Kontorijooga

Üks esimesi asju, mis mind oma praeguse töökoha juures võlus, oli fakt, et nad teevad kolmapäevaõhtuti peale tööd koos joogat. Jooga on viimasel ajal olnud minu jaoks üks ainukesi trenne, mida ma üldse teen (kui jalgrattasõit välja arvata) ja seetõttu olin ma tolle fakti üle ikka päris rõõmus. Sest esiteks - ma ei pea ise mitte kuhugi minema, sest jooga tuleb ise minu juurde ja teiseks - see ei lähe mulle mitte midagi maksma. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus? Selle nädala kolmapäevaks oli mul seega vaim valmis ja joogariided kaasa pakitud. Kuna erinevaid joogastiile on mustmiljon, siis ma muidugi ei lootnudki, et nad midagi Kundalini jooga sarnast teevad, aga vähemalt esialgu otsustasin ma suhteliselt avatud tollele 'uuele' joogale olla. Kuna minu lemmikjoogaõpetaja terrorist-guru näeb ikka äärmiselt joogi välja, siis olin ma esialgu hämmingus, kui tuli välja, et meie kontorijoogi näeb välja nagu täiesti tavaline inimene. Äärmiselt painduv inimene, ent ikkagi tavaline. Ei mingit habet ega erilisi riideid - tundus, et ta oli endale lihtsalt mingid suvalised väljaveninud dressid selga visanud. Aga kuna ma olin otsustanud olla uutele asjadele avatud, siis otsustasin ma lihtsalt olukorraga kaasa minna - äkki on selle maskeeringu taga ikkagi üks väga hea õppetaja? Mis siis, kui ta neid joogidele esitatavaid nõudeid päriselt ei järgi. Blond õpetaja oli kaasa võtnud hulga lillasid klotse ja kuigi kõik teised õpilased olid oma tagumikud juba neile asetanud, tundus too istumisviis minu jaoks äärmiselt ebamugav. Seega küsisin ma igaks juhuks järele, kas mul on ilmtingimata vaja selle peale istuda, teenides sellega ära oma kaasõpilaste naerupurske. Ilmselt siis oli. Ja tuleb tunnistada, et mugavamaks ei läinud mu olukord terve selle tunni jooksul, sest niivõrd akrobaatilist ja atleetlikku joogat pole mina oma elus varem teinud. Tegelikult meenutas see jooga mulle pigem aeroobikat kui joogat, sest harjutused vaheldusid äärmiselt kiirelt ja kui Kundalini jooga tegeleb väga suures osas ka mõtlemise korrastamisega, siis too jooga seda ei teinud. Veelgi enam, isegi hingamisele ei panustanud too õpetaja just eriti palju. Ja tunni kulminatsiooniks oli harjutus, mille kestel me pidime kõik pea peal seisma. Kokkuvõtlikult oli see tund ja pool minu viimase aja kõige piinarikkam kogemus, mis möödus suures osas seinal rippuvat kella vahtides ja palvetades, et see tund juba ükskord läbi saaks. Tõsi, sellel kontorijoogal on omajagu plusse, kuid see üks ja ainuke miinus - totaalne piin - on kordades suurem, kui kõik plussid kokku. Tundub, et ma pean ikka Kundalini joogale truuks jääma.

Tee Assooridelt

Esmaspäeval tööle minnes seisis just selline pakike mu laua peal - Assooride roheline tee. Kingituse tegija, ehk mu ülemus, oli jätnud mulle ka väikese kirja soovimaks edu ja õnnitlemaks esimese eduka töönädala eest. Ja tee ei ole mingi tavaline Liptoni-tüüpi tee, vaid hoopis orgaaniline ja ühest Euroopa vanimast teeaiast.
Ja kui esimene töönädal lõpes teepakiga, siis teine lõppes minu esimese palgatšekiga. Raha mulle arvele veel kantud ei ole, aga hea on teada, et see on tulemas.

