Nostradamus

Te võite mind nüüd Nostradamuseks kutsuma hakata, sest vaevalt peale seda kui minu uppuva laeva postitus üles läks, hakkasid minu töökohas toimuma kummalised asjad. Eriti palju planeerimata koosolekuid, kuhu kutsuti vaid valitud inimesed, pidevas stressis konsultandid ning kurvad pilgud, mida vahetevahel endalt leidsin. Ei, see kõik ei tõotanud mitte midagi head ning kui minu lepingu uuendamiseni oli jäänud vaid üks päev, küsisin ühe oma kolleegi käest otse, mis toimub. Tema õnneks keerutama ei hakanud ning andis mulle otse teada, et homsel on mulle ja veel paarile kolleegile varuks halvad uudised. Varusin siis heaga poest veini, et ka Galile oma avastusest teada anda ning end järgmiseks päevaks mentaalselt ette valmistada. Kuigi ma lootsin, et peale arvestavat kogust veini on magama kergem jääda, siis tol ööl magasin ma kokku ainult kolm tundi. Hommikul ei olnud mu olukord just kiita ning metsik pinge pani jalad kohutaval kombel värisema ja kõhu keerama. Õnneks pidi mu koosolek kohe hommikul olema, nii et oodata polnud palju ning sinnamaani jälgisime põnevusega kõikide teiste käitumist ning tegime nägu, et me ei tea toimuvast midagi. Ja tegime eriti iroonilisi ja kahemõttelisi nalju - et natukenegi kontoris valitsevast matusemeeleolust üle olla. Koosolek ise oli kiire ja valutu ning kõik eelmise õhtu kriisistsenaariumid osutusid ennatlikeks - veebruari keskpaigani on mul töökoht ikkagi olemas ning lisaks tehakse kõik võimalik, et mulle uus töökoht leida. See kõik kokku oli tegelikult rohkem, kui ma loota olin osanud, nii et paanika asendus kiiresti kergendustundega. Ja mõttega, kui kummaliselt asjad maailmas vahel toimuvad - ma olin juba pikalt töökuulutusi vaadanud ning CV'sid laiali saatnud, ent seda suurema eduta. Ent nüüd võisin ma seda kõike täiesti avalikult teha - veeta oma tööpäevi kuulutusi sirvides ning loota igakülgsele toetusele nii CV vormistamise kui tutvuste osas. Aga ma olin ka pettunud, ja seda eriti härra Ülemuse peale, sest ta oli mulle lubanud, et hoiatab mind ette. Tegelikult teadsid ju peaaegu kõik toimuvast, ent ainult ühel inimesel oli julgust mulle tõtt tunnistada. Kui mul ei oleks olnud aega end toimuvaks vaimselt ette valmistada, oleks kogu see päev minu jaoks veel palju painajalikumaks osutunud. 

Ent meie kolme koondamise/lepingu lõpetamisega ei olnud verevahetus meie firmas veel lõppenud. Härra Ülemus andis mulle juba varem vaikselt mõista, et ilmselt ei jää ka tema kauaks ning teda teades olin ma kindel, et ta läheb suure paugu ja advokaadi abiga. Nii ka läks ning paar päeva tagasi lahkus ta päevapealt. Seekord olin mina vist üks väheseid inimesi, kes eelneva hoiatuse oli saanud ning seega suutsin ma suhteliselt rahulikuks jääda. Ülejäänusid tabas too uudis täiesti ootamatult ning nii mõnigi mu kolleeg veetis suure osa tollest päevas salaja WCs pisaraid valades. 

Ja nüüd ei tea enam keegi, mis sellest ettevõttest saab. Ilmselt on lepingu lõpetamine ning antud ajavaru minu jaoks parim lahendus üldse, sest illusioone mul oma rutiinse ja mugava töö suhtes enam pole. Selle asemel saan ma täielikult uue töö otsingutele keskenduda ning vähemalt läinud nädala veetsin ma proua Ülemuse seltsis oma CVd ja motivatsioonikirja lihvides. Ja kuigi meie suhted pole alati väga ideaalsed olnud, olen ma nüüd talle südamest tänulik. Ning tema jaoks oleme me kolm põnevat projekti, millele keskendudes muu jama kasvõi korraks ära saab unustada.

Kuigi tulevik on praegusel hetkel veel täiesti segane, olen ma kindel, et sellest peab midagi head välja tulema. Mina igatahes ootan põnevusega (ja käin vahepeal Eestimaal kartulisalatit, hapukapsast ja seapraadi söömas). 

Pilt on pärit siit.

Amsterdamis juhtub

Minu ratta esituli on juba mitu kuud katki olnud ning kuna praegusel ajal on suur oht mitte töötavate tulede eest trahvi saada (jutud räägivad, et nii €30 ringis lausa), otsustasin ma lõpuks ratta parandusse veeretada. Kohale jõudes leidsin ennast salga punasekuueliste vanameeste seast, kes kätega vehkides mulle midagi selgeks üritasid teha. Minu tühja pilku nähes läksid nad mingil hetkel muidugi sujuvalt puu-inglise keele peale üle (siit ka põhjus, miks ma ENDISELT hollandi keelt ei räägi - mitte kusagil ei ole seda vaja) ning suutsid mulle selgeks teha, et nemad täna ei tööta. Põhjus, miks nad seda ei teinud, oli muidugi üpris proosaline - kõik nende tööriistad olid ühes lukustatud kapis, mille võti oli mehe käes, kes tol päeval oli otsustanud koju jääda. Mul aga soovitati kenasti järgmisel päeval tagasi tulla. "Põrgusse küll," mõtlesin mina ja sõitsin kohalikku pudi-padi poodi, et ühe euro eest endale  eemaldatavad rattatuled osta. Ja siis turistid veel imestavad, miks kõik hollandi rattad nii logud on - ilmselt on kapivõtmetega mehed pidevalt puhkusel.

Kriis ja laevad

Ilmselt on igaüks kuulnud Euroopas möllavast kriisist ning ka Hollandil pole ses suhtes oluliselt paremini läinud. Tõsi, kerjuseid Amsterdami tänavatel veel näha pole, ent murekortsusid näeb siingi üha rohkem. Ja kuna turul valitseb vaikus, on ka minu kontorit haaranud vaikus, segadus ja ebakindlus. Mis omakorda tähendab seda, et inimesed on närvilisemad ning probleemid kergemad tekkima. Härra Ülemus on võtnud enda pühaks kohuseks hoida mind igasuguste lolluste tegemisest ning kontrollib seega ikka ja jälle ega ma üle oma võimete ela ning ega ma ometi korteriostuplaane mõlguta. Selline ebakindlus mõjutab muidugi meid kõiki ning nii mõnigi mu kolleeg on hakanud üha avameelsemalt muudest võimalustest rääkima. Ning kui härra Ülemus minult paar päeva tagasi jälle küsis, kuidas mul läheb, rääkisin ma talle päris ausalt ära, et olen minagi hakanud töökuulutusi sirvima. See iseenesest ei tähenda muidugi midagi, sest uue ja parema koha leidmine nõuab praegusel ajal kannatust ning enesedistsipliini, ent tegevusetult istumine samal ajal kui laev igalt poolt lekib, ei tundu just ka päris õige tegevusena. Aga samas ma ei karda üldse, sest võlgu mul pole ning väikese summa järgmisesse sihtpunkti sõitmiseks leiab alati. Igal juhul üks on kindel - ees on põnevad ajad. 

Pilt on pärit siit.

Steve Jobs

Täna sain ma kummalisi teid pidi teada, miks proua ülemus minuga viimasel ajal väga käskival ja vasturääkimist keelaval toonil rääkinud on. Nimelt luges ta läbi õunakuninga raamatu ning otsustas tema inimestega suhtlemise meetodid kasutusele võtta. Need, kes Jobs'i biograafiat on lugenud, ilmselt juba teavad, et empaatiavõimega ta just ei hiilanud. Õnneks sai keegi enne mind proua ülemuse plaanile jälile ning tegi talle selgeks, et võibolla  pole see just kõige õigem meetod. 

Lissabon

Kuna ma sain vahepeal aasta vanemaks, siis otsustasin selle tähistamiseks Lissaboni lennata. Kuigi esialgu üritasin ma nii härra Hispaanlast kui Galit kaasa meelitada, siis lõpuks ei saanud neist kumbki tulla ning seega otsustasin minna üksi. Kuigi õhtuti läks olemine veidi üksikuks, siis päeval sain ma omadega suurepäraselt hakkama - šoppasin täpselt nii palju ja kaua kui tahtsin (härra Hispaanlasega poleks see kindlasti kõne alla tulnud või oleks nõudnud eelnevat mangumist ning igasuguseid muid kompromisse), sõin kreemikooke iiveldamiseni hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning tšillisin tundide viisi raamatu ja mojitoga välikohvikus. Ning kõndisin, üle seitsme mäe ja seitsme oru, sest Lissaboni on pinnavormidega äärmiselt õnnistatud. Ja kuigi ma olen endiselt surmkindel, et Tallinn on maailma kõige toredam linn, on Lissabon minu kindel number kaks - ning seda just oma kummalise melanhoolsuse tõttu. Ma pole Portugalis vist kunagi ülevoolavalt õnnelik olnud - see kohe kuidagi ei sobi selle maa ja kultuuriga kokku minu jaoks - ent Lissabon sobib suurepäraselt pikkadeks jalutuskäikudeks ning sügavateks mõtisklusteks. Ja seda ma tegingi - jalutasin nii kaua kuni mu sääreluud tuikama hakkasid ning sundisid mu tagasi hostelisse kõmpima, et jalgadele puhkust anda.

