimaks õppetunniks petiste ära tundmine ja ma kardan, et viimaste päevade kogemused teevad mind ülimalt ettevaatlikuks ja väga paranoiliseks. Kuna ma olen praeguseks hetkeks juba päris suure hunniku e-maile välja saatnud, pidi sinna hulka ka ju mõni 'mädanenud õun' sattuma. Ja mõnega neist on mul olnud au ka juba suhelda.
Just mõni hetk tagasi rääkisin ma tüübiga, kes pakkus, et ta nimi on Yuan ja et tal on pakkuda tuba ilusas korteris Centraal Station'i lähedal. Kui ma küsisin, kas ma tuba ka vaadata saaks, ütles ta, et kuna ta on ise hetkel Prantsusmaal (ja lähiajal Hollandisse ei tule), siis võib ta mulle pilte saada. Ma ei teagi, mida ta lootis. Et ma olen nõus üürima toa ainult piltide järgi, teadmata, kas see tuba reaalsuses Amsterdamis üldse olemas on? Ja siis saatma oma raha talle Western Unioniga, lootes, et ta paneb mulle võtme posti? Tõesti, ettevaatust läheb mul muidugi suurel hulgal vaja... ja head õnne ka, et ma toredate inimeste otsa satuksin, lõpuks. Aga sinnamaani kuni see juhtub, sirvin ma kortereid edasi ja elan moto järgi 'kui mingi pakkumine tundub olevat liiga hea, et olla tõsi... siis suure tõenäosusega ta seda ka on'. Ja palun kannatust idiootidega tegelemisel.

Edasised sammud

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et mis siis edasi saab kui ma ühel päeval oma magistri ära lõpetan. Alguses olid ainult ideed, aga nüüdseks on need väikesed ideed üheks suureks plaaniks välja kasvanud: ma jään siia, vähemalt esialgu. Amsterdam ei ole kindlasti minu jaoks linn kuhu ma tahaksin elu lõpuni elama jääda, aga just praegusel hetkel tahan ma siin olla. Pealegi, kui siin ikka üldse ei suju, on mul alati võimalik Eestisse tagasi minna ja uuesti alustada. Aga ma usun, et sujub, sest miks ei peaks?
Esimesed sammud siia jäämise suunas tegin ma aprilli alguses kui UvA korraldas üliõpilastele tööturgu tutvustava seminari. Esialgu jättis see muidugi üpris masendava mulje, sest esineja põhiline sõnum meile oli, et ilma networkimiseta ei saa te Hollandis kohe kindlasti tööd. Ja et hollandi keelt peaks ikka ka oskama. Umbes sellel ajal kui kõik kuulajad šokist taastuda üritasid, tõstis inglane Aidan käe ja küsis küsimuse, mis meil ilmselt kõigil meeles mõlkus. "Ja kui ma Facebookis kõigilt oma viiekümnelt töötust tudengist sõbralt olen nõu küsinud, siis mis edasi?" Selleks hetkeks oli tolle presenteerija mõistus ka otsas ning ma kategoriseerisin selle tööturu-ürituse totaalseks läbikukkumiseks. Isegi mu enda guugeldamisoskused on mulle kasulikumad. Järgnevate kuude jooksul sain ma aru, et kuigi networking on tähtis, võib abi küsida ka kohalikest tööjõudu vahendavatest firmadest. Needki, tõsi, toimivad palju paremini, kui sul on seal kontakt olemas. Ja minul on - tuttava tuttava tuttav, või midagi sellist, ent isegi see on kontakt. Mõjuv kontakt. Ning esimesel korral kui ma tolle Danielle'ga rääkisin, pidi ta tingimata üle küsima, et kas ma ikka olen selle ja selle sõber. Ja alles siis tutvustas mulle oma pakkumist. Praeguseks hetkeks olen ma käinud ühel intervjuul ja kuigi nad olid 'lummatud mu iseloomust', sai pakkumise keegi, kellel oli juba vastav varasem kogemus. Minul jäi vaid üle end lohutada sellega, et ilmselt on minu jaoks veel midagi paremat kuskil ootamas (seda peale hetkelist masendust ja suurt Kalevi šokolaadi doosi muidugi). Ja nii ma siin siis ootan ja sirvin tööpakkumisi, tõdedes, et hollandi keelest oleks ehk tõesti veidi abi.
Teine suur ettevõtmine on elukoha leidmine ja kuigi ma olen siiani kuulnud, kui võimatu on Amsterdamis korteri leidmine, ei usu ma, et asi nii hull on. Pealegi, mida ma terve korteriga teen - üks ilus tuba jagatavas korteris on minu jaoks täiesti piisav. Seega, hetkel istun ma päris arvestatava osa oma päevast tubade- ja töökuulutuste lehekülgedel, aga peale oma magistritöö loodetavasti viimase versiooni esitamist härra Sakslasele ei olegi mul midagi muud paremat teha.
Palju edu mulle, eksole.