Esimene töönädal selja taga ja ma olen endiselt elus

Tegelikult võtab see pealkiri terve minu nädalase töökogemuse ilusasti kokku - ma olen elus. Eks esimesed nädalad uues kohas on ikka veidi keerulised - kõik on nii uus ja teistmoodi, ent tolles kontoris tundub aeg kolm korda kiiremini jooksvat, kui kusagil mujal. Ilmselt on asi ka selles, et minu otsene ülemus, portugallane, on ebaportugallaslikult kiire ning ootab seda ka oma alluvalt, ehk siis minult. Tema eelmine assistent, võrdles härra ülemust gepardiga (kes on teadupärast loomariigi kõige kiirem esindaja) ja tundub, et see võrdlus on küllaltki asjakohane. Õnneks ei tähenda see kõik seda, et ta ei leiaks minu jaoks aega, et asju selgitada ja küsimusi mul juba jagub. Kolleegide jutu järgi on härra ülemus absoluutselt geniaalne ja kuigi ma seda veel täies mahus kogenud ei ole, meenutab ta mulle veidi Monki. Õnneks pole ta pooltki nii kummaline kui Monk, ent neis kahes on midagi väga sarnast. Aga vähemalt esialgu tundub mulle, et mul on oma ülemusega õnneks läinud. Noh ja siis on muidugi veel see lisaboonus, et ta teeb aeg-ajalt portugalikeelseid kõnesid ja kuigi ma ei taha tema vestlusi pealt kuulata, siis tahes tahtmata teen ma seda, kui need toimuvad portugali keeles. Sest see keel on mu kõrvadele lihtsalt nii ilus kuulata.
Peale härra ülemuse on seal kontoris muidugi ka suur hulk teisi tegelasi ja ma pean mainima, et vähemalt praegu meeldivad nad mulle kõik. Mul on väikesed kahtlused firma omaniku suhtes, kelle kohta ma olen juba igasuguseid intrigeerivaid lugusid kuulnud, kuid minuga on ta siiani küll väga kena olnud ja seega katsun ma veel hetkel neutraalseks jääda. Aga võibolla on ta minuga kena ka põhjusel, et ta näeb, et ma olen väga püüdlik ning ei tõuse püsti kohe, kui kell kukub, et koju minna.
Aga mida ma seal siis teen? Näiteks eilne päev oli täiesti hullumeelne ja kuigi mul on päevaplaanis tunniajane lõuna lausa lepinguga ette nähtud, siis eile mul seda võimalust ei tekkinud. Kõigepealt pidin ma käima kahel intervjuul, mis minu jaoks tähendab seda, et ma lähen konsultandiga kaasa, kirjutan üles kõik, mida kandidaat ütleb ning hiljem kirjutan kokku raporti, et seda inimest tema kõige säravamast küljest tutvustada. Eestlaslik tagasihoidlikkus ei lähe siin kohe mitte ja seega tuleb mul veel kõvasti harjutada, sest suurte sõnade kasutamine ei tule mul veel nii loomulikult kui näiteks ameeriklastel. Seejärel andis härra ülemus mulle nimekirja neljast kandidaadist, kellega ma pidin ühendust võtma, et nendega siis telefoniintervjuu kokku leppida. Esialgu tahtis härra ülemus nendega kohe reedel rääkida, ent kui ma ta kalendrisse vaatasin, siis sain ma aru, et see ei ole võimalik. Õnneks on ta mõistlik mees ja kui ma talle ütlesin, et halloo, mida sa mõtled ometi, sul pole siin päevaplaanis ühte auku ka ja sa tahad nelja inimesega rääkida, siis arvas ta, et okei, võib seda ka esmaspäeval teha. See andis mulle omakorda palju rohkem aega neile inimestele helistada ning aegades kokku leppida. Ja kuigi mu inglise keel on tegelikult täiesti arvestataval tasemel, siis vähemalt nende telefonikõnede puhul pidin ma ikka endale teksti enne ette kirjutama. Ilmselt on see 'lavahirm' vaid alguse asi, ent kõne inimesele, kes teenib aastas miljoneid kroone, paneb mul hääle esialgu ikka värisema küll. Kuigi tegelikult ilmselt ei peaks, sest nii nagu härra ülemus mind rahustas: nende inimeste jaoks on kõne minult suurepärane uudis, sest see tähendab, et mõni suur firma on neist huvitatud ja kellele ei meeldiks selliseid meeldivaid asju kuulda?
Jah, reede oli üks keeruline päev ja kuigi härra ülemus minult enne kojuminekut naljatades küsis, et ei tea kas ma esmaspäeval tagasi ikka tulen, lubasin ma suuremeelselt, et lähen ikka. Sest vähemalt esialgu on see, mida ma teen, ikka päris põnev ja mu kolleegid on ka kõik väga toredad.
PS. Selle teise pildi peal on muideks beebigepard - minu arust üks ilusamaid kassilapsi.