Kuigi ma üritan Portugali sattuda nii tihti kui võimalik, käisin ma viimati Lissabonis kaks ja pool aastat tagasi (ja eelmisel aastal sõitsin hoopis Madeirale) ning ehk just seetõttu nägin ma toimunud muudatusi eriti selgelt. Me kõik loeme lehtedest, mis Portugalis ja Hispaanias toimub, ent see kõik ei suutnud mind siiski ette valmistada olukorraks, mis mind seal ootas. Inimesed olid kurjemad ja õnnetumad ning plahvatasid nagu säraküünlad, kui ma ääri-veeri kohvikutes ja taksodes eluolust juttu tegin. Isegi kesklinnas leidus palju suletud poode, kohvikuid ja restorane... ning kerjuste hulk ületas igasuguse mõistlikkuse piiri. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks keegi minult Portugalis raha küsinud. Tänaval jalutavad hašišimüüjad - need küll, ent isegi neil oli tol ajal oma äri püsti pandud. Seekordsed kerjused olid aga eriti õnnetud eluheidikud ning isegi kui ma oleks kogu oma raha neile ära jaganud, poleks see kedagi õnnelikumaks teinud. Aga Portugali majandust aitasin ma sellegipoolest nii palju kui sain, sest kasvõi minu poolt ostetud kreemikookide kogus oli muljetavaldav. Pastel de nata'sid pidin ma muidugi testima ka sel lihtsal põhjusel, et leida linna parimad koogid, mida Hollandisse jõudes ka töökaaslastega jagada. Tolle pastelaria leidsin ma otse oma hosteli kõrval, ning kui ma siis lõpuks sinna sisse marssisin, et 15 koogikest paluda, arvas müüja esialgu, et ma ajan midagi sassi. "Viisteist? Sa ju mõtled viit ikka?" Aga ma ei mõelnud, ning raskelt ohates pakkis too proua kõik letil olevad küpsetised karpi. Puhas vuuk. Järgmised külastajad pidid oma magusavajadust juba millegi muuga rahuldama.

Inimesed on ilusad ja head

Eelmisel nädalal tuli proua ülemus minu juurde väga konkreetse sooviga - meil on vaja endale saada üks kasutusel olev, ent mitteaktiivne Twitteri konto. Kuna muutuvas ajas tuleb pidevalt uute tuultega kaasa minna, mõtlesime me nädalapäevad tagasi välja uue toote, mida turul pakkuda. Ja ainuke asi, mis tõelisest õnnest puudu jäi oligi just too konto. Miks ülesanne mulle anti jäigi selgusetuks, ent asja kallale asusin ma sellegipoolest pikemaid selgitusi pärimata. Umbes paar päeva hiljem ning sel teemal oluliselt targemana üritasin ma oma detektiivitöö tulemusi ka proua ülemusega jagada. Talle need muidugi ei meeldinud, sest Twitter ei tee taolisi püüdlusi just kergeks ning seega on linnufirmaga kontakti võtmine suhteliselt kaelamurdev ülesanne. Ma olin küll täitnud ära hunniku vorme ja taotlusi, samal ajal silme ees Twitteri meeldetuletus, et säärast soovi on individuaalselt pea ilmvõimatu täita. Telefoninumbrit või meiliaadressi nende veebilehelt samuti ei leia, ainsaks võimaluseks on veebikeskkonnas säutsuda ning loota, et keegi klienditeenindaja su mure üles korjab. Seega - meie vestluse hetkeks olin ma omadega täpselt seal samas, kust ma alustanud olin ning tulemuseks ümmargune null. Ilmselt ei meeldinud proua ülemusele, et ma vaid peale kahte tööpäeva alla anda tahtsin ning seega tegi ta mulle väga ühemõtteliselt selgeks, et ta tahab seda kontot ning edaspidine on juba minu probleem. Seega oli jäänud vaid üks variant - leida üles konto omanik ning paluda temalt luba konto ülevõtmiseks. Kui ma oma mõttekäike proua ülemusele tutvustasin, leidis tema, et see ei tule kõne allagi. Jumal hoidku, äkki tahavad nad selle eest veel raha! Kuna ma aga teist võimalust enam ei näinud (ning erinevalt temast usun ma endiselt heade inimeste olemasollu ning sellesse, et mitte kõik ei ürita mul igal sekundil nahka üle kõrvade tõmmata), üritasin leida mingigisugust elumärki konto eelmisest omanikust. Eelmine omanik oli muide Ameerika kristlik kolkabänd, mis oli juba paar aastat varem laiali läinud, ent mille pildid endiselt üle terve lehekülje laiutasid. Kuna bändil oli viis liiget, hakkasin ma järjepanu nende viie inimese jälgi ajama ning esialgu tundus asi küllalt lootusetu. Aga Internet on üks imeline asi ning korraga leidsin ma end ühe bändimehe abikaasa blogist, isegi kontaktandmed olid olemas! Kirjutasin talle siis pika kirja, kus selgitasin olukorda ning palusin kenasti konto kasutusõigust. Ning juba järgmisel hommikul tööle minnes oli mul postkastis kiri, mis loovutas konto koos saba ja sarvedega mulle. Esialgu ma vaid ahmisin õhku, sest kogu olukord oli niivõrd üllatav ning peale pikka agooniat oli lõpplahendus lihtsalt vaimustavalt lihtne. Loomulikult jagasin ma head uudist ka proua ülemusega, kes oli superõnnelik ning jättis mu terveks järgnevaks nädalaks rahule (ilmselt näeb temapoolne premeerimine just selline välja). Mina olin muidugi ka rahul, sest esiteks sain ma taaskord kinnitust inimeste headusest ning teiseks sain ma vähemalt sisimas proua ülemusele öelda - "ma ju ütlesin sulle!!"

Pilt on pärit siit.

Pelmeenid vol 2

Avalikkuse suure huvi tõttu, toon siin ära ka pelmeenide  umbkaudse retsepti.

Lihatäidise jaoks võtsime me:

• 500g sea- ja 500g loomahakkliha
• 2 muna
• 2 suurt sibulat
• pipart ja soola

Taigna jaoks sõtkusin kokku jahu, vett ja veidi soola. Tainas peab jääma küllaltki paks, et oleks hiljem ikka hea rullida. Pelmeenivormimise tehnikat ma kahjuks pildile ei jäädvustanud, ent valmis tuleks rullida taignaringid, kuhu ikka ilusasti täidist ka sisse mahuks. Seejärel vajutada täidisega ring kokku poolkuuks, ääred kõik korralikult kinni toppida ning poolkuu otsad teineteise peale suruda. Kuigi seda tehnikat on suhteliselt keeruline sõnades edasi anda, on tegelikkus palju lihtsam. Pealegi, ma olen alati valmis voltimistrikke isiklikult demonstreerima, kui mind hiljem pelmeenidega premeeritakse. 

Pelmeenitegu

Kui minu ja Gali pelmeeniigatsus paar nädalat tagasi ennekuulmatud mõõtmed võttis, otsustasime me, et oleks ülim aeg sellega midagi ette võtta. Kuna minu eelnevad kogemused vene poodidest ostetud kaubaga olid osutunud kahtlaseks ning pelmeenid hakkasid keemisel kohutaval kombel lehkama, leidsime, et targem oleks ise käed külge lüüa. Selleks, et oma šedöövreid ka teistega jagada, kutsusime külla ka omad teised pooled ning kuna Moldaavlanna Ana parasjagu meil ööbis, saigi meid kokku kuus. See tähendas muidugi suuremat sorti pelmeenitegu ning metsikut voltimist. Kuna ma olen heegeldamises, tikkimises, sushi rullimises ning muudes käelistes tegevustes küllalt osav, jäi pelmeenide lõppviimistlus mulle ning peale esimesi arglikke katsetusi sündis mu käe all kolm suurt kandikutäit imeilusaid pelmeene. Oi ma olin uhke - ning loomulikult maitsesid nad koos leedu hapukoorega lausa imeliselt. Hollandlaste piimatooted on küll täitsa söödavad, ent balti hapukoore vastu nad ikka ei saa.

Amsterdamse bos

Kuigi Amsterdami mets asub mu praegusest kodust vaid lühikese jalgrattasõidu kaugusel, ei olnud ma sinna kunagi varem mingil põhjusel jõudnud. Kui koera ei ole ning suvi on kolm kuud kehva suusailma, on palju mõnusam kodus istuda, ennast teki sisse keerata ning ema korjatud piparmünditeed juua. Täna hommikul oli aga päike väljas ja õhk nii klaar, et ma otsustasin väikese avastusretke ette võtta. Vaatasin üle nii paarsada jooksjat, sadakond ratturit kui ka paar kalastajat, kes kõik olid ilusa ilma ootuses ninad kodust välja pistnud. Isegi kaks hobust tšillis oma ratsanikega pargis. Vahel on Amsterdamis ikka täitsa ilus olla.

Härra Hispaanlase uued naabrid

Juhtus nii, et härra Hispaanlase vana naaber kolis välja, uus sisse ning võttis kaasavarana kaasa kaks kassi - ühe musta, ühe valge. Nüüd nad siis elavad seal - kaks meest ja kaks kassi. Amsterdamis ei imestaks selle üle küll keegi, ent Tallinnas läheksid kuulujutud vist kohe liikvele. Umbes nädal aega tagasi tutvustati ka mind ametlikult kassidele ning peale seda on meil olnud juba au päris mitu korda kohtuda. Esialgu piidlesid kassid mind muidugi altkulmu - tuleb mingi võõras, räägib nendega imelikus keeles ja muudkui katsub oma mustade kätega. Natuke aega hiljem said nad muidugi aru, et too võõras on distsipliini  suhtes küllalt pehmeke ning korrale eriti ei kutsu. Oleks vist pidanud, sest praeguseks hetkeks tunnevad nad end minu seltsis nii mugavalt, et kappavad iga söögilõhna peale kohale, trambivad nelja jalaga otsas ning nõuavad ampsu. Kui too heledam on söögi suhtes veidi pirtsakas, siis panter on nagu väike laps, kes topib suhu kõik, mida vähegi pakutakse. Ühel päeval hävitas ta suure osa lauale unustatud soolapähklitest ning kaanis klaasist mahla peale. Vett joob ka, aga ainult siis, kui seda saab ise kraanist juua. Härra Hispaanlasele too komme millegipärast eriti ei meeldi ning seetõttu peame me seda salajas harrastama. Ja kuigi mulle kassid üldiselt väga meeldivad, siis need kaks üheaastast preilit on ikka tõelised pätid, kes magamisele erilist tähelepanu ei pööra. Ööl vastu tänast sain ma vaevalt sõba silmale, sest korterisse oli korraga sisenenud kaks hobust, kes suure müdinaga ringi traavisid ning vahepeal ka ust rammisid. Ilmselt pean ma endale tulevikus ikka veidi eakamad kassid muretsema. 

Eesti Google üllatab jälle

 Mulle hirmsasti meeldib see, kuidas Google tavatseb erinevaid rahvusi tähtpäevade puhul üllatada. Ma küll ei tea, kuidas teistel rahvustel on, aga Eesti omad teevad küll südame soojaks. 20. augustil näiteks võis Eesti Googles näha ilusat kindakirja pilti. 

