Jõulud kontoris jätkuvad

Tegelikult pean ma sellest kõigest muidugi minevikus rääkima, sest härra ülemus suutis mu tol viimasel nädalal nii ära väsitada, et koju jõudes ei tahtnud ma mitte üht arvutit enam näha. Ent kui sünnipäevi meil eriti ei peeta, siis jõulud on seda suurem sündmus, mida tasub ikka mitu korda ja korralikult tähistada. Minu jaoks oleks tollest ekstravertide jõulupeost täitsa piisanud, ent tundub, et teiste jaoks mitte, sest paar päeva peale seda toimus meie kontoris jõululõuna. Seekord olid kulud igaühe enda katta, sest kaasa oli vaja võtta midagi söödavat ning üks väike kingitus 'secret santa' (salajõuluvana?) kingikoti jaoks. Aga ma üldse ei eita, et mulle süüa meeldib (fakt, mida ma ka eile üle poole aasta kaalule astudes tõdema pidin) ning lõppkokkuvõttes päädis too mõtlematu kaaluleastumine ühe üsna loogilise uue aasta tõotusega - uue aasta esimestel nädalatel söön ainult juurvilju! Kingitused olid ise muidugi täitsa toreda, kuid päeva kõige menukama kingituse sai üks Hispaania kolleeg, kellele kingiti pakitäis võltsvuntse. Kuus erinevat paari kõikides võimalikes toonides alates blondi viikingi vuntsidest, punaste morsavuntside ja Poirot uhkete karvadeni välja. Ja oi seda kilkamist, mis siis meil kontoris toimus. Proua ülemus oli ka välja läinud ning seega kasutasid kõik võimalust endale vuntse ette kleepida. Mina ei kasutanud, sest mul oli paar tähtsat kõnet kliendile vaja teha. Ma võin vaid ette kujutada, kui professionaalse mulje see neile jätta võis, kui mind terve see aeg metsik naer taustana saatis.

Ekstravertide jõulupidu

Kuigi sünnipäevad pole meie kontoris just eriti popid, siis peale oma esimest jõulupeo-kogemust võin ma väita, et no seda püha tähistatakse küll ühe eriti edeva pillerkaariga, kuhu isegi kaaslased on kutsutud. Minu pluss üks leidis esialgu küll, et hirmus imelik komme - neil INGs on alati vallaliste peod ning tööd ja eraelu naljalt miksima ei kiputa. Meie kontoris on aga kõik nii uudishimulikud, et ka suurima tahtmise juures oma eraelu varjata ei õnnestu ning kuna härra ülemus juba ammu nokkis mu 'fantoomhispaanlase' kallal, siis ei jäänud vaesel poisil tõesti muud üle, kui alla anda ja kohale ilmuda. Ning kulme kergitada, kui juba kolmas inimene talle peale esialgset tutvustamist teatas, et "ooo, ma olen sinust nii palju kuulnud!". Peale seda ta muidugi enam ei uskunud mu väiteid, et ausalt ka, tegelikult ma enamuse ajast kontoris olles ikka töötan, mitte ei räägi sinust. Nii et suur tänu kallid kolleegid!
Õhtu plaan oli muidu lihtne - saame kokku, jaguneme gruppideks, teeme süüa ja siis istume lauda. Selline kontsept oli minu külalisele samuti veidi võõras ning ajas teda esialgu veidi porisemagi - et mis kahtlasele üritusele ma ta vedanud olen ja talle sellised ekstravertide üritused ei istu. Õnneks leebus ta pea, kui avastas, et nurgas seisev külmkapp on ääreni Heinekeni täis ja et menüü sisaldab suures koguses liha. Menüü ise koosnes viiest erinevast käigust - mustad läätsed chorizo'ga, roheline salat carpaccioga, meriahven kartulipüreega, lammas risottoga ning panna cotta küpsetatud pirnide ja balsamicoga. Mina liitusin üsna vabatahtlikult panna cotta tiimiga ning härra hispaanlane valis loomulikult liha - sedakorda siis carpaccio. Peale küpsetamise ja söömise oli tol õhtul plaanis ka vabakava - mille käigus pidi igaüks endale kõigepealt kokamütsi disainima ning seda siis ka tutvustama, kui müts kolme parima sekka valiti. Minu mütsi ei valitud kuhugi, aga ega ma väga kurb ei olnudki, sest teistele nominentidele oleks ma sel juhul küll alla jäänud. Näiteks härra ülemus, kes oli endale Rapunzeli mütsikese disaininud, pidas oma kõne laual püsti seistes - ja mina veel mõtlesin, et ta on introvert!