Härra homöopaat

Kuna mind on juba pea aasta aega üks tüütu silmaallergia vaevanud, mille puhul Eesti arstid vaid õlgu kehitasid ja ütlesid, et "Sinu vereproovid on kõik korras ja mingeid allergeene ei ole," tuli mul mingil hetkel mõte kasutada alternatiivmeditsiini. Ja just nagu tellitult elab Amsterdami lähedal üks homöopaat-guru, kes käib tihti ka Eestis loenguid andmas - ehk siis, tundub, et omal alal tegija. Faktist, et ta tegija on, andis aimu ka tema kodulehel paiknev hinnakiri, millest ma parem rääkima ei hakka. Vihjeks võin öelda, et rahaga, mis mul tolleks tunniajaseks konsultatsiooniks kulus, saaksin ma siin Amsterdamis kaks nädalat söönuks. Igatahes olid ootused kõrgel, ega ma muidu ei oleks seda pooleteisttunnist teekonda Sint Pancrase nimelisse väikelinna ette võtnudki. Esialgu ei olnud ma üldse kindel, et ma sinna linnakesse elusalt kohale jõuan, sest erinevaid transpordiliike, mida ma oma teel kasutama pidasin, oli lihtsalt nii palju. Samas tuleb muidugi mainida, et kui on midagi, mis Hollandis suurepäraselt toimib, on see transport. Tolle kvaliteedi eest nõutakse muidugi taaskord hingehinda, ent mis sul, vaesel hingel, üle jääb, kui rattaga 50 kilomeetri läbimine tundub liig mis liig. Igatahes on hollandlased loonud paar superhead transpordilehte, mis ütlevad sulle minutilise täpsusega, kust ja mille sa võtma pead, et vajalikul ajal vajalikus kohas olla ning seetõttu on ära eksimise võimalus suhteliselt nullilähedane. Isegi minul. Reisi esimene pool ehk teekond Amsterdamist Alkmaari oli piece of cake. Ehk siis imelihtne. Mida oli tegelikult ka teine pool, ehk bussireis Sint Pancras'esse aga seda vaid tänu üliintelligentsele bussile, mis ütles ette, kus ta järgmisena peatuda kavatseb ning mainis igaks juhuks ära ka paar järgnevat peatust. Sint Pacras ise on üks üliarmas peamiselt pensionäride poolt asustatud külake, kus hekid on pügatud millimeetrise täpsusega ja kus kassid lösutavad keset autoteid, sest muud kasutust need teed väga ei leia.
Homöopaat-guru ise on üks väga meeldiv vanemat sorti härra, kes peale tunniajalist konsultatsiooni segas mulle oma kontoris kokku ühe väikese pudelitäie nõiajooki ning luges mulle peale sõnad, kuidas täpselt seda manustama peab. See käib umbes nii, et kohe peale ärkamist lähen ma kööki ja mõõdan endale tassi sisse 7cm vett. Seejärel võtan ma pudeli nõiajoogiga, raputan seda tugevasti viis korda ning lisan siis viis tilka veele. Siis võtan ma plastmassist lusika ning segan kogu lahust ühe minuti jooksul, et siis peale segamist üks lonks võtta ning ülejäänu ära kallata. Kõlab nagu tõeline posimine, ent kui see mind minu allergia puhul aitab, olen ma nõus seda kõike tegema. Praeguseks olen ma seda arstimit vaid kolmel päeval kasutanud, kuid mul on tunne, et ma näen juba paranemise märke. Ja tõsi, ma ei tea, kas selle taga on tõesti see rohi või minu usk sellesse, et see toimib - aga kui see toimib, siis pole lõpuks ju vahet, milline see põhjus tegelikult on.
Ignaciole ma targu mainima ei hakanud, kui palju ma täpselt tollele mehele maksin, sest tema on äärmiselt skeptiline igasuguste alternatiivsete meetodite koha pealt. Lisaks tundun ma vist talle ka veidi naiivne ja sinisilmne ja seetõttu on ta selle koha pealt minu suhtes äärmiselt kaitsva positsiooni sisse võtnud - et mingisugused petised ja soolapuhujad ei saaks minusuguselt naiivitarilt raha välja meelitada. Aga nagu näha, siis alati ei jõua ta mul silma peal hoida.