Ning täna, Edgar Valteri sünniaastapäeval, uhkeldas Google ühe eriti ägeda pokupildiga. Nii tore!

Eestimaa viktoriin

Härra ülemus otsustas ühel ilusal päeval endal parasjagu külasoleva õepoja kontorisse kaasa võtta. Kuna tegemist on ühe äärmiselt tasase tehnikahuvilise poisiga, üritab härra ülemus teda pidevalt igasuguste vahenditega proovile panna. Loomulikult ajas see mind esialgu turtsuma, kui ta tööle jõudes tollele poisile lausus, et: "Meie läheme Kadriga nüüd intervjuule ning sul on tund aega Internetist Eesti kohta materjali uurimiseks. Kui me tagasi tuleme, esitab Kadri sulle kaks küsimust ning kui sa neile õigesti vastad, saad auhinna." Samas ei peaks too lähenemine mind absoluutselt üllatama, sest see on just sama meetod, mida ta minu puhul kasutab. Iga päev on üks õppus ja enese tõestamine, ainult et auhindu mulle nii tihti ei pakuta. Vahel muidugi juhtub, et ta toob mulle tahvli šokolaadi (ta ise suhkrut ei söö), või jätab mulle purgi päikesekuivatatud tomateid (sest tal oli kahtlus, et see ikkagi ei olnud mahetoit). Ma muidugi ei kurda, tasuta toit on alati teretulnud. Igatahes lõppeski asi sellega, et intervjuult tagasi tulles esitasin ma poisile kaks küsimust ning Interneti abiga suutis ta neile ka vastused leida. Kui Eesti teema ammendatud sai, suundusid nood kaks järgmise kolleegi, härra Hispaanlase jutule, et poiss jalgpalli ning Hispaania-Portugali sõprussuhete teemal proovile panna. Vahel ma ikka mõtlen, kui tore oleks ülemus, kes minu arendamist endale niisuguseks südameasjaks võtnud poleks.

Uut sõltuvust otsimas

Kuna inimestele ikka meeldib millestki sõltuvuses olla, siis otsustasin ma, et vana sõbra šokolaadi asemele peaksin ma sügishooaja saabudes midagi tervislikumat leidma. Päris lahti ma šokolaadi söömisest ei saa vist kunagi (ja miks peakski?), aga mida vähem on mul aega kodus istuda ja filme vaadata, seda parem. Ja kui ma eelmisel trennihooajal andsin ühe sõrme kundalini joogale, siis seekord otsustasin ma anda terve käe. Aga seekord trennile, mida ma saaksin teha kohe suuremates kogustes kui üks kord nädalas. Nimelt leidsin ma kohe päris töökoha ja kodu vahel (mis on omaette saavutus, sest töölt koju on vähem kui viis minutit jalutamist) ühe spordiklubi. Kuutasu on muidugi issand-kui-kallis, aga koos suurepärase asukohaga on need kaks kokku üheks heaks motivaatoriks, miks ma peaksin aina vähem oma töönädalaõhtuid kodus logeledes mööda saatma. Nende tunniplaan meeldis mulle samuti, sest kuigi eriline jõusaali kasutaja pole ma kunagi olnud, sobivad mulle suurepäraselt igasugused grupitreeningud. Siiani olen ma küll ainult bikram joogasse sattunud (mida tehakse üle 38C kraadises ruumis, mis tähendab seda, et tunni lõpuks olen ma läbimärg), ent mul on plaan ka kõik teised stiilid järele proovida. Nagu näiteks zumba ja latin. Ja kuna ma treenimise juba nii otsustavalt ette võtsin, tellisin ma ühe sõbranna käest (kes töötab Nikes ja saab seetõttu päris meeldivat allahindlust) terve uue garderoobi. Uude garderoobi kuuluvad muu seas ka need pildil olevad tossud, mis on maailma kõige-kõige mugavamad jalatsid üldse ja mida ma ei tahtnud esialgu isegi magades ära võtta. Ausalt ka, ma pole juba tükk aega tossudest niisuguses vaimustuses olnud.

Zandvoort an Zee

Trummipõrin palun! Võttis aega, mis ta võttis (umbes täpselt kaks aastat) ja randa ma jõudsin. Kuna mina ei tea Hollandi randadest midagi, võttis härra hispaanlane juhtimise enda kätte ning viis mind kohta nimega Zandvoort an Zee. Paljude Amsterdammerite ja Haarlemlaste lemmikranda. Kuigi ma esialgu kartsin, et nii sinnaminevad rongid kui ka rand on nii paksult täis, et meie enam ei mahu, oli muretsemine asjatu. Rongis saime isegi istuma ning ka randa jõudes leidsime lõpuks koha, kuhu oma tagumik maha toetada. Ja kui suur inimmass ning ülimalt sogane vesi välja arvata, oli rannapäev igati edukas. Peale mudast ja karastavat suplust otsustasin ma veidi inimvaatlust teha ning materjali mul juba jätkus. Peale inimeste vaatlesin väikest viisi ka koeri, eriti ühte meie naabruses suvitavat preili chihuahuat (tal oli roosa kaelarihm, siit ka minu väga üldistavad järeldused), kes muudkui oma miniatuurse palli järel sibas ning klähvis. Ja kui koerast villand sai, vaatlesin mööda veepiiri sõitvaid traktoreid, heeringaputkad slepis. Hollandlased on teadupärast vanad heeringanautlejad ning isegi rannas olles tuleb oma päevane kalanorm täis süüa. Jäätiseauto käis vahepeal ka, ent see polnud pooltki nii populaarne. 

Ning kui meil lõpuks ka peesitamisest isu täis sai, vedasime end rannas asuvasse Kuuba baari, et veidi õlut juua ning kalmaarirõngaid kõrvale näksida. Igati edukas päev ma arvan, isegi päikesepõletust ei saanud. 

Tsirkus on linnas

Esialgu olin ma oma kontori külje alla kolinud tsikuse tõttu isegi veidi elevil - uhked tsirkusetelgid, öine tulevärk ja punane vaip sissepääsu ees. Igasugune elevus lahtus aga kohe, kui ma nägin telkide taga asuvaid tibatillukesi puure, kus lösutasid tiigrid, lõvid ja karud. Jah, kunagi oleks ma ehk tõesti tahtnud tsirkusesse minna. Kunagi oleksin ma vist isegi härjavõitluse üle elanud. Aga tundub, et koos kogunevate aastatega muutun ma loomade väärkohtlemise osas aina tundlikumaks ning tsirkusesse ma oma jalga enam kunagi tõsta ei taha. Pigem panustan edaspidi lõbustusparkidele. Samas ei suuda ma siiani ära otsustada, mida ma loomaaedadest arvan. 

Täna on muide Hollandis üks aasta kuumimaid päevi ning sooja lubatakse kuni 33 kraadi. Eile käisin ma Amsterdami külje all asuvas Haarlemis tšillimas ning täna satun ma loodetavasti mõne veekogu äärde (kui härra hispaanlane minu äärmiselt selgetest vihjetest ikka aru sai). Plaani selleks, kuidas ma seal koos 16 miljoni hollandlasega oma koha eest päikese all võitlema pean, mul veel ei ole.

Amsterdam on roosa

Sellel nädalavahetusel muutus Amsterdam korraga roosaks ja kuna ma pole elu sees ühelgi geiparaadil käinud, leidsin ma, et sel korral tuleks küll minna. Esialgu ei olnud härra hispaanlane mu ideest just erilises vaimustuses, kuid lõpuks soostus minuga ikkagi kaasa tulema, kui ma lubasin, et me võime eelnevalt tema lemmikust kreeka pop-up kohvikust läbi käia. Selleks ajaks kui me oma frappe ja bougatsadega ühele poole olime saanud, olid tänavad täitunud juba igat sorti roosat värvi karvaste ja sulelistega. Mõnel julgemal kujul lausa kannikad kostüümi alt välkumas. Härra hispaanlane sellist vaatepilti just eriti ei hinnanud ning iga järgnev (peaaegu) paljas tagumik tõi aina suurema valugrimassi ta näole. Vihma ja paljaste tagumike koosmõjul jalutasime me kesklinnas ringi vaid tunni ning seejärel otsustasin ma ta suureks rõõmuks, et mulle aitab küll. Kuigi me tegelikku paatide paraadi lõppkokkuvõttes ei näinudki, ei olnud mul sellest üldse kahju, sest kogu üritus meenutas suurel määral aprillikuist kuningannapäeva. Ainult et põhiliseks peovärviks oli oranži asemel roosa ning jah - ekstravagantseid kostüüme oli ka oluliselt rohkem. Ja kui meil melust ja möllust küllalt sai, hüppasime oma rataste selga ning sõitsime härra häärberisse, et klaasikest veini nautida. Seegi oli päevale kohaselt - roosa.

Eestist ja elust

Viimasel paaril nädalal õnnestus mul oma arvuti suurel määral kinni hoida ning selle asemel tšillisin ma ringi nii Tallinnas, Haapsalus kui Nelijärvel, jõin kohe päris mitu mustika mojitot C'est La Vie's (kuni mul oli tunne, et sealne klienditeenindaja peab mind alkohoolikuks), pugisin end kurguni täis Olde Hansa peosöömingust, käisin katusekinos, peesitasin rannas ning kohtusin suure hulga armsate inimeste ja paari kassiga. Eilse seisuga olen ma aga tagasi vihmases Amsterdamis ning vihun täie hooga tööd teha (sest mida muud sellise ilmaga ikka teha). Ja seda, millal mul järgmine puhkus on, ma ei teagi, sest nii mu ülemus kui ka paar kolleegi keelasid mu edaspidise kontorist eemal viibimise kategooriliselt ära. Tundub, et nad ei saa seal ilma minuta ikka üldse hakkama.

Surm sushi läbi

Gali rääkis mulle kunagi ammu-ammu ühest eriti ägedast sushikohast nimega Shabu Shabu. Kuna mulle tol hetkel toores kala veel eriti ei imponeerinud, lasin ma selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ent tuleb välja, et mingi mõttevirvendus jäi kuhugi ajusagarate vahele ikkagi pidama, sest eile otsustasin ma härra Hispaanlase just nimelt sinna restorani sööma viia. Mis mind selle koha juures eriti paelus, oli muidugi fakt, et hinna sees on piiramatus kogustes igasuguseid erinevaid Aasia toite alustades sushiga ning lõpetades Pekingi pardi, vetikate ning friteeritud lootoselehtedega. Ühe sõnaga - udupeen. Selleks, et õhtusöögist võimalikult suurt kasu lõigata, tahtsin ma muidugi kindlaks teha, et ma lähen sinna võimalikult tühja kõhuga ja läksin ka - eelneva päeva jooksul olin ma söönud ära vaid kausitäie hommikuputru. 

