Saturday, March 31, 2012

Väikesed uudised

Trummipõrin - nädal aega tagasi kirjutasime lepingule alla ning nüüd on kindel, et 1. mail kolime Galiga oma uude korterisse. Juhhei! Lepingule alla kirjutamine oli muidugi nali omaette, sest Amsterdami maaklerid ei tundu just olevat karbi kõige kirkamad kriidid. Miks nad peakski, sest müügitööd siin korterite üürimiseks küll tegema ei pea. Lihtsalt ole ilus ja iga vähegi asustatav korter haaratakse lennult. Vähemalt tundus olevat selline meie agentuurihärra suhtumine, sest minu väliste vaatluste põhjal oli ta mõistus peale pintsaku selga ajamist lihtsalt minema jalutanud. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kus asub korteri panipaik (ning kas see üldse olemas on) või kas korteris on internetiühendus - ei tulnud ta isegi selle peale mitte, et me võiksime ühte lepingu koopiat endale tahta. Peale ühe koopia allkirjastamist uurisin ma temalt kus meie koopia on - pannes ta silmnähtavalt ebamugavasse olukorda, sest ta polnud tollele "väikesele faktile" isegi mitte mõelnud. Päev hiljem saime me peale taaskordset lepingu nõudmist paberi lõpuks kätte - ning alles siis julgesin ma kergendatult hingata. Minu viimase aja elamused Amsterdami korterturul on mu lihtsalt hirmus ettevaatlikuks ja umbusklikuks teinud. Aga lõplikult usun ma seda kõike vist ikka alles siis, kui ma kogu oma tavaariga meie uues Amsterdam Zuidi korteris maandun. Või kui me oma esimest päikselist laupäevahommikut rõdul pannkookide ja maasikamoosiga alustame.
****
Härra Hispaanlane tšillib praegusel hetkel tänu Alitalia suurele möödalaskmisele kusagil Sushimaal, aga enne seda otsustas ta mu väikesele Hollandi-reisile viia. Piinlik tunnistada, aga oma pooleteistaastase siinviibimise ajal polnud ma veel Amsterdamist ja Utrechtist kaugemale jõudnud. Kuna ta oli Hollandi raamatunädala raames veel tasuta rongipileti ka saanud, olin ma muidugi nõus. Kui Hollandis midagi tasuta saab, siis tuleb sellest viimast võtta, sest kunagi ei tea, millal järgmine kord tuleb. (Te ikka teate seda nalja, mismoodi hollandlased vasktraadi leiutasid? Kaks hollandlast läksid ühe mündi pärast kaklema.) Igatahes otsustasime me lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kärbeste rolli valisime Den Haagi ja Rotterdami. Amsterdamis oli tol päeval väga hall ilm, ent kohe kui me pealinnast välja jõudsime, piilus päike pilve tagant välja ning saatis meid terve päeva. Eriti päikeseliseks läks olukord siis kui me Den Haagis kogemata ühe Portugali poe peale sattusime. Kuigi härra Hispaanlane ei suuda minu Portugaliarmastust siiani mõista (nagu mina ei mõistaks väga hästi Lätiarmastust), leebus ta veidi, kui ma talle pudeli Sumolit ostsin. Sumol, või jumalate jook nagu ta seda ise hiljem Twitteris kutsus, on üks täitsa tavaline Portugali limonaad, mis mind just eriti ei eruta (aga tema jaoks on lapsepõlve lemmikjook - minul oli see muideks Tarhun). Aga oi, kui ma leidsin sealt poest tursapallikesi, riisipudingut ja guaavamoosi, siis see ajas mu kilkama küll. Kui ilus Den Haag üle sai vaadatud - Eesti saatkonda mul muideks avastada ei õnnestunud, küll aga kuninganna loss - sõitsime me edasi Rotterdami. Linn, kuhu ma edaspidi enam ei kipu, sest peale šoppamise pole seal küll midagi teha. Kuna Hitler tegi linna II maailmasõja ajal maatasa, siis koosneb linn eriti kummalistest hoonetest mis kohati näevad välja sama maitsekad nagu Disneylandi lossid. Rotterdami päästis minu jaoks ainult üks armas lokaal pannkoogitänaval, kus me lõpuks maandusime ning elava muusika saatel Martini ja tarte tatiniga tutvust tegime. Noh, ja kuigi ma immigrandina ei tohiks selle suhtes üldse sõna võtta, siis pidi Rotterdam oma suure sisserändajate arvu tõttu ka päris karm koht olema kui valesse linnaossa sattuda. Meie pääsesime vaid kerge ehmatusega, kui kaks meie kõrval seisvat tõmmut "hollandlast" meid inglise keele kasutamise pärast mõnitama hakkasid.
****
Ja muide, minu ametlik nädalane puhkus algas eile - nii et viimased asjad kohvrisse, lukk kinni ja Tallinna poole sammu marss.