Sinterklaas

5. detsember on Hollandis üks eriliselt tähtis päev, sest just siis toob Sinterklaas oma abilise Zwarte Piet'iga kõikidele tublidele hollandlastele kingitusi. Laste jaoks on tegelikult juba novembri teine pool eriti ootusärev, sest just siis jõuavad Sinterklaas ja must Peeter paadiga Hispaaniast Hollandisse. Musta Peetri kohta veel nii palju, et kui ta paar-kolmkümmend aastat tagasi oli must oma päritolu tõttu (Hollandil oli nimelt päris mitu asumaad), siis nüüd on ta must seetõttu, et Sinterklaas käsib temal mööda korstnaid tuulata. Poliitiline korrektsus ei suuda siinkohal muidugi varjata fakti, et mustast orjast sai lihtsalt valge, aga väga räpane ori. Kuigi ma eelmisel aastal üritasin toda paadiga saabumist vältida, et oma kõrvu laste kiljumisest säästa, siis sel aastal õnnestus mul seda kõike ikkagi vilksamisi trammiaknast näha. Aga homme (või siis ka täna õhtul) saavad kõik hollandi pered kokku, et šokolaadist tähti närida ja üksteisele pilkeluuletuste taustal kingitusi jagada. Pilkeluuletused on muideks just veidi vanemate hollandlaste jaoks päeva tähtsündmuseks, sest just siis saavad nad teistele läbi nalja teada anda, kuidas Koen'i nina nokkimine või Noortje öine külmkapi kallal käimine neile tegelikult närvidele käib. Peale šokolaadist nime esitähtede söövad nad täna ka martsipani, mandariine ja piparkoogilaadseid küpsiseid, aga sellest, kas nad ka midagi soolast söövad, pole ma siiani aru saanud. Igatahes kindel on see, et porgandeid nad küll ei söö - sest need on nad kõik juba eelnevate nädalate jooksul Sinterklaasi hobuse jaoks ahju kõrvale jätnud.

Thanksgiving

Tegelikult polnud sellenädalane Thanksgiving minu jaoks üldsegi mitte mingi uus elamus ja isegi mitte selle aasta esimene, sest minu kalkunisöömishooaja avas Gali juba oktoobri alguses Kanada tänupühaga. Neljapäeval toimus siis Ameerika vaste ja kuigi kanadalased ikka armastavad toonitada, kuidas nende oma on tohutult erinev sellest peost, mis Hollywoodi filmide kaudu kõigile tuttavaks on saanud - siis mina neil kahel nii suurt erinevust ei näe. Õnneks ei oska Gali eesti keelt ja seetõttu võin ma südamerahuga siin arvamust avaldada. Mõlema söögiorgiaga tähistatakse saagikoristust ning isegi menüü on minu jaoks suuresti sama ning aukohal troonivad kõrvitsad ja kalkunid. Ning ka õhtusöögi tulemus on mõlemas riigis sama - söögikooma, sest taaskord on sisse pressitud liigses koguses head ja paremat.

Too reedene tänupühaõhtusöök tähendas muidugi kõige räigemat traditsioonide rikkumist, sest tegelikult oleks see pidanud neljapäeval toimuma - aga eks eurooplased võivad endale sellist ignorantsust vahel ikka lubada. Vähemalt oli menüü suurejooneline ja Justini sõnul ka küllaltki autentne. Tõsimeelse ameeriklasena jäi tema kanda ka kogu õhtu vastutusrikkaim ülesanne - küpsetada valmis kalkun, kes veel mõned päevad tagasi oli rõõmsalt Prantsusmaa rohumaadel ringi silganud. Peale kalkuni troonisid laual veel igat sorti lisanditega kartulipudrud, juustuga makaronid, kastmed, salatid ning minu enda suur lemmik - bataadipüree vahukommidega. Kui ma esialgu sellest roast kuulsin, siis ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas see kõlab tohutult maitsvalt või äärmiselt kahtlaselt - ent igal juhul eriti intrigeerivalt. Ja oo kui hea see oli ning mingil kummalisel kombel sobis see magus kooslus kalkuniga justkui valatult.
Kuna mina olin seal peol seetõttu, et ma tundsin kedagi, kes tundis kedagi, siis jagus avastamisrõõmu küllaga. Minu tolle õhtu kõige põnevamaks vestluskaaslaseks osutus üks Briti preili, kes on veendunud taimetoitlane ning kes lahkelt jagas mulle teadmisi sellest, kuidas alkoholi läbi želatiini kurnatakse ning miks ta mett ei söö - sest ta lihtsalt ei usu, et neid väikesi armsaid mesilasi keegi orjatööle ei kihuta.
Õhtu lõpp kiskus üldse küllaltki morbiidseks, sest peale ühist tänupühaõhtusööki olevat ameeriklased indiaanlasi vahendeid valimata elimineerima ja deporteerima asunud. Kõige tõhusamaks vahendiks olevat olnud indiaanlastele 'humanitaarabi korras' tekkide jagamine. Valgete inimeste südameheadusest oli asi muidugi kaugel, sest tekid olid nakatatud igasuguste põnevate vana maailma haigustega. Nii palju siis tänulikkusest.