Süsteem ise töötab nii, et igal inimesel on ühe ringi peale võimalus tellida viit erinevat toitu ning kõik road saabuvad üsna väikestes kogustes. Võimalikke ringe on neli (ilmselt pole keegi kaugemale jõudnud) ning täpset arvestust tuleb pidada asjaolu üle, et kõik tellitud asjad tuleb ära süüa või lähevad need arvele lisaks. Esimene ring oli muidugi vaimustav - kõik maitses nii-nii hästi ja kõht oli ka kole tühi. Teine ring oleks minu pärast võinud ära ka jääda, juhul kui me oleksime tavalises restoranis olnud. Seal ei tulnud see muidugi kõne alla. Seega sai ka teine ring sisse pressitud. Enne kolmandat ringi tegime sügava inventuuri ning leidsime, et midagi veel natuke mahuks. Mahtus ka, aga ikka väga vaevaliselt ning mingit erilist mõnu tundmata. Sel hetkel sõime me juba suures osas pelgalt kohusetundest, sest taldrikutele ei tohtinud midagi jääda. Viimased ampsud pressisin ma juba suure vaevaga suhu ning nii viis minutit istusin ma oma kohal nagu hamster, üritades oma sushirulliga ühele poole saada. Täpselt tol hetkel sattus meist mööduma kelner, kes huvi tundis, kas me ka magustoitu sooviksime. Härra Hispaanlane pidi naerukrambid saama, kui ma oma täistuubitud põskedega ägedalt pead raputasin. 

Kolm ringi ja umbes 27 erinevat rooga hiljem asusime me vapralt tagasiteele ning tunne oli oi-kui-raske - nagu üritaks kive seedida. Ega ma tol õhtul midagi enamat ei teinudki, härra Hispaanlane söötis mulle sisse seedimist abistava rohu ning pani mu ilusasti teki alla, sest mu olemine ei olnud tolleks hetkeks enam eriti mõnus. Sellel aastal ma sinna restorani enam tagasi minna ei kavatse. 

Pilt on pärit siit.

Maksud

Oma esimesel Amsterdami-aastal ei osanud ma maksudest suurt midagi arvata, sest tudengina mind ükski kasumiahne Hollandi institutsioon ei kiusanud. Ka oma eelmises elukohas ei tulnud mul nende pärast eriti muretseda, sest kõik oli hinna sees ning ilmselt seetõttu ongi reaalsus ja päriselu minu jaoks küllalt šokeerivaks kujunenud. Ma ei kujutanud elades ette, et täiskasvanuks saamine sisaldab endas NII palju erinevaid makse, mida riik sinult sisse kasseerib. Esimese šoki sain ma vahetult peale praegusesse elukohta kolides, kui ma leidsin oma postkastist kirja mis küsis minu käest:"Kas sa ikka oled oma eelmise periood veemaksu summas €250 ära maksnud?". Ma pidin pikali kukkuma ning mõttes hakkasin ma juba kõikide oma elu mugavustega hüvasti jätma. Selline pauk eelarves tähendaks raudselt seda, et ma söön kuu lõpuni riisi ja makaroni. Samas jäi mulle lootus, et Ferdinand oli selle ise kinni maksnud, sest taks oli ju perioodi kohta, mille ma Sloterdijk'is veetnud olin. Kuna veemaksuamet tundus minu jaoks kindlam variant kui kõne Ferdinandile (sest ega mina ei tea, mida too oma rahahulluses peale hakkaks - äkki laseks mul maksta), helistasin neile ning valmistusin võitluseks. Minu suureks õnneks selgus, et võlgu mul ei ole ning kuna see veemaksuameti proua mul juba toru otsas oli, otsustasin ma uurida, mismoodi neid makse arvestatakse. Tema siis seletas mulle, et baassumma €89 maksavad kõik ning sinna otsa veel ekstrasumma olenevalt sellest, mitu inimest ühele aadressile registreeritud on. Kui üks inimene, siis lisandub sellele €54 ning kui kaks või rohkem, siis €150. Lisaks sain ma selgituse, et Hollandi ametivõimud saadavad kõik arved kõige vanemale inimesele, kes mingil aadressil registreeritud on. Meie aadressil olen mina ainuke (ja seega vanim) registreeritu ning šokeerivad saadetised saabuvad kõik mulle. Uurisin tolle proua käest veel, et millal ma uut arvet oodata võiksin ning tema vastas, et mitte enne uut aastat. See kõlas nagu muusika mu kõrvadele, ent vaid kuu aega hiljem istus minu postkastis uus värviline ümbrik (rohelised ja lillad ümbrikud toovad hukatust, sinised häid uudiseid, juhul kui keegi tahab sulle raha maksta). Rebisin selle värisevate kätega lahti ning leidsin sealt uue veearve. Seekord oli see küll vaid €32, kuid hambaid pani ikka kiristama. Arve väitis ka seda, et makse on perioodi juuni-detsember eest ning igaks juhuks panin ma selle kõrvale - et kui minult veel raha küsima hakatakse. Siis ma juba tean kuhu helistada, et skandaal korraldada. Vaid paar päeva läks mööda ning ma leidsin postkastist rohelise ümbriku. Oi ma olin kuri. Eriti kuri olin ma muidugi siis, kui ma ümbriku lahti tegin ja teada sain, et seekord tuleb mul mingil arusaamatul põhjusel (hollandlased olid selle kvalifitseerinud "ühendmaksuks") maksta €155. Kuna mina hollandlastega vaielda ei oska (neid on sünnist saati väitlema treenitud ning isegi kaheksa-aastane põnn teeks mulle ilmselt ära), siis otsustasime me lihtsalt ära maksta. Lisaks on Hollandi maksuametil (või kuidas neid kohti ka nimetatakse) õigus maksule trahv otsa panna, kui seda mingi kindla aja jooksul ei maksta ning too trahv muudab maksu tavaliselt mitmekordseks. Nii et nalja siin pole. Lisaks tuli maksuga kaasa ka voldik erinevate maksude kirjeldamiseks (mis lahti tehes rippus maani) ning võttis minult korraks igasuguse eluisu ära. Maksude arv, mida siin inimeste käest sisse kasseeritakse on lihtsalt metsik - aga ilmselt kõige idiootsem fakt, mille ma brošüürist leidsin, oli see, palju siin koera pidamine maksab. Üks koer läheb lisaks kõigele muule aastas maksma €103 kopikatega (mis minu jaoks seletab päris hästi ära selle, miks kassid Hollandis nii populaarsed on). Igaks juhuks küsisin ma oma kolleegi härra Hispaanlase käest, kas tema oma koera eest ka midagi maksab. Selgus, et tema rottweiler on illegaalne immigrant. I wonder why? 

Pilt on pärit siit

Sushiproff

Härra ülemus rääkis mulle kunagi, et mingi statistilise uurimuse kohaselt läheb parima tulemuse saavutamiseks vaja kahte keskpärast (et mitte öelda ebaõnnestunud) katset ning kui ma selle üle järele mõtlesin, siis tuli mul tõdeda, et kolm on tõesti päris tihti minu jaoks hea number olnud. Näiteks kui ma Amsterdamis tööd otsisin, oli kolmas intervjuu kolmandas firmas just see, mis mulle lõpuks töökoha andis. Samamoodi oli ka sushiga, sest esimesel korral ei suutnud ma ära imestada, mis rõvedus see on, teisel korral oli mul kõht hirmus tühi ja ma avastasin, et nii hull ei olegi ning kolmandal korral sattusin ma sööma ühe Bulgaaria poisi isetehtud sushit, mis maitses suisa taevalikult. Sellest ajast peale tekkis mul ajuti tohutu sushi-isu, millele ma pidin erinevate restoranide külastamisega rahuldust otsima. Kuni ma sattusin ühel härra ülemuse poolt korraldatud peol selle sama Bulgaaria poisiga kokku. Mingil hetkel läks meie jutt loomulikult sushile ning enne kui ma arugi sain, olime me kokku leppinud, et ta õpetab mu sushit rullima. Ja kuigi esialgu tundus kogu protsess alustades eriti räpsest riisikeetmisest selle rullimiseni hirmus ettevõtmine, siis koolituse lõppedes olin ma oma märkmetele tuginedes küllaltki kindel, et seda suudaksin ma ka ise järele teha. Esialgu ma muidugi oma uusi teadmisi väga kõva häälega ei reklaaminud, sest statistikat arvestades ei saanud minu teisest vasikast suurt midagi välja tulla. Seega otsustasin ma katsetuse volüüm kahe ette võtta turvaliste koduseinte vahel. Isegi härra hispaanlast ei kutsunud, sest ma ei uskunud, et minu rullid võiksid sellises kogemuse staadiumis talle erilist muljet avaldada. Algus oli paljutõotav, sest vähemalt riis tuli minu kogenematu silma järgi küll päris hea ja hirmus kleepuv (mida ta peabki olema). Rullimine ise ei olnud ka teab mis raske ning seega otsustasin ma katsetada ka tagurpidi-rullidega, kus riis on väljaspool ning vetikad ja muu tavaar sees. Ei saa kurta, youtube videol näpuga järge ajades rullusid päris ilusasti. Aia taha läks vasikas aga hoopiski seal, kus ma seda ei oodanud. Nimelt on rullide tükeldamiseks vaja hirmus teravat nuga ning kuigi ma seni olin arvanud, et meil on vähemalt üks terav nuga, sain ma lõikama asudes kiiresti aru, et ma olin eksinud. Kombinatsioon mitte-eriti-terav-nuga ja algaja rullija toob endaga kaasa veel ühe probleemi - olgu riis kui kleepuv tahes, piisava surve järel hakkab rull koost lagunema ning esteetikast ei jää enam midagi järele. Just sellel põhjusel ei teinud ma tänastest valmis rullidest ka mitte ühtegi pilti (kuigi nii kahekümne aasta pärast oleks ehk naljakas oma esimesi katsetusi vaadata). Õnneks oli maitse välimusest tunduvalt etem ning härra ülemuse statistikale tuginedes peaksid minu järgmised sushirullid juba oluliselt ilusamad välja nägema.