Saturday, March 17, 2012

Korteriotsingud

Ühel hetkel nii kuu aega tagasi otsustasime Galiga, et hakkame endale kahe peale korterit otsima. Minul oli portugallastest kõrini ja eks temal olid jälle omad mured ning nii me siis agaralt kõikvõimalikud internetilehed lahti lõime. Ma kipun uute projektide alguses alati liialt optimistlik olema (ju mul siis ei olnud meeles, milline piin oli siin linnas endale toa leidmine kogu selle suure petiste massi sees) ja esimesed paar nädalat olin ma ikka eriti elevil. Lappasin muudkui korterikuulutusi ja unistasin elust, kus ma ei peaks pidevalt kõrvatroppidega minu tuppa tulvavas rasvahaisus magama. Algaja õnn ilmutas end meile kohe teisel päeval, ent tol ajal olime me veel liialt nõudlikud ja illusioonides kinni - et me võiksime saada ilusa korteri kahe suure magamistoaga ja otse töökoha juures. Hilisemad telefonikõned agentidele andsid juba palju kurvemaid tulemusi, sest paljudel juhtudel oli kuulutuses olev korter juba välja üüritud või mõnel muul põhjusel kättesaamatu. Muud põhjused olid näiteks:
  • Korteri omanik ei ole nõus oma eluaset kahele üksiküritajale rentima (mille peale me Galiga juba mõtlesime, et ei tea, kas peaks järgmisel korral lesbipaari kehastama, et meil suuremad šansid oleks)
  • Me ei ole kumbki üle 60 aasta vanad (ühe korteri puhul sai piiranguks meie vanus)
  • Pakutav kahe magamistoaga korter osutus hoopiski paatmajaks, mille jagamine polnud mingil põhjusel lubatud (aga seda, milline geenius üüriks ainult enda jaoks mitme magamistoaga korteri, meile ei seletatud)
  • Meie kohalejõudes oli keegi salapärane isik, kes korterit näinudki polnud, teinud alghinnast topeltsuurema pakkumise ning me keeldusime rohkem maksmast
  • Me teenime liiga vähe
  • Me teenime liiga palju (juhtumisi kontakteerusin ma ka ühe 'sotsiaalkorterite pakkujaga', kes üritas mulle selgeks teha, et Hollandi riik leiab, et kui ma maksan 50% oma palgast üüriks, siis see ei ole piisav ning sotsiaalkorteri jaoks olen ma liialt rikas)

Peale kõiki neid sekeldusi, kümneid telefonikõnesid ja umbes viite korterikülastust istusime Galiga maha ning otsustasime tõele otsa vaadata - meie jaoks sobivat korterit Amsterdamis ei ole ning päris teise linna ka kolida ei taha. Ent maailm on üks kummaline paik, sest just siis, kui me olime otsustanud, et ei ürita enam lukus ust maha joosta, avanes üks teine väga salapärasel moel. Nimelt võttis minuga ühendust keegi agentuuritöötaja, kes saatis mulle ühe parasjagu saadaoleva korteri andmed ning mis - üllatus, üllatus - asus meie töökohast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksime järgmisel päeval korterit vaatama ning kuigi kahest suurest magamistoast võis ka seal vaid unistada, otsustasime, et avar elutuba kaalub kaks kingakarpi üles küll. Kahjuks uuris meiega samal ajal korterit ka üks paarike, ise samal ajal kilgates, kuidas too korter neile nii hästi esimese pulmaaastapäeva tähistamiseks sobiks. Kuna agent andis meile Galiga vihjamisi mõista, et omanik eelistaks perekonda, vantsisime me paarikese kallal hambaid teritades tagasi kontorisse. Paar tundi hiljem sain ma agendilt kõne - paarike otsustas korterist loobuda, sest hoiuruumi hinna sees ei ole ning kui me tahame, siis on korter meie. Ma olin järgmised kümme minutit totaalses šokis, sest et mismõttes meil on korter? Päriselt? Peale kõiki neid kannatusi on meil niisama lihtsalt ideaalse asukoha ja taskukohase hinnaga korter? Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et lepingule me veel alla kirjutanud pole ning seega pole korter ka veel ametlikult meie. Aga suusõnaline leping on tehtud ja järgmisel nädalal peaks kõik ka ametlikuks saama.