Slotervaart

Kuna täna oli üle ma ei tea mitme nädala korraks päikest näha, siis tegin ma oma uues kodukohas ühe väikese ringi. Kõigepealt vaade, mis avaneb minu rõdult - hoov, mis on alati täis kluugutavaid tuvisid ja karjuvaid lapsi.

Otse maja kõrval asub väike pargimoodi asjandus koos väikese kanalimoodi asjandusega. Aga ma pean mainima, et kui loomaaia kõrval šikis piirkonnas elades olid kõik murulapid alati piinlikult puhtad, siis Slotervaartis on asjad hoopis teised - prügi on maas ikka palju rohkem.

Šikk ei ole Slotervaart kohe mitte mingist otsast ja üks endast lugupidav valge hollandlane ei hakka kohe kindlasti siia mingit kinnisvara soetama. Seega pole ka siinsetel tänavatel heledatverd inimesi väga palju näha ja suure osa siinsest elanikkonnast moodustavad moslemid. Ja mis võiks selle väite tõestuseks paremini sobida, kui üks uhke mošee. Palvekutsungit pole ma siiani veel kuulnud, ehk kunagi tulevikus.

Ja samal ajal kui ma üritasin mošeed võimalikult hästi pildile püüda, ronis mu kaamerasilma ette ka üks moslemipapi. Vot selliseid riideid nad siin sageli kannavadki (mis ei tähenda muidugi seda, et ka läänelikumad riided moes poleks), ent väikesed mütsikesed on neist enamikul peas, isegi siis, kui jalgu katavad teksad. Ja naised käivad üldjuhul ikka pearättidega ringi ning kui vanem generatsioon kannab rätikuile lisaks ka suuri katvaid hõlste, siis nooremad tüdrukud kannavad pigem väga ümber teksasid või isegi miniseelikuid. Ning ma pole siiani aru saanud, mismoodi on juuste näitamine suurem skandaal, kui jalgade näitamine.

Mošeest veidi edasi asub Rembrandtpark.

Ja siin on elav tõestus sellest, et sa võid oma jalgratta posti külge lukustada küll, ent see siiski ei garanteeri seda, et sul terve ratas ka tagasitulles alles on. Raam jääb alles, kuid kõik muu lahtikruvitav viiakse minema.

Siin on minu Türgi pood ja kuigi ma tunnen end vahel kõikide nende ülimalt kaetud naiste seas veidi kummaliselt, on Albert Heijnist oluliselt soodsamad hinnad minu jaoks suureks motivaatoriks, miks sinna poodi ikka ja jälle tagasi minna. Lisaks on sealne puu- ja köögiviljade valik palju parem ning maitsest ma isegi ei hakka rääkima. Plastmassist tomatite asemel müüakse seal päris tomateid ja too piparmünt lõhnab ja maitseb täpselt nii nagu see oleks just oma aiast korjatud. Siiski, puuviljade ostmise puhul on sel Türgi poel ka üks miinus - head lõhnad on toonud kohale metsikuis kogustes herilasi, kellega siis oma nektariinide eest võitlema peab.

Peale puuviljade müüakse seal ka idamaade maiustusi ja pärast seda kui ma olin mitu nädalat ümber nende koogikeste tiirutanud, otsustasin ma endale täna paar tükki proovimiseks osta. Ja jeeeeerum need moslemi koogid olid ikka kohutavalt magusad ning nüüd on mul tunne nagu ma oleks telliskivi ära söönud. Nii raske on.

Mulle tundub, et keegi hoiab mul silma peal ja laseb mul kolida Vene poodide naabrusesse, et mu sügavkülm alati rukkileiba täis oleks. Selles poes olin ma varemalt ühe korra juba käinud, ent kuna mu leiavavarud olid otsakorral, otsustasin ma sealt täna igaks juhuks läbi hüpata. Veerand tundi hiljem lahkusin ma sealt kahe külmutatud leiva (üks neist oli muide Leedu käsitööleib), doktorivorsti, 1 kilo manna ja iirisekommidega. Kusjuures, keegi seal poes ei hakanud minuga isegi püüdma hollandi keelt rääkida. Ikka vene keel, aga õnneks on mul elementaarsed viisakusavaldused ja numbrid ikka selged ning hätta ma seetõttu ei jäänud. Aga juba praegu pean ma ütlema, et ilmselt on mu hollandi keel ikka tunduvalt parem kui mu vene keel.

Nii oranž, aga samas nii punane. Impeeriumiideaal elab edasi.