Nüüd oleks vist õige hetk bataadivormi retsepti jagamiseks?
Selleks on vaja:

• 5 tükeldatud bataati,
  
• 50g võid,
• 1o0g pruuni suhkrut,
  
• 50ml apelsinimahla,
  
• noaotsatäis kaneeli ja
  
• pakk vahukomme.

Keeda ja püreeri bataat ning sega kokku või, suhkru, apelsinimahla ja kaneeliga. Pane segu ahjuvormi, kata vahukommidega ning küpseta 175C juures kuni vahukommid on kuldpruunid. Ja kuigi see toit on algselt mõeldud lihatoitude kõrvale, siis minu arust sobiks see suurepäraselt magustoiduks ka.

Uued naabrid

Pidu ja pillerkaar - Norra ja UK kolisid välja, et ühele Portugali paarile ruumi teha. Esialgu olin ma ikka üsna elevil, sest et no - päris oma portugallased! Nüüdseks on mu vaimustus veidi vaibunud, sest sissekolinud eksemplarid meenutasid mulle väga hästi seda, miks ma end Palmelas elades kunagi päris kodus ei tundnud. Mitte, et neil midagi viga oleks - kindlasti on nad tegelikult hirmus toredad - aga vähemalt esialgu on nad üpris vaiksed ning hoiavad pigem omaette. Suured muudatused tähendasid ka seda, et härra UK ilmus paar päeva tagasi kahe suure kotiga kohale ning viis köögist ära kõik, mida ta kanda jõudis. Ja mul ei jäänud muud üle, kui oma toas hambaid kiristada ja paluda jumalat, et röster ja saumikser alles jäetaks. Aga jumal ei halastanud ning ära viidi kõik - isegi pikendusjuhtmed. Tõsi, teoreeriliselt oli tal selleks ka õigus, kuigi ise polnud ta neisse tarvikuisse sentigi panustanud. Aga preili Norra oli ning kuigi tema oleks need siia jätnud, otsustas ablas britt taldrikud-tassid mustal turul rahaks teha. Ja kuidas ma sellesse suhtusin - jalutasin järgmisel päeval poodi ja ostsin endale blenderi. Kellel ongi vaja traktorihäält tegevat kasutatud saumikserit, kui sul on uus ja ilus blender?

Aga portugallased - näis, mis saab. Igaks juhuks ma neile veel seda ei reetnud, et ma portugali keelt mõistan. Nii on mul hea võimalus spiooni mängida ja pealt kuulata, mida nad omavahel räägivad. Ah, ma tunnen end praegu peaaegu nagu kuri geenius, kes istub oma urus ja peab kihistades ja käsi hõõrudes plaani.