Daisy

Seda blogi lugevad inimesed on ilmselt minu kassiarmastusest juba ammu aru saanud ning seega võite vaid mu elevust ette kujutada, kui Gali ühel õhtul koju tulles ukse tagant kassipoja leidis. Kuna kassi trepikotta jätmine tundus eriti julm ja soov väikest kiisut nunnutada oli suur, otsustasime ta enda juurde meelitada. Või noh, mina otsustasin, sest Gali eelistab igas vanuses kaslastest suure kaarega mööda käia. Kuigi kassike tundus väga arg olevat, sai temast mingi aeg uudishimu ikkagi võitu ning ta otsustas värisevate käppade kiuste veidi meie juures ringi uudistada. Kuigi ma oleks sel hetkel kassi hea meelega ära peitnud ja Galit anunud, et "paaaaalun, jätame kiisu endale, palun-palun-palun ja kellelegi ei räägi," sai realist minus siiski aru, et praegusel hetkel poleks kassi võtmine just eriti tark tegu ning ilmselt on sellel väikesel karvakeral kusagil ka peremees olemas. Niisiis võtsime kiisu kaenlasse ja asusime naabritega networkima. Esialgu paistis seis päris mannetu - kedagi kodus ei olnud ning kui oligi - siis looma keegi omaks ei tunnistanud. Loomulikult peitis kassipreili omanik end kõige kaugema ukse taga ning taaskohtumisrõõm Daisy'ga tundus olevat ainult ühepoolne. Kiisu ise ei paistnud üldse rahul olevat sellega, et tema ekspeditsioon nõnda lühikeseks jäi. Meie aga olime endaga üpriski rahul - detektiivitöö oli kandnud vilja ning ma olen päris kindel, et kui ma end kunagi kusagil kauemaks sisse peaks seadma, siis ei võta ma endale mitte ainult ühte kassi, vaid lausa mitu.

Eesti nädal

Kui ma terve esimese Hollandi-aasta ei tundnud mingisugust vajadust eestlaste otsimiseks, siis viimasel ajal olen ma nendega kuidagi väga tihti kokku juhtunud. Nojah, mida muud ongi oodata, kui külastada Ewert and the Two Dragons kontserti või minna kohalike eestlaste peole. Minu pikk Eesti-nädalavahetus algas juba neljapäeval, kui ühe indie festivali raames esines siin juba too eelpoolnimetatud Eesti bänd. Mitte, et ma nende suur fänn olnud oleks (just, ma pean sellest minevikus rääkima), aga ma vist läheks Nexust ka vaatama, kui nad juhuslikult uuesti kokku tuleks ja Amsterdamis esineksid. Igatahes sain ma €10 eest näha ja kuulata viit bändi ning minu absoluutselt erapooletu arvamuse põhjal olid eestlased kõige vingemad. Ei, teised olid ka head, välja arvatud üks Soome tüdruk, kes oli minu jaoks veidi liiga morbiidne. ("Selle loo nimi oli "Surm". Järgmiseks laulan ma oma uue loo "Ma Tahan Surra"".) Ja selleks ajaks kui kontsert läbi sai olin ma fänn valmis (ning ostsin nende plaadi igaks juhuks ka - autogrammidega ja puha). 

Eile aga sattusin ma ühele kohalike eestlaste tutvumisõhtule, kuhu ma end ühe korraliku külmetuse kiuste vedada otsustasin. Ja täna istun ma kodus, joon nõmmliivateed ja mõtlen, et äkki oleks pidanud ikka koju jääma.

Vahepealsed ajad

Uus kodu

Esimene postitus uuest kodust, kus tänasest päevast alates on ka täiesti korralik internetiühendus. Mille saamiseks, muide, peab Hollandis kõvasti kannatust varuma. Ma ei tea, kui kaua Eestis ootama peab (ma kahtlustan, et alla nädala), ent siin läheb esimesest tellimusest kuni selle täitmiseni 3-5 nädalat. Meil läks umbes neli ja siis oli ka mingi jama, millest ma oma tehnoloogiakauguse ja installija keskpärase inglise keele tõttu aru ei saanud. Samas oli installija ise täiesti tore poiss ja mul on kuri kahtlus, et tänu tema vastutulelikkusele ja teadmisele, kuhu helistada, sai too jama ühe päevaga lahendatud. Nii et juhhei! Ja uus kodu tähendab muidugi seda, et portugallased ja Ferdinand on ammu unustatud.. kuigi too viimane jõudis mind ka peale väljakolimist traumeerida ning minult veel ekstra €100 sisse nõuda elektri eest mida ma tegelikult ei kasutanud ja mille tarbimise üle mul igasugune kontroll puudus. Vaielda ka eriti ei saanud, sest deposiit oli endiselt tema käes. Uus korter on see-eest superäge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel töökohast ning isegi omanik on üle ootuste normaalne Hollandi proua, kelle punase kassi hävitustööd siin endiselt igal pool näha saab. Ja karvu.

Kanalitel paarutajad

Vahepeal toimus siin muidugi peale muude sündmuste ka kuningannapäev, mis iseenesest tähendab seda, et kõik panevad endale oranžid riided selga, kaunistavad end võimalikult tobedate apelsinivärvi prillide-sallide-mütsidega ning lähevad tänavale lällama. Amsterdami kesklinna vallutab tol päeval metsik rahvamass, kes pop-up dj'de muusika järgi puusi hööritab ning suures koguses Heinekeni tarbib. Ma ei ole just eriline suurte rahvamasside austaja ning seega ei pidanud ma tolles möllus ka eriti kaua vastu - aga piisavalt selleks, et endale Waterloopleinilt küünarnukkidega tee Leidsepleinile murda ning vahepeal üks jäätis osta (ma ei mõista seda hollandlaste õnne, mis toob just selleks üheks päevaks päikesepaiste 23 kraadiga, kui eelnevad ning järgnevad kaks nädalat sajab vihma ja soojakraade on 12). Ülejäänud päeva veetsin ma härra Hispaanlase rõdul ning jälgisin kogu saginat turvalisest kaugusest. Kui ma seda fakti hiljem ühele tuttavale hollandlasele kommenteerisin, siis vangutas ta ainult pead ja ütles, et nii jäin ma ju kogu lõbust ilma. Jaa. Tänavatel lainetavaisse kollastesse lompidesse ei õnnestunud mul tõesti kordagi astuda. Ja ei, ma ei räägi siin üldse mitte õlust.

Hirmsad inimesed

Jah, ma pean ausalt üles tunnistama, et minu praeguse elukoha omanikud on ühed hirmsad inimesed. Esialgu ei tundunud asi kuigi hull - kui välja arvata fakt, et ahned on nad algusest peale olnud. Käisid siin ainult üüri nõutamas ning muul ajal hoidsid end meie eludest heaga eemal. Viimasel ajal tundub aga, et neil on näpud eriliselt sügelema hakanud ning rahaahnus üle pea kokku löönud, sest kuidas muidu seletada viimase aja sündmusi. Holland ei ole teadupärast just maailma kõige troopilisem riik ning seetõttu on loogiline, et talveperioodil kasutatakse kütet. Meie korteri esipomo - nimetagem teda Ferdinandiks - leidis mõned ajad tagasi, et meil on korteris liiga soe ning ainuke võimalus meie priiskavale elustiilile piir panna on installida oma telefoni üks app millega meie korteri temperatuuri reguleerida saab. Kütte keeras ta muuhulgas maha ka meie omavahelistelt suhetelt ning alates tollest hetkest on need jääkülmad, sest ka peale korduvaid palveid, vingumisi, käske ja vihastamist püsivad meie radiaatorid vakka. Nädal aega tagasi sai Ferdinandil ilmselt meiepoolsest vingumisest küllalt, sest ta ilmus uhkelt kohale ühe tähtsa dokumendiga. Too nõudis meilt allkirju ning nõustumist sellega, et päval on meie korteris maksimaalselt 20 kraadi ning öösel 18. Pidu oleks meie õuel siis, kui meil tegelikult oleks ka siin nii soe. 

Ausalt ka, mul on tõeliselt hea meel siit välja kolida. 

Tivoli on Amsterdamis

Pühapäevahommikuses päikeses tekkis mul kange isu skoonide järele ja kuna Amsterdamis on Damil asuva kiriku taga üks tore 3 Kaelkirjaku Ameerika pagaripood, siis tundus ainult õiglane oma sammud sinna seada. Kohale jõudes tuli välja, et skoone tutkit (ja see ei olnud esimene kord kui nii juhtub - ma peaks välja uurima, kes see näljane skoonivaras on, kes minu nina eest kõik koogikesed muudkui ära ostab) ja nii lonkisin ma kurvalt Damile tagasi. Ooo ja kui ma sinna jõudsin, siis läksid mul kõik maailma maiustused meelest, sest tivoli oli uuesti linna jõudnud! Jaa - iga kord kõiki neid atraktsioone nähes olen ma endale lubanud, et järgmine kord. Ja seda nii poolteist aastat järjest, ent nüüd oli mul tingimata vaja oma skoonikaotusvalu kuidagi leevendada ning ma valisin välja kõige kõrgemale tõusva karusselli. Oh ja küll see oli vahva - vaade seal üleval oli superhea ning kõrvus vihisev tuul võttis südame alt mõnusasti külmaks.

Amsterdami õhtud

Umbes selline nägi välja järjekordne päikeseloojang Amsterdami kanalite vahel, kui me eile õhtul härra Hispaanlasega ringi jalutasime. Endal kõht ilusasti sushit täis ja mina jälle ühe korraliku pulkadega söömise õppetunni võrra targem. Muide, oma hiljutiselt Jaapani-reisilt tõi ta mulle muu seas ka ühed imeilusad lillelised söögipulgad (ja ühe väikese punase kassi, kes väga rahuloleval ilmel padjal laiutab).