Päris ausalt, nii head lõpplahendust ei osanud ma oodatagi ja praegu on mul muidugi hea meel, et me selle korteri ära oodata jaksasime. Vahel on nii naljakas, kuidas need "õiged" asjad (või inimesed) ise sinu juurde tee leiavad.

Muide, sellel pildil ongi meie tulevase (pöidlad pihus!) korteri kõige uhkem ruum - elutuba.

Sunday, March 11, 2012

Kevad, kevad, kevad!

Amsterdami äkitselt saabunud kevad on kõik minu nädalavahetusetraditsioonid sassi löönud ning seepärast ei malda ma ka enam kodus istuda. Blogimine on samuti unarusse jäänud, ent Hollandis elades tuleb viimast kui ühte päikesekiirt ära kasutada, sest kunagi ei tea, millal neid jälle näeb. Tänane 12-kraadine päev (päikese käes ilmselt palju rohkemgi) kulus põhiliselt kanali ääres istudes, kakaod rüübates ja päikese käes peesitades. Sinna juurde veel härra hispaanlase poolt muretsetud 'El Pais'. Nii hea on hispaaniakeelset kirjandust lugeda, kui päris elus sõnaraamat kohe su kõrval istub. Seejärel väike tiir linna peal ning kiire sissepõige kohalikku Aasia poodi, et macha pulbri varusid täiendada. Talvel ma selle järele puudust ei tundnud, ent esimeste soojade ilmade saabudes tuleb kohe eriline macha-jäätisekokteili isu peale. Ainuke fakt, mis minu tänast kevadevaimustust tumestab, on puhkuselt tagasi saabunud portugallased. Ma juba harjusin ära faktiga, et kodus oleme ainult mina ja José - mis tähendas tohutut rahu ja vaikust. Mitte mingeid vaidlusi, valju muusikat ega altkulmu pilke. Samas hellitan ma vaikselt lootust siit peagi minema pääseda, sest mina ja Gali oleme juba paar nädalat agaralt korterikuulutusi sirvinud. Kunagi kui me selle kõigega edukalt ühele poole oleme jõudnud (mis pole hoopiski mitte kindel, sest Hollandis pole korteri üürimine üldse nii kerge kui Eestis), avaldan ma ka Amsterdami korterituru telgitagused - mis on vahel ikka üpris koomilised (või kurbnaljakad, kuidas võtta), aga selle õnneliku päevani tuleb ilmselt veel veidi oodata. Ning üritada võimalikult zen olla, isegi kui portugallased pidevalt mu närvidel talluda kavatsevad.

Saturday, February 18, 2012

Andekate workshop

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, ent vähemalt mina olen alati täpselt teadnud, milles ma hea ei ole. Algkoolis olin ma hirmus kehv ujuja ning keskkoolis oli füüsika tund maailma kõige suurem nuhtlus. Ja nüüd oma praeguses töökohas on mulle algusest peale selge olnud, et kommunikatsioon ei ole päris minu ala. Ma pole end kunagi eriliseks introverdiks pidanud, ent kui töötada koos hulga ameeriklaste ja inglastega, kes on maast-madalast harjunud absoluutselt igas asjas oma arvamust avaldama, siis nendega võistelda ma tõesti ei jõua. Tegelikult ei tohiks ma muidugi kurta, sest kiita saan ma tööl ikka tunduvalt rohkem, ent sellest hoolimata on kriitika vähemalt minu puhul palju detailsem, kui seda on kiitus. Seega teadsin ma siiani väga hästi, milles ma hea ei ole. Ent milles ma olen, seda ma ei teadnud.
Õnneks sain ma sellel nädalal teada, et ma olen hea ikka päris mitmel alal, aga kõigepealt pidin ma ära tegema ühe testi. Niisama seda testi aga teha ei saa, kõigepealt tuleb endale muretseda vastav raamat. Mul oli raamat olemas, sest annete workshop oli meie firma koolitusplaanis ilusasti sees. Peale umbes pooletunnist pingutust ja kümneid küsimusi stiilis kas sulle meeldib lugeda või kas sulle meeldib joosta, genereeris süsteem mulle nimekirja minu viiest kõige märkimisväärsemast andest: empaatiavõime, kohanemisvõime, saavutamisvajadus, kaasamisoskus ning positiivsus (inglise keeles siis empathy, adaptability, achiever, includer ja positivity). Ning kuigi mõni neist polnud minu jaoks esialgu üldse loogiline, siis peale sellenädalast treeningut sain ma aru, et too süsteem oli vist ikka küllalt täppi pannud. Ühtlasi otsustasin ma, et edaspidi oleks palju mõistlikum keskenduda oma annetele, mitte puudustele. Sest keda see kommunikatsioon ikka huvitab, kui mul on nii palju teisi andeid?