Minu vana, sinu uus

Sekondhändlus on Amsterdamis palju kaugemale arenenud kui Tallinnas ja erinevalt Eestist harrastatakse seda siin suures osas tasuta. Selleks ei ole vaja isegi spetsiaalseid poode, sest Amsterdami tänavad pakuvad taaskasutusfännidele piisavalt suuri võimalusi isetegevuseks. Tegelikult on süsteem ju hea - käsi peseb kätt ja kui ühel on korteri nurgas paar tooli, mida ta enam ei taha, tõstab ta need lihtsalt tänavale, kust juba järgmine õnnelik kodanik mööbli enda korterisse veab. Mina pole sellist taaskasutust siiani eriti harrastanud vaid põhjusel, et ma pole tänavalt midagi kaasahaaramist väärivat leidnud, ent ma olen kordi olnud tunnistajaks teiste üüratule õnnele. Näiteks tean ma ühte Austraalia tüdrukut, kes pidevalt leiab endale tänavalt ägedaid värvilisi tossusid ja ühte Leedu poissi, kes terve oma ühikatoa sisustas tänavalt leitud mööbliga. Käigud Ikeasse jäid temal seetõttu ära ja raha, mis muidu oleks kulunud mööblile, läks hoopis alkoholile ja leedukas ise oli oma investeeringute ja süllekukkunud õnnega muidugi väga rahul. Minu suureks üllatuseks on ka Ignacio osutunud päris vaimustunud korilaseks, kes iga vähegi vajalikuna tunduva eseme tänavalt kaasa oma urgu veab. Minu jaoks võrdub see peaaegu tolle nõukogudeaegse kogumisega, kus koguti absoluutselt kõike ilma mõtlemata, kas tegelikult sellega ka midagi ette on võtta. Ja seetõttu vedeleb keldrites kastide kaupa vahvliraudu*, pontšikuvorme ja muud, mida osteti kokku mustade päevade tarbeks. Minu vanaisa kogus näiteks kaltsuvaipu ja kui me ükskord tema keldris suurpuhastuse tegime, tuli sealt välja nii palju kaltsuvaipu, et neist oleks sajaks aastaks tervele suguvõsale jätkunud. Igatahes on Ignacio umbes samasugune koguja tüüp ja kuigi ma katsun üldjuhul oma arvamuse oma teada hoida ja ei takista teda tema järjekordsel varumisretkel, tuleb ka minul mingil hetkel piir ette. Tõsi, ma ei öelnud midagi, kui ta leidis prügikasti juurest hunniku hollandi puukotasid (mida oli puidust üritanud välja tahuda keegi üpris andetu puussepp) ja otsustas kaks neist endaga kaasa vedada, ent kui ta ühel päeval ilmus koju koos ühe autoratta ilukilbiga, siis jooksis mu juhe küll kokku. Ja mul ei ole siiani halli aimugi, mida ta sellega teha plaanis. Siiski pean ma tõe huvides tunnistama, et nii paar päeva tagasi liitusin ka mina korilaste ridadega, vedades endaga koju kaasa väikese saksa talupojastiilis lauakese. Ilus ta just pole, ent lauda oli mul vaja ja nüüd ma vähemalt pääsen uuest Ikeas käigust. Ja kuigi ma olen vägagi taaskasutuse, rohelise mõtlemise ja kokkuhoiu poolt, siis ilukilpe ma endaga kaasa vedama hakata ei plaani.
*Kahjuks ei ole ma neid paljukiidetud vene vahvliraudu oma suguvõsa tagavarade seast leidnud ja sellest on mul küll väga kahju. Vanaisa oleks võinud paar kaltsuvaipa vahvliraua vastu vahetada.