Väikesed uudised

Trummipõrin - nädal aega tagasi kirjutasime lepingule alla ning nüüd on kindel, et 1. mail kolime Galiga oma uude korterisse. Juhhei! Lepingule alla kirjutamine oli muidugi nali omaette, sest Amsterdami maaklerid ei tundu just olevat karbi kõige kirkamad kriidid. Miks nad peakski, sest müügitööd siin korterite üürimiseks küll tegema ei pea. Lihtsalt ole ilus ja iga vähegi asustatav korter haaratakse lennult. Vähemalt tundus olevat selline meie agentuurihärra suhtumine, sest minu väliste vaatluste põhjal oli ta mõistus peale pintsaku selga ajamist lihtsalt minema jalutanud. Vähe sellest, et ta ei teadnud, kus asub korteri panipaik (ning kas see üldse olemas on) või kas korteris on internetiühendus - ei tulnud ta isegi selle peale mitte, et me võiksime ühte lepingu koopiat endale tahta. Peale ühe koopia allkirjastamist uurisin ma temalt kus meie koopia on - pannes ta silmnähtavalt ebamugavasse olukorda, sest ta polnud tollele "väikesele faktile" isegi mitte mõelnud. Päev hiljem saime me peale taaskordset lepingu nõudmist paberi lõpuks kätte - ning alles siis julgesin ma kergendatult hingata. Minu viimase aja elamused Amsterdami korterturul on mu lihtsalt hirmus ettevaatlikuks ja umbusklikuks teinud. Aga lõplikult usun ma seda kõike vist ikka alles siis, kui ma kogu oma tavaariga meie uues Amsterdam Zuidi korteris maandun. Või kui me oma esimest päikselist laupäevahommikut rõdul pannkookide ja maasikamoosiga alustame.

****
Härra Hispaanlane tšillib praegusel hetkel tänu Alitalia suurele möödalaskmisele kusagil Sushimaal, aga enne seda otsustas ta mu väikesele Hollandi-reisile viia. Piinlik tunnistada, aga oma pooleteistaastase siinviibimise ajal polnud ma veel Amsterdamist ja Utrechtist kaugemale jõudnud. Kuna ta oli Hollandi raamatunädala raames veel tasuta rongipileti ka saanud, olin ma muidugi nõus. Kui Hollandis midagi tasuta saab, siis tuleb sellest viimast võtta, sest kunagi ei tea, millal järgmine kord tuleb. (Te ikka teate seda nalja, mismoodi hollandlased vasktraadi leiutasid? Kaks hollandlast läksid ühe mündi pärast kaklema.) Igatahes otsustasime me lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kärbeste rolli valisime Den Haagi ja Rotterdami. Amsterdamis oli tol päeval väga hall ilm, ent kohe kui me pealinnast välja jõudsime, piilus päike pilve tagant välja ning saatis meid terve päeva. Eriti päikeseliseks läks olukord siis kui me Den Haagis kogemata ühe Portugali poe peale sattusime. Kuigi härra Hispaanlane ei suuda minu Portugaliarmastust siiani mõista (nagu mina ei mõistaks väga hästi Lätiarmastust), leebus ta veidi, kui ma talle pudeli Sumolit ostsin. Sumol, või jumalate jook nagu ta seda ise hiljem Twitteris kutsus, on üks täitsa tavaline Portugali limonaad, mis mind just eriti ei eruta (aga tema jaoks on lapsepõlve lemmikjook - minul oli see muideks Tarhun). Aga oi, kui ma leidsin sealt poest tursapallikesi, riisipudingut ja guaavamoosi, siis see ajas mu kilkama küll. Kui ilus Den Haag üle sai vaadatud - Eesti saatkonda mul muideks avastada ei õnnestunud, küll aga kuninganna loss - sõitsime me edasi Rotterdami. Linn, kuhu ma edaspidi enam ei kipu, sest peale šoppamise pole seal küll midagi teha. Kuna Hitler tegi linna II maailmasõja ajal maatasa, siis koosneb linn eriti kummalistest hoonetest mis kohati näevad välja sama maitsekad nagu Disneylandi lossid. Rotterdami päästis minu jaoks ainult üks armas lokaal pannkoogitänaval, kus me lõpuks maandusime ning elava muusika saatel Martini ja tarte tatiniga tutvust tegime. Noh, ja kuigi ma immigrandina ei tohiks selle suhtes üldse sõna võtta, siis pidi Rotterdam oma suure sisserändajate arvu tõttu ka päris karm koht olema kui valesse linnaossa sattuda. Meie pääsesime vaid kerge ehmatusega, kui kaks meie kõrval seisvat tõmmut "hollandlast" meid inglise keele kasutamise pärast mõnitama hakkasid.
****
Ja muide, minu ametlik nädalane puhkus algas eile - nii et viimased asjad kohvrisse, lukk kinni ja Tallinna poole sammu marss.

Korteriotsingud

Ühel hetkel nii kuu aega tagasi otsustasime Galiga, et hakkame endale kahe peale korterit otsima. Minul oli portugallastest kõrini ja eks temal olid jälle omad mured ning nii me siis agaralt kõikvõimalikud internetilehed lahti lõime. Ma kipun uute projektide alguses alati liialt optimistlik olema (ju mul siis ei olnud meeles, milline piin oli siin linnas endale toa leidmine kogu selle suure petiste massi sees) ja esimesed paar nädalat olin ma ikka eriti elevil. Lappasin muudkui korterikuulutusi ja unistasin elust, kus ma ei peaks pidevalt kõrvatroppidega minu tuppa tulvavas rasvahaisus magama. Algaja õnn ilmutas end meile kohe teisel päeval, ent tol ajal olime me veel liialt nõudlikud ja illusioonides kinni - et me võiksime saada ilusa korteri kahe suure magamistoaga ja otse töökoha juures. Hilisemad telefonikõned agentidele andsid juba palju kurvemaid tulemusi, sest paljudel juhtudel oli kuulutuses olev korter juba välja üüritud või mõnel muul põhjusel kättesaamatu. Muud põhjused olid näiteks:

• Korteri omanik ei ole nõus oma eluaset kahele üksiküritajale rentima (mille peale me Galiga juba mõtlesime, et ei tea, kas peaks järgmisel korral lesbipaari kehastama, et meil suuremad šansid oleks)
• Me ei ole kumbki üle 60 aasta vanad (ühe korteri puhul sai piiranguks meie vanus)
• Pakutav kahe magamistoaga korter osutus hoopiski paatmajaks, mille jagamine polnud mingil põhjusel lubatud (aga seda, milline geenius üüriks ainult enda jaoks mitme magamistoaga korteri, meile ei seletatud)
• Meie kohalejõudes oli keegi salapärane isik, kes korterit näinudki polnud, teinud alghinnast topeltsuurema pakkumise ning me keeldusime rohkem maksmast
• Me teenime liiga vähe
• Me teenime liiga palju (juhtumisi kontakteerusin ma ka ühe 'sotsiaalkorterite pakkujaga', kes üritas mulle selgeks teha, et Hollandi riik leiab, et kui ma maksan 50% oma palgast üüriks, siis see ei ole piisav ning sotsiaalkorteri jaoks olen ma liialt rikas)

Peale kõiki neid sekeldusi, kümneid telefonikõnesid ja umbes viite korterikülastust istusime Galiga maha ning otsustasime tõele otsa vaadata - meie jaoks sobivat korterit Amsterdamis ei ole ning päris teise linna ka kolida ei taha. Ent maailm on üks kummaline paik, sest just siis, kui me olime otsustanud, et ei ürita enam lukus ust maha joosta, avanes üks teine väga salapärasel moel. Nimelt võttis minuga ühendust keegi agentuuritöötaja, kes saatis mulle ühe parasjagu saadaoleva korteri andmed ning mis - üllatus, üllatus - asus meie töökohast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Läksime järgmisel päeval korterit vaatama ning kuigi kahest suurest magamistoast võis ka seal vaid unistada, otsustasime, et avar elutuba kaalub kaks kingakarpi üles küll. Kahjuks uuris meiega samal ajal korterit ka üks paarike, ise samal ajal kilgates, kuidas too korter neile nii hästi esimese pulmaaastapäeva tähistamiseks sobiks. Kuna agent andis meile Galiga vihjamisi mõista, et omanik eelistaks perekonda, vantsisime me paarikese kallal hambaid teritades tagasi kontorisse. Paar tundi hiljem sain ma agendilt kõne - paarike otsustas korterist loobuda, sest hoiuruumi hinna sees ei ole ning kui me tahame, siis on korter meie. Ma olin järgmised kümme minutit totaalses šokis, sest et mismõttes meil on korter? Päriselt? Peale kõiki neid kannatusi on meil niisama lihtsalt ideaalse asukoha ja taskukohase hinnaga korter? Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et lepingule me veel alla kirjutanud pole ning seega pole korter ka veel ametlikult meie. Aga suusõnaline leping on tehtud ja järgmisel nädalal peaks kõik ka ametlikuks saama.

Päris ausalt, nii head lõpplahendust ei osanud ma oodatagi ja praegu on mul muidugi hea meel, et me selle korteri ära oodata jaksasime. Vahel on nii naljakas, kuidas need "õiged" asjad (või inimesed) ise sinu juurde tee leiavad.

Muide, sellel pildil ongi meie tulevase (pöidlad pihus!) korteri kõige uhkem ruum - elutuba.

Kevad, kevad, kevad!

Amsterdami äkitselt saabunud kevad on kõik minu nädalavahetusetraditsioonid sassi löönud ning seepärast ei malda ma ka enam kodus istuda. Blogimine on samuti unarusse jäänud, ent Hollandis elades tuleb viimast kui ühte päikesekiirt ära kasutada, sest kunagi ei tea, millal neid jälle näeb. Tänane 12-kraadine päev (päikese käes ilmselt palju rohkemgi) kulus põhiliselt kanali ääres istudes, kakaod rüübates ja päikese käes peesitades. Sinna juurde veel härra hispaanlase poolt muretsetud 'El Pais'. Nii hea on hispaaniakeelset kirjandust lugeda, kui päris elus sõnaraamat kohe su kõrval istub. Seejärel väike tiir linna peal ning kiire sissepõige kohalikku Aasia poodi, et macha pulbri varusid täiendada. Talvel ma selle järele puudust ei tundnud, ent esimeste soojade ilmade saabudes tuleb kohe eriline macha-jäätisekokteili isu peale. Ainuke fakt, mis minu tänast kevadevaimustust tumestab, on puhkuselt tagasi saabunud portugallased. Ma juba harjusin ära faktiga, et kodus oleme ainult mina ja José - mis tähendas tohutut rahu ja vaikust. Mitte mingeid vaidlusi, valju muusikat ega altkulmu pilke. Samas hellitan ma vaikselt lootust siit peagi minema pääseda, sest mina ja Gali oleme juba paar nädalat agaralt korterikuulutusi sirvinud. Kunagi kui me selle kõigega edukalt ühele poole oleme jõudnud (mis pole hoopiski mitte kindel, sest Hollandis pole korteri üürimine üldse nii kerge kui Eestis), avaldan ma ka Amsterdami korterituru telgitagused - mis on vahel ikka üpris koomilised (või kurbnaljakad, kuidas võtta), aga selle õnneliku päevani tuleb ilmselt veel veidi oodata. Ning üritada võimalikult zen olla, isegi kui portugallased pidevalt mu närvidel talluda kavatsevad.