Networking*

Mulle tundub, et härra ülemus on minu sotsiaalelu oma südameasjaks võtnud, sest juba mitmendat nädalat järjest kutsub ta mind ühele või teisele üritusele. Ja kuigi ta on mu ülemus, siis ei ole need üritused mulle kohustuslikud - aga ma lähen hea meelega.
Eelmisel esmaspäeval vedas ta mu näiteks 'Toastmasters'i koosolekule. Esimest korda, kui ma tollest grupeeringust kuulsin, ei saanud ma päris hästi aru, mis on kõnede pidamisel tegemist röstsaiaga (inglise keeles tähendab 'toast' nii röstsaia kui ka toosti) - aga ilmselt oli tol hetkel tegemist lõunaeelse ajaga ja mul oli lihtsalt kõht tühi. Ühing ise on aga loodud inimestele, kes tahavad üle saada hirmust avaliku kõnelemise eest või lihtsalt arendada oma juhioskusi. Koosolek ise kestab koos vaheajaga umbes paar tundi ning selle aja jooksul esinevad nii eelneva ettevalmistusega kõnelejad kui ka 'üllatuskõnelejad', keda informeeritakse sellest paar minutit varem. Mina tol korral õnneks kõnega esinema ei pidanud, ent lõpuks paluti mul siiski püsti tõusta ja paari lausega oma tolleõhtune kogemus kokku võtta. Tuleb mainida, et inimesed olid seal tõesti kõik väga sõbralikud ja kutsusid mind ka järgmisel korral osa võtma, ent minu lemmikliikmeks osutus hoopis üks imearmas karvakera Ellie, kilpkonnavärvi paks kiisupreili, kes oli vaieldamatult tolle õhtu staar.
Täna õhtul liitusin ma aga kohalike portugallaste grupiga, et nende muidu nii tumedasilmsele seltskonnale veidi heledamaid värve sisse tuua. Ja loomulikult kergitasid nad kõik kulme, kui ma ütlesin, et ma polegi portugallane - ja vaatasid siis kahtlustavalt härra ülemuse poole, kes pidavat pidevalt võõrliikide sissetoomisega reegleid rikkuma. Paar nädalat tagasi olevat ta meie ühise kolleegi, hispaanlase, üritusele sisse nihverdanud. Lõppkokkuvõttes sulasid muidugi nende kõikide südamed kui nad mu suurepärast portugali keelt kuulsid (jah, ma olen harjunud kuulma komplimente oma portugali keele aadressil, ise alati kaheldes, kas nad ütlevad seda kõike vaid viisakusest või on nad tõesti üllatunud, et too põhjala tüdruk seda soojamaa keelt üldse räägib). Igatahes kutsuti mind ka järgmisel korral tagasi - ja ma ilmselt lähen ka, sest isegi kui ma Amsterdamis elades hollandi keelt selgeks ei saa, siis portugali keele võiks ju saada küll. Kurioosum jah, ent Hollandis elades pole ma üldsegi mitte hollandlastest ümbritsetud - ikka ja jälle suudan ma kohalikud hispaanlased ja portugallased üles leida. Mul oleks nagu radar küljes. Aga ma üldse ei kurda. Näis, millise ürituse härra ülemus järgmiseks välja pakub.

*Sest ma endiselt ei suuda öelda 'võrgustumine'.

Hüvasti geto

Tegelikult ei ole see hoopiski mitte mina, kes praegu "Hüvasti geto!" saaks hüüda, vaid hoopis Ignacio. Peale aastakest surinaamlastega vennastumist otsustas ta Amsterdami kesklinna kolida, et linna turistidevoolul paremini silma peal hoida. Uue korteri asukoht on muidugi suurepärane - astud uksest kaks sammu välja ning sul on valida suure hulga restoranide, baaride ja kohvikute vahel. Starbucksini jääb umbes viiskümmend sammu ning sama palju McDonaldsini ka, kui kuu lõpuks rahad on otsa saanud. Ja kui õhtul on igav, aga välja peole minna ei viitsi, siis teed vaid rõduuksed lahti ja lased kõrvalasuva Kreeka restorani vahemerelise muusika helid ning tänavalt kostuva melu tuppa - ja ongi nagu pidu. See sama pluss võib mingil hetkel muidugi ka miinuseks saada, sest vaikust ja rahu seal korteris küll ei leia. Teiseks suureks miinuseks on aga see, et kuna seal piirkonnas elavad üldjuhul vaid rikkurid ja turistid, ei leia sealt mingeid säästukettide poode nagu Lidl või Aldi. Valida on Albert Heijn'i ja mõne veel kallima 24h lahti oleva 'supermarketi' vahel. Aga kuna mina elan endiselt immigrantide linnaosas edasi ning saan nädala sees nautida rahu, vaikust ja türklaste poode, siis pole mul midagi selle vastu, et nädalavahetusel kesklinna peo ja pillerkaari sekka kolida. Lisaks sain ma paar päeva tagasi ka kahe hunnitu koogiraamatu omanikuks ning Ignacio uus suure köögiga elupaik pakub piisavalt häid võimalusi nii küpsetamiseks kui ka enda pärastiseks nuumamiseks. Jumal tänatud, et rannahooaeg on alles mägede taga.
PS. Pildil on üks Ignacio uutest naabritest, peale kellega kohtumist poiss kibekähku poodi tormas ja kiisupasteeti ostis. Naabritega tuleb ju hästi läbi saada, eriti kui nad on veel nii armsad ja karvased.