Peaaegu, et kõik

Tegelikult tegin ma enda jaoks magistritööga lõpparve juba enne jaanipäeva, kui mu juhendaja leidis, et sobib küll ja pani asja lukku, sest kaitsmist kui sellist meilt siin ei nõuta. Loomulikult tuleb ise selle eest hea seista, et UvA sind kuidagi tüssata ei üritaks, sest ma olen korduvalt saanud e-maile teemadel, et miks ma ei ole siiani täpsustanud, millal ma oma tööd kaitsta kavatsen. Ja kuna kaitsmist ei ole, ei ole diplomi saamine siin ka mitte midagi pidulikku, lihtsalt astud etteantud kuupäeval kooli sekretariaadist läbi ning sulle surutakse su diplom kätte. Ning ongi kõik. Hollandlased on praktilised ning mingit eestlaslikku suurt pidu uhkete kleitide ja eriliste soengutega siin ei harrastata. Aga kuna ma olen oma elu jooksul juba nii mõnelgi taolisel üritusel osalenud, ei oska ma taolise lakoonilisuse üle ka eriliselt kurvastada. Pealegi, ilmselt peaksin ma sel päeval nagunii tööl olema.
PS. Peaaegu, et kõik tähendab siinkohal seda, et ma sain eile härra sakslase käest ka oma magistritöö hinde teada - 7.8 - ja ma pean mainima, et tema kriitilisust arvestades on see üpris korralik tulemus. Eriti rõõmsaks muutusin ma veel siis kui üks mu kursaõde mulle väitis, et nad põhimõtteliselt eriti üle 8 magistritööde eest ei anna. Näis, kas sellel väitel on ka tõepõhi all.

Vaherahu

Norra-Briti sõda lõppes sama ootamatult, kui see alanud oli. Öö arestikambris muutis agressiivse briti küllalt taltsaks ning ilmselt oli siin oma osa mängida ka kuumaverelistel pool-mehhiklastel-pool-hollandlastel, kes tegid talle selgeks, mis temast saab, kui ta veel kord oma jala siia korterisse tõstab. Seega kolis Danny laupäeval oma viimasedki asjad välja ning sulges oma selja taga ukse, seekord lõplikult. Ja puudust temast siin küll keegi tundma ei hakka.
Muu hulgas tuleb mainida, et käisin esmaspäeval oma töölepingule alla kirjutamas ja kui ma nii muuseas küsisin, et kas nad ka töötajate transpordi eest maksavad, plaksutas austraallanna Paula oma suuri silmi ja teatas nagu enesestmõistetavalt, et nemad siin firmas toetavad igati oma töötajate tervislikkust ning seega peaksid kõik rattaga tööl käima. "No muidugi," lisas ta siis, nähes minu ehmunud nägu, "ega me ei sunni sind rattaga sõitma. Võid metrooga ka tulla." Mis muidugi tähendab seda, et selle luksuse eest pean ma siis omast taskust maksma ja transport Amsterdamis pole teadupärast just odav lõbu. Tõsi, teekond marsruudil kodu-töö-kodu on täiesti sõidetav, ent ma mitte ei kujuta ette kuidas ma seda teed päevast päeva tööriietega kulgema hakkan. Sest jah, teksad võin ma nüüd kapinurka unustada, sest selles firmas on karm teksadevastane seadus. Kui ma Ignaciole tollest me-käime-kõik-rattaga-tööl ideest rääkisin, ei suutnud ta seda koonerdamist ära imestada ning leidis, et ma olen endale küll ühe kehva töökoha valinud. Tõsi, ING'ga (pankadel on ikka raha lademetes) ei anna seda muidugi võrrelda, ent nii kaua kuni nad mulle palka maksavad, ma viriseda ei kavatse. Ja kolmapäeviti toimub tasuta jooga. Asi seegi.