Andekate workshop

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, ent vähemalt mina olen alati täpselt teadnud, milles ma hea ei ole. Algkoolis olin ma hirmus kehv ujuja ning keskkoolis oli füüsika tund maailma kõige suurem nuhtlus. Ja nüüd oma praeguses töökohas on mulle algusest peale selge olnud, et kommunikatsioon ei ole päris minu ala. Ma pole end kunagi eriliseks introverdiks pidanud, ent kui töötada koos hulga ameeriklaste ja inglastega, kes on maast-madalast harjunud absoluutselt igas asjas oma arvamust avaldama, siis nendega võistelda ma tõesti ei jõua. Tegelikult ei tohiks ma muidugi kurta, sest kiita saan ma tööl ikka tunduvalt rohkem, ent sellest hoolimata on kriitika vähemalt minu puhul palju detailsem, kui seda on kiitus. Seega teadsin ma siiani väga hästi, milles ma hea ei ole. Ent milles ma olen, seda ma ei teadnud.
Õnneks sain ma sellel nädalal teada, et ma olen hea ikka päris mitmel alal, aga kõigepealt pidin ma ära tegema ühe testi. Niisama seda testi aga teha ei saa, kõigepealt tuleb endale muretseda vastav raamat. Mul oli raamat olemas, sest annete workshop oli meie firma koolitusplaanis ilusasti sees. Peale umbes pooletunnist pingutust ja kümneid küsimusi stiilis kas sulle meeldib lugeda või kas sulle meeldib joosta, genereeris süsteem mulle nimekirja minu viiest kõige märkimisväärsemast andest: empaatiavõime, kohanemisvõime, saavutamisvajadus, kaasamisoskus ning positiivsus (inglise keeles siis empathy, adaptability, achiever, includer ja positivity). Ning kuigi mõni neist polnud minu jaoks esialgu üldse loogiline, siis peale sellenädalast treeningut sain ma aru, et too süsteem oli vist ikka küllalt täppi pannud. Ühtlasi otsustasin ma, et edaspidi oleks palju mõistlikum keskenduda oma annetele, mitte puudustele. Sest keda see kommunikatsioon ikka huvitab, kui mul on nii palju teisi andeid?

De Krat

Umbes paar nädalat tagasi soovitati mulle kratti (de krat - kast), mis pidi olema suurepärane 'leiutis' laiskadele inimestele. Mitte, et ma just nüüd nii üle mõistuse laisk oleks, aga mu iganädalane visiit Albert Heijni on mind surmani ära tüüdanud, sest valik on nädalast-nädalasse sama ja tomatid maitsevad nagu kummipallid. Pealegi olen ma viimasel ajal küllalt heas toitumuses olnud, nii et suurem hulk juurvilja teeks kindlasti ka rannailmaks ettevalmistamise tunduvalt lihtsamaks. Kiire külaskäik veebilehele kruvis mu põnevuse nii üles, et tegin pikemalt mõtlemata tellimuse neljale kastile, mis nüüd järgemisi kahenädalaste vahedega mu ukseni saabuma hakkavad. Valida on kahe krati vahel - tavaline ja ekstra. Tavaline sisaldab umbes kaheksat sorti juurvilju, tükki liha või kala ning üllatuskomponenti nagu munad või juust. Ekstra sisaldab vähem rohelist ning rohkem liha ning üllatuskomponente. Loomulikult võib valida ka krati suuruse vahel, ent mina valisin esialgu kõige odavama ja tagasihoidlikuma - ent ka selle hind - €25 - suutis härra hispaanlase kulme kergitama panna.

Igatahes olin ma täna hommikul varakult valmis oma esimest kratti tervitama ning kell 8:30 oli kastiga poiss ilusasti ukse taga. Laupäeva hommiku kohta küll veidi vara, ent ma olin liialt elevil, et sellise pisiasja pärast pahane olla. Esimene pilk oma juurviljakuhjale pani mind küll veidi pead raputama, ent õnneks aitas Google mul kiirelt salapäraste elementide eestikeelsed nimed selgeks teha. Mida mu esimene kast siis sisaldas? Punt sellerit (mitte just minu lemmik), pool tosinat pirni (aga selliseid, mida peab küpsetama, Hollandis kutsutakse neid stoofperen'iteks), neli piimjuurt, pakike rucolat ning teine rediseidusid, üks salati- ja üks savoy kapsa pea, üks piparmünditaim, kaks kaalikat, 200g vasikahakkliha, liiter talujogurtit ning sai. Kokkuvõttes üks päris uhke kastitäis asju, millest ma nii mõndagi oma elus veel kasutanud pole. Loomulikult lõin ma kohe esimese asjana saiale hambad sisse (aga alles peale seda, kui see oli kiirelt ahjus peesitamas käinud) ja oo mis mõnus sai see veel on. Ilmselt saan ma oma tervislikule juurikadieedile minna alles siis, kui sai on hävitatud (aga õnneks on 50% sellest missioonist juba tehtud).
Muide, see pildil olev kratt ei ole minu oma (aga võiks olla minu oma juba näiteks ülejärgmisel nädalal). Aga sai on küll sama.

Linnadžungel

Kuna härra ülemus suvitab hetkel Portugalis, pidin mina eelmise neljapäeva hommikul oma äratuskella kuueks helisema panema, et tund aega hiljem Bijlmeri kandidaadiga kohtuma sõita. Tegelikult olin ma tolle rumeenlannaga juba varem ka kohtunud, ent härra ülemus arvas, et minu jaoks oleks tore vaheldus kontorist veidi välja saada ning tollele preilile enne ta intervjuud ühe joogifirmaga isiklikult edu soovida. Kuna ma seda piirkonda nii hästi ei tunne, otsustasin ma juba varakult valmis olla, et siis kaardi ja teejuhistega varustatult õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Alustasin oma retke Bijlmeri metroojaamast umbes 7.20 ning kuna kohtumine oli kokku lepitud kella 7.45, olin ma üpris rahulik. Pakane küll näpistas nii nina kui varbaid, ent hoone, kuhu ma teel olin, pidi ju sealsamas olema. Umbes kell 7.35 vaatasin ma närviliselt oma kella ning otsustasin juhusliku mööduja käest abi küsida. Too keerutas mu kaarti nii üht- kui teistpidi ning kommenteeris, et tema pole elu sees nii kehva kaarti näinud, ent arvatavasti tuleks mul paremale pöörata. Tuleb tunnistada, et kaart oli mul tõesti kehvakene - joogifirma poolt käepäraste vahenditega valmistatud, ent kuna Google kaardil seda piirkonda üldse peal ei olnud, polnud ka erilist valikuvõimalust. Teejuhisest oli mul kasu umbes sama palju kui eskimol külmkapist, sest kuigi sinna oli püüdlikult märgitud ära kõik tänavanimed mida ma oma teel läbima pidin, ei leidnud ma oma retke jooksul mitte kuskilt mitte ühtegi tänavasilti. Kirjeldus 'keera Endemoli majast vasakule' oli umbes sama mõttekas, sest seistes keset pilvelõhkujate nimetut labürinti, polnud mul varsti enam isegi sellest aimu, kuhu metroojaam jääb. Kella 7.45ks olin ma jõudnud suure maanteeni mida parasjagu ehitati ning kuna vajalikku 'siniste tuledega valget maja' kuskilt otsast ei paistnud, otsustasin ma rumeenlannale helistada. Kõne sisu oli lihtne - palun ära mind oota, sest ma olen kuskil karuperses ja õigeks ajaks küll kohale ei jõua. Helistamine polnud aga sugugi lihtne ülesanne, sest kinnastega juba numbreid ei vali ning kindaid käest võttes külmusid nad sekundiga jääpurikaiks. Nii ma siis üritasin seal täiesti tundetute sõrmedega kogu maailma kirudes vajalikke numbreid ekraanile toksida, kui välja ilmus üks papi. Kuigi tegelikult oli ta teetööline, tundus ta mulle tol hetkel jumala ilmutusena. Õnneks olid papil väga vilkad sõrmed ning üks-kaks oli number valitud ning minu suurimaks õnneks raporteeris rumeenlanna, et tema on kohal. Kuigi ta üritas mind telefoni teel veidi juhendada, polnud sellest suuremat abi ning üllatus-üllatus, kell 8, kui tema intervjuu algama pidi, olin mina endiselt oma asukohast täielikus teadmatuses. Selleks ajaks olid mu prioriteedid juba muutunud ning nüüd oli mu ainsaks sooviks tollest linnadžunglist eluga välja pääseda. Õnneks osutus see ülesanne veidi lihtsamaks, kuid minu meeleolu see suurt ei parandanud. Kontorisse jõudes olin ma endiselt äärmiselt mossis ja kuigi ma olin eelnevalt otsustanud, et erilisi emotsioone välja ei näita, said mu vihapisarad minust peale paari esimest lauset võitu. Õnneks oli veel vara ning minu dramaatilist sisenemist nägi vaid paar kolleegi, kes mind siis kohe lohutama tõttasid, mu sooja pleedi sisse pakkisid ning piima ja meega teed tegid. Olgu veel öeldud, et järgmine kandidaat astub samas firmas intervjueerijate ette järgmisel teisipäeval. Ning härra ülemus võib mind paluda, käskida ja ähvardada, ent enne ma suren, kui uuesti tollele polaarekspeditsioonile lähen.

Lumi tuli maha

Tegelikult tuli siin lumi maha juba reedel, ent maa on siiani valge. Ja kuigi ma olin ennast eelnevalt juba kevadele häälestanud - sest linnud mu akna all laulsid just täpselt nii nagu nad Eestis varakevadel laulavad - tunnen ma ennast siin üllatuslikult alanud talvel küllalt koduselt. Lausa nii koduselt, et tegin eile tunnise jalutuskäigu, et Vene poest veidi leiba tuua. Väljas oli mõnus, minu arvestuse järgi nii paar kraadi alla nulli, ent koju tagasi jõudes tuli välja, et hoopis -10C. Ma olen vist siiski põhjamaalane. Ja mind ajab nii naerma see hollandlaste paanika, sest reedel esimese lumesajuga jäeti ära kõik rongireisid, kuigi lund tuli vaevu 10cm jagu. Lennukid ei lennanud, trammid ei sõitnud ja minu kella poole kuuese metroo peale üritas end peale trügida umbes miljon inimest. Ning kuigi ma pole oma loomult mingi võitleja, tuleb mulle perroonil seistes ja rahvamassis oma kohta otsides alati mingi hasart sisse. Hoidke eest, sest mina juba oma metroost maha jääda ei plaani.
Ja minu kolleegid, kes enamuses on pärit soojematelt aladel, kurdavad juba nädalaid, kuidas nad on sügavkülma sattunud. Mina ainult vangutan pead, sest kui minu sügavkülm nii soe oleks, siis sulaks seal kõik mu pelmeenid üles. Ja see oleks juba täitsa kole lugu.