Härra Sakslane ja marurahvuslus

Tundub, et härra Sakslane on minusse peale kahte ülimahukat peatükki paremini suhtuma hakanud, sest tema viimasest kirjast ei kõlanud too 'jeerum, see tšikk ei saa jälle midagi aru' üldse mitte nii tugevalt läbi kui varasemalt. Ei, tegelikult tegi ta mulle lausa ühe komplimendi - või noh, ma kavatsen seda võtta kui komplimenti, sest ilmselt on see suurim tunnustus, mida ta mulle üldse iialgi annab. Igatahes, päris alguses oli ta äärmiselt kahtlev, et kas mina (ta oli selleks ajaks aru saanud, et ma olen suhteliselt natsionalistlikult meelestatud) suudan ikka seda Eesti-Vene teemat piisavalt objektiivselt kajastada. Ma lubasin, et suudan, ent sellest hoolimata oli mul vahel meie vestluste ajal tunne, et ta tahaks oma pead vastu lauda taguda, kui ma oma sõnu veidi mõtlematult välja paiskasin. (Ehk siis, selle asemel, et öelda poliitiliselt korrektselt: "Vene ajalehed interpreteerivad Pronksiööd hoopis teistmoodi, kui Eesti omad," ütlesin ma hoopis midagi seoses valedega, mida Pravda oma veergudel trükib. Ja see ei meeldinud talle üldse mitte.) Ent, tolles viimases kirjas, mis just minu postkasti potsatas, palus ta, et ma eestlastele liiga ei teeks. Ning lisas, et ma olen väga hästi suutnud oma magistritöös objektiivsust säilitada. Tõsi, tegelikult tean ma seda isegi. Veelgi enam - tegelikult saan ma nüüd päris hästi aru, miks venelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Loomulikult saan ma aru ka eestlastest, ent enam minus mingeid marurahvusluse jooni pole. Kummaline, ent too magistritöö on mind palju sallivamaks muutnud ja seda just eriti venelaste suhtes. Nagu Galinagi hiljuti märkis, et kuigi eestlastel on piisavalt põhjust venelasi mitte eriti armastada, teen ma talle pidevalt märkusi, kui ta oma rahvuskaaslaste suhtes liialt kriitiliseks peaks minema. Nojah, Gali on ju ainult etniliselt venelane, kultuuriliselt on ta puhas kanadalane, ent ikkagi. Vanematega suhtleb ta siiani peamiselt vene keeles.

Brüssel

Brüssel ei kuulu kohe kindlasti minu lemmiklinnade hulka, eriti peale seda kui too novembrikuine ELi parlamendi ja komisjoni külastus minu jaoks läbimärjana lõppes. Ent Ignaciole too linn meeldib, isegi nii palju, et ta on alati vabal päeval nõus rongiga sinna sõitma. Sel korral läksin ma ka kaasa ning mõtlesin terve rongisõidu aja kõikidele neile magusatele õlledele ja vahvlitele, mida too reis minu jaoks tähendama pidi.

Suvine Brüssel on muidugi oluliselt meeldivam kui sügisene, ent lummata too linn mind endiselt ei suutnud. Võibolla oli see tingitud kuumast ilmast ja suurest hulgast tänavatest, mida parasjagu ehitati. Või hoopis sellest, et minu kauaoodatud šokolaadi ja maasikatega vahvel osutus osalt kõrvetatud, osalt pooltooreks plönniks. Siiski, päris kindel saan ma olla ainult selles, et Brüsselil ei ole minu jaoks mingit sarmi. Amsterdamis on kanalid, Tallinnas on vanalinn, Lissabonis on azulejod, saudade ja veidi loppis majad, ent Brüsselis?
Samas ei saa ma öelda, et ma toda reisi ei nautinud. Ei, mulle meeldis neil tolmustel tänavatel ringi tšillida, varjualustes puuvilja- ja marjaõluga mekutada, Manneken Pis ja Janneke Pis taaskord üle vaadata, Hiina restoranis magushaput sealiha süüa ning Türgi-Belgia mängule suunduvaid Belgia fänne jälgida. Aga samas oli mul ka hea meel taaskord Amsterdamis tagasi olla. Pealegi, vahvleid ja kirsiõlu saab ka siit osta.