Norras ei ole kõik korras

Täna hommikul umbes kella viie paiku ärkasin ma korraga mingi närvilise sagimise peale. Esialgu mõtlesin ma, et need on lihtsalt mu peolt saabunud korterikaaslased, ent kui ma kuulsin jutu sees väljendit 'kutsu politsei', olin ma korraga täiesti ärkvel. Meie korteri draamadest olen ma korra varem juttu teinud, kuid too varahommikune action ületas muidugi kõik, mida ma siiani oma elus nägema olen pidanud. Gajane rääkis juba varem, kuidas norralanna Stine ja britt Danny olla kord niimoodi karvupidi kokku läinud, et politsei pidi neid lahutama tulema ning seega olin ma tegelikult juba vaimselt valmis, et midagi sellist võib korduda. Stine ja Danny suhe on midagi sellist, millest mina siiani päris täpselt aru pole saanud, sest kuigi nad on ametlikult lahus, elavad nad siiani koos. Nädal aega tagasi kuulsin ma Stinelt, et Danny kolib 1. augustil ametlikult välja ning nii palju kui mina neid kahte nägin, tundus, et seekord olid nad rahumeelsele kokkuleppele jõudnud. Eile õhtuks polnud Danny veel välja kolinud ning meie Gajanega muudkui imestasime, et nood kaks käituvad täpselt nagu paar ja kehitasime õlgu, et ju nad siis said oma erimeelsustest üle.
Täna hommikul kella viieks oli muidugi selge, et nii lihtsalt need asjad ei käi ning Danny keeldub välja kolimast. Ja miks ta peakski, kui tal on siin hea olla - üüri ta ei maksa ja toitu ei osta ning kõik kulutused on Stine kanda. Ja kui Stine ja tema sõbranna üritasid Dannyle selgitada, et too peab ära minema, sest selline oli kokkulepe, siis läks poiss kahele tüdrukule lihtsalt kallale. Räige karjumine ja asjade loopimine olid helid, mille keskel ma ärkasin ning kuna mul soovi surma saada polnud, keerasin ma oma ukse lihtsalt lukku, sest ma leidsin, et pole minu asi neid lahutama minna. Mõne hetke pärast saabus ka politsei, kes tegi Stinele selgeks, et kuna Danny on siia korterisse sisse kirjutatud, ei saa nad mitte midagi teha ja seda isegi juhul, kui poiss talle peksa annab. Seega jalutas politsei minema soovitusega britti mitte häirida ja ise hotelli minna. Sellega ei olnud tüdrukud muidugi nõus ja kuna vahepeal oli norralannadele appi läinud ka Gajane, läks Danny neile kõigile kallale. Ja kui ma vahepeal isegi mõtlesin, et lähen vaatan, mis toimub, lükkas Gajane mu kohe tagasi tuppa tagasi ja soovitas magama minna. Kuna Danny oli vahepeal alustanud asjade aknast alla loopimist, kutsuti politsei tagasi ning seekord otsustasid tüdrukud jaoskonda kaasa minna ning poisi vastu avalduse esitada.
Ma ei kujuta ettegi, mis sellest kõigest siin saab, ent ma ei kujuta ette, et korteri omanik tahaks Danny peale sellist laamendamist siia jätta. Igal juhul on päris kindel see, et britt ilma võitluseta ei lahku ja ma mängin hetkel mõttega mõneks päevaks Ignacio juurde kolida kuni siin asjad rohkem maha rahunevad.
Update: Nägin just Stinet, kes rääkis, et politsei olla lõpuks Danny ikka kaasa viinud, kuna too oli äärmiselt vägivaldne ning näitas mulle selle tõestuseks tohutut vorpi oma tagumikul ning peotäit väljatõmmatud juukseid.