De Krat

Umbes paar nädalat tagasi soovitati mulle kratti (de krat - kast), mis pidi olema suurepärane 'leiutis' laiskadele inimestele. Mitte, et ma just nüüd nii üle mõistuse laisk oleks, aga mu iganädalane visiit Albert Heijni on mind surmani ära tüüdanud, sest valik on nädalast-nädalasse sama ja tomatid maitsevad nagu kummipallid. Pealegi olen ma viimasel ajal küllalt heas toitumuses olnud, nii et suurem hulk juurvilja teeks kindlasti ka rannailmaks ettevalmistamise tunduvalt lihtsamaks. Kiire külaskäik veebilehele kruvis mu põnevuse nii üles, et tegin pikemalt mõtlemata tellimuse neljale kastile, mis nüüd järgemisi kahenädalaste vahedega mu ukseni saabuma hakkavad. Valida on kahe krati vahel - tavaline ja ekstra. Tavaline sisaldab umbes kaheksat sorti juurvilju, tükki liha või kala ning üllatuskomponenti nagu munad või juust. Ekstra sisaldab vähem rohelist ning rohkem liha ning üllatuskomponente. Loomulikult võib valida ka krati suuruse vahel, ent mina valisin esialgu kõige odavama ja tagasihoidlikuma - ent ka selle hind - €25 - suutis härra hispaanlase kulme kergitama panna.
Igatahes olin ma täna hommikul varakult valmis oma esimest kratti tervitama ning kell 8:30 oli kastiga poiss ilusasti ukse taga. Laupäeva hommiku kohta küll veidi vara, ent ma olin liialt elevil, et sellise pisiasja pärast pahane olla. Esimene pilk oma juurviljakuhjale pani mind küll veidi pead raputama, ent õnneks aitas Google mul kiirelt salapäraste elementide eestikeelsed nimed selgeks teha. Mida mu esimene kast siis sisaldas? Punt sellerit (mitte just minu lemmik), pool tosinat pirni (aga selliseid, mida peab küpsetama, Hollandis kutsutakse neid stoofperen'iteks), neli piimjuurt, pakike rucolat ning teine rediseidusid, üks salati- ja üks savoy kapsa pea, üks piparmünditaim, kaks kaalikat, 200g vasikahakkliha, liiter talujogurtit ning sai. Kokkuvõttes üks päris uhke kastitäis asju, millest ma nii mõndagi oma elus veel kasutanud pole. Loomulikult lõin ma kohe esimese asjana saiale hambad sisse (aga alles peale seda, kui see oli kiirelt ahjus peesitamas käinud) ja oo mis mõnus sai see veel on. Ilmselt saan ma oma tervislikule juurikadieedile minna alles siis, kui sai on hävitatud (aga õnneks on 50% sellest missioonist juba tehtud).
Muide, see pildil olev kratt ei ole minu oma (aga võiks olla minu oma juba näiteks ülejärgmisel nädalal). Aga sai on küll sama.