Restoraninädal

Paar nädalat tagasi kuulsin ma võimalusest restoraninädala raames 10€ eest süüa saada ja kuna süüa mulle meeldib ja restoranis käia ka, otsustasin olukorra kohe ära kasutada. Restoranide valikul hispaanlane erilist sõnaõigust ei saanud, samamoodi nagu ei tulnud kõne alla ka restorani külastusest keeldumine. Ega ta tegelikult väga ei protesteerinud ka, sest igasuguse vastupanu elimineerimiseks otsustasin ma seekord suuremeelne olla ja ise arve kinni maksta. Kuna ma Amsterdami restorane eriti ei tunne, valisin ma nimekirjast esimese, mille kirjelduses seisid sõnad õdus ja romantiline. Ja kuigi härra lõunamaalane otsustas mind valikukriteeriumide tõttu esiteks veidi narrida, jäi tal suu kohe lukku, kui ta menüüst jaanalinnu leidis. Seega oli asi otsustatud. Neljapäeval peale tööd seadsimegi sammud de Struisvogel'isse, et restoraninädalat ikka korralikul kombel nautida. Ent juba ukse peal kõõludes ja oma järge oodates sain ma aru, et vähemalt tolle restorani puhul oleks õdusa asemel palju paremini sobinud imetilluke ja kitsas. Veidi hiljem kui too ruum juba inimesi puupüsti täis oli ja me suhtlemiseks teineteise peale peaaegu et karjuma pidime, sain ma ka romantilise nimekirjast maha tõmmata. Üllatusi jagus sellesse õhtusse muidugi rohkem, sest restoraninädala menüüd uurides tuli välja, et odavam pakkumine jaanalindu ei sisaldagi. Üritasime kurvastusest üle olla ning tellisime selle asemel carpacciot, paté'd, metsloomaguljašši ja trühvlipastat. Magustoiduks otsustas härra pankur endale juustuvaliku tellida - ning seda vaid põhjusel, et too olla tavamenüüs kõige kallima hinnaga. Hiljem arvet makstes pidin ma tõdema, et 53€ lõppsumma on kaugel sellest 'soodukast', mida ma sinna otsima olin läinud, ent samas tundus ka tobe koonerdama hakata ja veini asemel kraanivett küsida. Nojah, ja kokkuvõttes hoidsin ma kokku umbes 13€, sest tavalise 23,5€se kolmekäigulise menüü eest maksin ma 17€ ning vein oli loomulikult oma tavapärases hinnas. Tõe huvides pean ma muidugi mainima, et toit oli tegelikult hea - ent järgmisel korral peaksin ma oma entusiasmi veidi vaos hoidma ja kontrollima, mis selles suurepärasena kõlavas pakkumises ikka sees on.

Vahel ikka juhtub

Käisin eile poes, Albert Heijnis nagu ikka ja ajasin sõrmega nimekirjas järge, mida mul kõike ühe India korma jaoks vaja läheb. Nimekiri ühes käes, küünitasin ma jogurti järele, kuid peale paari äärmiselt aegluubis kulgeva sekundi avastasin ma end juba keset jogurtilompi, riided valgeid pritsmeid täis. Jogurt, mida ma võtta tahtnud olin, seisis endiselt riiulil. Samamoodi ei olnud õnnestunud mu meeleheitlik katse kahte lenduvat topsi kinni püüda. Kimbatusest päästis mind üks AH poiss, kes kohale tormas ja mind kohe rahustama hakkas, ise mulle külmkapist soovitut ulatades. Tõsi, ma poleks ka end enam sinna riiulite lähedale usaldanud. Küsisin veel arglikult, et kas ma peaksin selle nüüd kinni maksma, kuid tundub, et seal poes võib vahel ikka veidi asju lõhkuda - maksma ei pea midagi ning isegi harja ei anta tekitatud kaose likvideerimiseks kätte. Samas ei tundnud ma end just eriti süüdi ka - sest väga suur hulk minu kuupalgast läheb nagunii neile.

***
Ka teine õnnetusjuhtum on seotud selle sama India kormaga, nii et ilmselt tõmban ma homme tööl seda süües endale kanalihatüki õnnetult kurku. Vähemalt siiani on see roog mulle küll häda ja viletsust toonud. Õnnetus number kaks oli minu jaoks muidugi hoopis valulikum, sest kastmepotti tulelt tõstes õnnestus mul paar sõrme korralikult ära põletada (meeldetuletus endale - tulevikus osta endale pott, mille sangad EI LÄHE kasutamise ajal tulikuumaks). Õnneks oli Gajanel üks põnev lahendus varuks - ta riivis kiiresti kartulit ning tegi mu kahele sõrmele korraliku kompressi. Ilmselt on tegemist mõne Armeenia vanarahvatarkusega, ent sel viisil pidi olema võimalik nii villide kui ka hilisemate armide tekkimist ära hoida. On nende armidega kuidas on, aga sõrmejälgi ei saa ma oma vasaku käega vist enam tükk aega anda. Praeguseks on olukord juba täiesti talutav, eriti peale seda kui ma tegin endale lohutuseks plaaditäie skoone. Tuleb vaid mainida, et ühe käega taigna sõtkumine on ikka päris tüütu tegevus.
***
Tegelikult juhtus nädalavahetusel peale skoonide muid toredaid asju ka. Näiteks toimus eile Dam'il tulbipäev ning maniakaalselt tunglevale rahvamassile jagati ära virnade viisi tasuta lilli. Kuigi mina oleks eelistanud tollest kaosest ringiga mööda käia, otsustas hispaanlane - keda viimasel ajal on aiandus väga huvitama hakanud - endale ka paar sibulaga tulpi haarata, et need hiljem kodus maha istutada. Üheksa kollast tulpi hiljem tundis ta muidugi muret, et kuidas me need omavahel ära jagame, sest lilli ei tohi ju paaris arv olla (ja mul oli muidugi hea meel tõdeda, et ta vahel ikka kuulab mind!), ent ma lubasin armulikult, et tema saab seitse ja ma võtan kaks. Koju jõudes istutas ta lilled ilusasti pottidesse ning jäi minu lahkudes uhkusest särades oma tulbipeenart imetlema.

Mida ma siis ikkagi oma tervisekindlustuse eest saan

Ma olen vist korduvalt maininud, et tervisekindlustus Hollandis on ikka julmalt kallis. Mitte, et ta Eestiski odav oleks, ent kunagi varem pole nii palju raha minu taskust veel arstide kätte läinud. Olgu, kuigi ma maksan igal kuul 92€ kindlustust, tuleb mulle kui madalapalgalisele 69€ valitsusepoolse annetusena arvele tagasi. Seega, vinguda küll võib, aga ainult nii moe pärast. Seda, kui palju mu tööandja maksab, ma ei tea. Aga ilmselt midagi nad ikka maksavad.
Kuigi ma üldiselt ei arva, et Hollandis oleks rohi rohelisem kui Eestis, siis oma tervise eest hoolitseda on Hollandis ikkagi kergem. Seda muidugi juhul, kui sul raha on (aga kuuldavasti pidavat ka Eestis järjekordades ette saama, kui rahakott puuga seljas on). Ma olen alati oma tervise suhtes pisut paranoiline olnud ning peale esimeste tervisekindlustuse arvete saamist otsustasin ma mulle antud võimalusi täiel hingel nautida. Kuna hambaarsti minul hinnas pole, tuleb kasutada teisi võimalusi, ehk siis naha- ja naistearstid. Selleks, et nende juurde saada, tuleb esmalt perearsti juurest läbi käia, kes siis vajadusel eriarsti juurde suunab. Perearsti juurde saamine on iseenesest kerge - helistad hommikul ja aegu pakutakse juba samaks päevaks. Samas on hea kohe hommikul kõik oma hädad sekretärile ette lugeda, sest kui sa seda ei tee, siis tõstetakse sind lihtsalt peale kümmet minutit arsti kabinetist välja ja palutakse edasiste murede jaoks uus aeg kinni panna. Mina, kui staažikas arstilkäija, olen juba ka eriarstidega kokku puutunud ja kui ma esimest korda naistearsti kabinetti sisse jalutasin, jäi mul suu lahti. Kui minu Eesti protseduurideks on siiani kasutatud ajast ja arust metallikolakaid, mida on käsitsemas eriti kurja näoga nõukogude kooliga proua (okei, tegelikult juhtus seda vaid üks kord, peale mida ma tegin oma arstile selgeks, et järgmine kord peab ta mu sinna lohistama ning uue arsti määramine oleks tunduvalt lihtsam mõlemale), siis Hollandi arstikabinet nägi ikka oluliselt uuenduslikum välja. Isegi nii uuenduslik, et mul hakkas korraks hirm ning ma pidin tollelt naistearstilt küsima, et ega nad mind kohe opereerima ei hakka, sest see ruum nägi tõesti välja nagu operatsioonisaal. Suur naljakas aparaat keset tuba, laudadel rohelised paberkatted nagu Hollywoodi operatsioonides ikka ning seinal telekad, mille kaudu seiklusejanused patsiendid oma sisemusega lähemat tutvust saavad teha. Operatsioonist ma küll tookord pääsesin, ent ma vean kihla, et Eesti ametivendadel ja -õdedel oleks kindlasti selle vaatepildi peale käed sügelema hakanud ja nad oleks kasvõi nii katsetamise mõttes tahtnud minuga mingeid suuremaid protseduure teha.
PS. Ja ma ütlesin 'ametivennad' päris meelega enne õdesid, sest vähemalt siiani olen ma Hollandis kohtunud ainult meessoost naistearstidega ja kuigi esimene kord oli natuke.. veider, siis praegu silm ka enam ei pilgu. Ilmselt seepärast, et ma olen sattunud kokku eranditult väga meeldivate ja sõbralike arstidega.