Uudiseid magistritöö rindel

Ühesõnaga*, sain siis oma teise peatüki ka juhendajalt tagasi ja sel korral ei pidanud me selleks üldsegi mitte kohtuma. Ilmselt oleks mul olnud targem valida endale juhendaja, kellega kohtumine ei oleks mulle niivõrd, noh, vastumeelne, sest kes see ikka tahab end rumala ja saamatuna tunda. Aga tol hetkel ma veel ei teadnud, kui hästi ta oskab panna mind (ja nii palju kui ma tean, pole ma hoopis mitte erand) ennast äärmiselt ebakompetentsena tundma. Siiski, e-mailides on ta suhteliselt tsiviliseeritud ja ka too tagasiside oli minu jaoks küllaltki meeldiv. Ning tema nõudlikkust teades oli lausa imeline avastada, et too peatükk, mis Pronkssõdurist rääkis (ja sellest, kas see sündmus näitab integratsiooni läbikukkumist või hoopis õnnestumist), sai kokku vaid paar kommentaari. Ma võin end vist varsti totaalseks Aljoša-teadlaseks lugeda, sest juba kaks õppejõudu on mulle tunnistanud, et ma tundun asjast palju teadvat. Muidugi ei ole kõik juhendaja kommentaarid minu jaoks väga teemasse ning mõnel puhul ma lihtsalt ignoreerin tema mõtteid, sest on päris ilmselge, et ta pole just väga süvenenud. Näiteks, ma võin vist julgelt öelda, et üks minu töö põhitegelasi on Edgar Savisaar. Mitte, et ta mulle mingilgi määral sümpatiseeriks, ent ma ei saa teda mitte kuidagi eirata, kui kõne all on Eesti taasiseseisvumine. Seega leiab teda minu töös rohkem, kui ma seda tunnistada tahaksin. Igal juhul ei ole härra sakslane siiani aru saanud, kes too tüüp on, sest iga kord, kui ma Savisaare nime oma töös mainin, tahab ta täpsustust - kes see on? Ja kui ma juba kümnendat korda trükin sisse, kes ta siis kõik parasjagu on, mõtlen ma, et kas need pole mitte varajased Alzheimeri tunnused. Samamoodi tahab ta igas kohas, kus ma kodakondsuseta isikute jätkuvalt suurt arvu märgin, lisamärget selle kohta, kuidas too arv viimase kahekümne aasta jooksul kahanenud on. Aga kuna see on ikkagi minu töö, siis märkisin ma tolle statistika ainult kahes kohas ära ja ülejäänud paaris kohas otsustasin vastavat märget ignoreerida. Igal juhul on tänu kõikidele neile eriti täpsetele faktidele kõigi ja kõige kohta minu töö kasvanud juba 23,100 sõnaliseks. Nõutud on muideks 15,000 ja kui mul mõne juhendajaga võiks tolle sõnade ülekülluse pärast probleeme tulla, siis härra sakslane on ainult rõõmus ja laseb mul aina juurde kirjutada, et probleeme aina põhjalikumalt arutada. Igavene rist ja viletsus, eks, aga nagu üks mu kursaõde ütles - lõpuks ma ju tean, et kui TEMA ütleb, et mu töö on hea, siis ta ikka on ka, sest lati alt ei lase ta küll ühelgi oma õpilasel läbi minna.
Tänane päev möödus magistritöö ja Benedict Andersoni seltsis, aga homme sõidan ma hoopis üheks päevaks Brüsselisse vahvleid sööma ja kirsiõlu jooma. Ja kui ilma on, siis saab hiljem pilte ka vaadata.

*Ma olen täiesti teadlik faktist, et tegelikult oli neid sõnu rohkem, kui üks.