Sunday, February 5, 2012

Linnadžungel

Kuna härra ülemus suvitab hetkel Portugalis, pidin mina eelmise neljapäeva hommikul oma äratuskella kuueks helisema panema, et tund aega hiljem Bijlmeri kandidaadiga kohtuma sõita. Tegelikult olin ma tolle rumeenlannaga juba varem ka kohtunud, ent härra ülemus arvas, et minu jaoks oleks tore vaheldus kontorist veidi välja saada ning tollele preilile enne ta intervjuud ühe joogifirmaga isiklikult edu soovida. Kuna ma seda piirkonda nii hästi ei tunne, otsustasin ma juba varakult valmis olla, et siis kaardi ja teejuhistega varustatult õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Alustasin oma retke Bijlmeri metroojaamast umbes 7.20 ning kuna kohtumine oli kokku lepitud kella 7.45, olin ma üpris rahulik. Pakane küll näpistas nii nina kui varbaid, ent hoone, kuhu ma teel olin, pidi ju sealsamas olema. Umbes kell 7.35 vaatasin ma närviliselt oma kella ning otsustasin juhusliku mööduja käest abi küsida. Too keerutas mu kaarti nii üht- kui teistpidi ning kommenteeris, et tema pole elu sees nii kehva kaarti näinud, ent arvatavasti tuleks mul paremale pöörata. Tuleb tunnistada, et kaart oli mul tõesti kehvakene - joogifirma poolt käepäraste vahenditega valmistatud, ent kuna Google kaardil seda piirkonda üldse peal ei olnud, polnud ka erilist valikuvõimalust. Teejuhisest oli mul kasu umbes sama palju kui eskimol külmkapist, sest kuigi sinna oli püüdlikult märgitud ära kõik tänavanimed mida ma oma teel läbima pidin, ei leidnud ma oma retke jooksul mitte kuskilt mitte ühtegi tänavasilti. Kirjeldus 'keera Endemoli majast vasakule' oli umbes sama mõttekas, sest seistes keset pilvelõhkujate nimetut labürinti, polnud mul varsti enam isegi sellest aimu, kuhu metroojaam jääb. Kella 7.45ks olin ma jõudnud suure maanteeni mida parasjagu ehitati ning kuna vajalikku 'siniste tuledega valget maja' kuskilt otsast ei paistnud, otsustasin ma rumeenlannale helistada. Kõne sisu oli lihtne - palun ära mind oota, sest ma olen kuskil karuperses ja õigeks ajaks küll kohale ei jõua. Helistamine polnud aga sugugi lihtne ülesanne, sest kinnastega juba numbreid ei vali ning kindaid käest võttes külmusid nad sekundiga jääpurikaiks. Nii ma siis üritasin seal täiesti tundetute sõrmedega kogu maailma kirudes vajalikke numbreid ekraanile toksida, kui välja ilmus üks papi. Kuigi tegelikult oli ta teetööline, tundus ta mulle tol hetkel jumala ilmutusena. Õnneks olid papil väga vilkad sõrmed ning üks-kaks oli number valitud ning minu suurimaks õnneks raporteeris rumeenlanna, et tema on kohal. Kuigi ta üritas mind telefoni teel veidi juhendada, polnud sellest suuremat abi ning üllatus-üllatus, kell 8, kui tema intervjuu algama pidi, olin mina endiselt oma asukohast täielikus teadmatuses. Selleks ajaks olid mu prioriteedid juba muutunud ning nüüd oli mu ainsaks sooviks tollest linnadžunglist eluga välja pääseda. Õnneks osutus see ülesanne veidi lihtsamaks, kuid minu meeleolu see suurt ei parandanud. Kontorisse jõudes olin ma endiselt äärmiselt mossis ja kuigi ma olin eelnevalt otsustanud, et erilisi emotsioone välja ei näita, said mu vihapisarad minust peale paari esimest lauset võitu. Õnneks oli veel vara ning minu dramaatilist sisenemist nägi vaid paar kolleegi, kes mind siis kohe lohutama tõttasid, mu sooja pleedi sisse pakkisid ning piima ja meega teed tegid. Olgu veel öeldud, et järgmine kandidaat astub samas firmas intervjueerijate ette järgmisel teisipäeval. Ning härra ülemus võib mind paluda, käskida ja ähvardada, ent enne ma suren, kui uuesti tollele polaarekspeditsioonile lähen.

Lumi tuli maha

Tegelikult tuli siin lumi maha juba reedel, ent maa on siiani valge. Ja kuigi ma olin ennast eelnevalt juba kevadele häälestanud - sest linnud mu akna all laulsid just täpselt nii nagu nad Eestis varakevadel laulavad - tunnen ma ennast siin üllatuslikult alanud talvel küllalt koduselt. Lausa nii koduselt, et tegin eile tunnise jalutuskäigu, et Vene poest veidi leiba tuua. Väljas oli mõnus, minu arvestuse järgi nii paar kraadi alla nulli, ent koju tagasi jõudes tuli välja, et hoopis -10C. Ma olen vist siiski põhjamaalane. Ja mind ajab nii naerma see hollandlaste paanika, sest reedel esimese lumesajuga jäeti ära kõik rongireisid, kuigi lund tuli vaevu 10cm jagu. Lennukid ei lennanud, trammid ei sõitnud ja minu kella poole kuuese metroo peale üritas end peale trügida umbes miljon inimest. Ning kuigi ma pole oma loomult mingi võitleja, tuleb mulle perroonil seistes ja rahvamassis oma kohta otsides alati mingi hasart sisse. Hoidke eest, sest mina juba oma metroost maha jääda ei plaani.
Ja minu kolleegid, kes enamuses on pärit soojematelt aladel, kurdavad juba nädalaid, kuidas nad on sügavkülma sattunud. Mina ainult vangutan pead, sest kui minu sügavkülm nii soe oleks, siis sulaks seal kõik mu pelmeenid üles. Ja see oleks juba täitsa kole lugu.