Nii palju siis praktikast

Esialgu, kui ma oma HR praktikaga alustasin, arvestas mu ajutine leedulannast ülemus, et tal oleks minu abi vaja umbes neljaks nädalaks. Nüüd aga tuleb välja, et too praktika kujunes äärmiselt lühikeseks. Esiteks muidugi seetõttu, et ma olin üle ootuste produktiivne ja suutsin vajalikud asjad ära teha viie päeva jooksul ja teiseks seetõttu, et mul õnnestus endale lõpuks töö leida ning alustama pean ma juba 15. augustil. Tuleb mainida, et ma olen oma olukorraga hetkel ikka päris rahul ja tänan kõiki kõrgemaid jõude, et ma onupojapoliitika tõttu toda eesti keele tõlgi kohta ei saanud. Minu uus töökoht saab olema firma, mis tegeleb turundus- ja kommunikatsiooniproffide otsimisega suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele. Firma ise ei ole küll väga suur, ent sellest hoolimata saab minust seal väike mutter nimega assistent, kes peab vastutama selle eest, et informatsioon klientide, tööotsijate ja firma vahel jookseks. Lisaks sellele pean ma käima kaasas ka tööintervjuudel ning hiljem kokku kirjutama kandidaadi profiili, mis näitaks teda tema kõige paremast küljest. Kuna suurepärane inglise keele oskus on tolles töös äärmiselt oluline, pidin ma läbi tegema ka ühe kirjaliku testi mis tähendas seda, et ma pidin ühe firma töötajaga maha istuma, teda küsitlema ning hiljem tema karjääri kohta raporti kirjutama. Ja kuigi see ülesanne tundus mulle esimesel pilgul kohutavalt keeruline, sest aega mul ettevalmistamiseks polnud, jäid firma suuremad mutrid mu tööga rahule. See on omakorda suur kompliment mulle, sest enamuse firma töötajatest moodustavad inimesed, kes räägivad inglise keelt oma emakeelena. Firma suurim boss on üks äärmiselt sümpaatne Austraalia proua, kuid seal on ka inimesi Suurbritanniast, Kanadast, Uus-Meremaalt ja Ameerikast. Eriliselt suur õlalepatsutus oli see muidugi põhjusel, et kui Booking.com ei pidanud minu eesti keelt piisavalt heaks, siis terve firmatäis perfektse inglise keele kõnelejaid leidis et minu inglise keele oskus on suurepärane.
Lisaks tundub mulle, et töötu staatuse minetamine on mind viimaste päevade jooksul ka tööguru staatusesse tõstnud, sest nii mõnigi kursusekaaslane on mulle kirjutanud küsimaks, kuidas see mul õnnestus. Ja siis ma seletan. Et ainult CV saatmine ei mõju, vaja oleks hoopis kontaktisikuga otse ühendust võtta ja talle paar arukat küsimust pakutava ametikoha kohta esitada. See on võimalus teiste seast silma paista ja samas ka oma suurepärast inglise keelt näidata, sest kui sa ikka oled sündinud kuskil Ida-Euroopa äärealal, siis see just ei karju, et 'vaata mind! perfektne inglise keel!'. Minu teiseks nipiks kujunes aga tänu ühele Ameerika tööotsingu-gurule tänukirjade saatmine. Ja kui selline tegevus on Eestis tõenäoliselt küllaltki tavatu ja võib kergelt isegi ahistamise mulje jätta, leidsin ma, et ühele austraallasele võiks see küll peale minna ning seega saatsin ma talle tänukirju peale iga kohtumist ning telefonikõnet, et öelda talle aitäh aja eest, mille ta minu peale kulutama nõustus. Juba peale esimest tänukirja sain ma aru, et selline lähenemisviis on tema puhul ainuõige, sest ta oli minu käitumise üle siiralt hea meel ja ta ei unustanud seda mulle kunagi mainimast. Ja nii ta tuli, see mu uus töökoht. Aga ilmselt ainult seetõttu, et ma julgesin sel korral midagi uut katsetada.
PS. Ja minu otseseks ülemuseks saab üks härra portugallane.

Kiired ajad

Ometi jõudsin ma ära oodata selle aja, kus mu igapäevane elu koosneb ka muust kui töökuulutuste sirvimisest ja korterikaaslaste ning Albert Heijn'i töötajatega sotsialiseerumisest. Palgalist tööd pole mul endiselt, ent tutvuste kaudu õnnestus mul leida endale lühiajaline praktikakoht ühes tuuleenergiafirmas. Ja kuigi hommikul kell seitse ärkamine on minu jaoks esialgu midagi väga uut ja harjumatut, on mul nii hea meel lõpuks ometi midagi teha. Lisaks pakub praktika rahvusvahelises firmas ka head võimalust sealsete töötajatega networkida*, mis omakorda on heaks eelduseks päris töö leidmiseks. Networkimine, nimelt, olla siin parimaks võimaluseks endale töö leida. Igatahes oli täna mu esimene tööpäev ja ma pean mainima, et ma lähen homme lausa rõõmuga tagasi. Üks asi on muidugi see, et ma saan lõpuks midagi teha, kuid vähem oluline pole ka see, et mu ülemus on üks minust paar aastat vanem väga tore leedulanna (ja lisaks temale olid ka kõik teised, keda ma täna kohtasin, äärmiselt meeldivad). Palka mulle küll ei maksta, kuid õnneks makstakse kinni mu sõidud tööle ja tagasi ning täna tehti mulle isegi lõuna firma poolt välja. Kuna täna oli alles tutvustav päev (mis ei tähendanud seda, et ma poleks palehigis kella üheksast viieni tööd teha vihtunud, peale mida mu ülemus Vaida mu lihtsalt ukse taha tõstis ja koju minna soovitas), siis pikemalt kirjutan ma tollest praktikast ilmselt kunagi hiljem. Või kas kirjutangi - kuna minu praktika hõlmab inimressursse, on kõik, mida ma seal kontoris näen, äärmiselt konfidentsiaalne ja esimese asjana kirjutasin ma alla dokumendile, milles lubasin suud pidada.
* No ma mitte ei suuda siinkohal kasutada toda kummalist eestikeelset sõna 'võrgustumine', mis kõlab pigem nii nagu ma räägiks kalandusest.