Sünnipäevad kontoris

Meie kontoris sünnipäevi eriti ei peeta. Tegelikult peetakse seda isegi veidi kummaliseks, kui sünnipäevalaps oma tähtsa päeva hommikul koogiga kontorisse ilmub, ent selle eest tähistatakse suurejooneliselt igasuguseid rahvuslikke tähtpäevi. Viimase kuu aja jooksul oleme me tähistanud näiteks Diwalit, mis on Indias üks väga tähtis püha tähistamaks pimeduse üleminekut valguseks ning Hispaania rahvuslikku päeva. Noh ja siis oli muidugi mu sünnipäev, millest keegi suurt midagi ei teadnud. Tegelikult olin ma sellega arvestanud ning meelega ei kõssanud kellelegi midagi - ma tahtsin lihtsalt näha, mis siis juhtub, kui see kõigile suure üllatusena tuleb. Ja kuna keegi sünnipäevi koogi toomisega eriti seostada ei oska, arvati esialgu, et ju meil seal Eestis mingi rahvuslik püha on, kui ma oma kirju koeraga sisse marssisin. Härra ülemus, kes oli parasjagu puhkusel, teadis küll - kust, sellest pole mul aimugi - ning oli mulle isegi väikese kingituse ja kaardi jätnud. Ning ülejäänud võtsid kohe laulu lahti, kui teada said. Terve ülejäänud päeva pidin ma jagama selgitusi kirju koera kohta ning võtma vastu tunnustavat mõminat - tuleb mainida, et see oli üks populaarne koer. Aga olgem nüüd ausad - tegemist on tõesti ühe geniaalse magustoiduga, kui välja arvata fakt, et mul olid sõrmed peale nelja paki küpsiste purustamist mitu päeva villis. Ja mis ma siis sünnipäevaks sain - suure hunniku häid soove ja kaarte, mõned raamatud (aitäh, amma), jooga kuukaardi (siinkohal tervitused emale) ning päikesevalguselambi (tänud, vanaema ja papi), mis jõudis alles eile kohale ning mida ma veel proovinud ei ole. Kuulujuttude kohaselt matkib see lamp tõusvat päikest ning teeb hommikuse ärkamise oluliselt lihtsamaks. Ja härra Hispaanlane viis mind Mehhiko restorani - tema tegelik kingitus on tegelikult endiselt saladus, nii et ma nüüd ootan põnevusega, mis tal plaanis on.
PS. Kuulu järgi hollandlased ise peavad kontoris sünnipäevi küll, ent kuna meil ühtegi hollandlast pole, ei oska ma asja pikemalt ka kommenteerida.

Nädalavahetus

Pühapäeva õhtuti on mul alati tunne, et nädalavahetuses on üks päev puudu. Tõsi, kahe päevaga jõuab päris palju korda saata (eriti kui ilmad on nii ilusad nagu nad seda praegu on olnud), aga õigesti puhkama hakata ei jõua. Nagu sellelegi nädalal - kodus olen ma olnud vaid loetud arv tunde ning kui ma eile õhtul nii 11 paiku õhtul koju jõudsin, leidsin oma naabrid minu akna tagant rõdult filmi vaatamas - ja seda nii 2C temperatuuri juures. Kuna kõigi ülejäänute suhted tolle kummalise paariga (britt kolis sisse tagasi) on viimasel ajal aina jäisemad, ei hakanud ma neile isegi midagi ütlema, vaid pakkisin oma asjad kokku ja sõitsin viimase metrooga Ignacio juurde. Milleks hakata oma närve rikkuma, kui vaikus ja rahu on vaid kahekümneminutilise metroosõidu kaugusel.

Burka

Tumedad hõlstid ja pearätikud pole mulle siin immigrantide linnaosas elades enam ammugi mingi uudis, ent päris ehtsa burkaga naist nägin ma täna esimest korda. Valisin endale parasjagu Türgi poe puuviljaletis ploome, kui minu kõrvale ilmus üks must kuju. Kui üles vaatasin, kohtusid mu silmad ühe teise silmapaariga - mis minust erinevalt olid peidetud riidevõre taha. Ma tunnistan, et jäin vist pisut jultunult teda vahtima, ent Islam koos kogu oma kaetusega on mulle alati tundunud põnev ja veidi müstiline. Ja nii ma siis jälgisin seda naist, kes koos oma abikaasaga oli tulnud sisseoste tegema ning kelle valvsa pilgu all ta viinamarju kilekotti laduma asus. Tol hetkel, kui ta oma käe esimese kobara järele sirutas, märkasin ma, et kogu tema keha oli hoolikalt musta riidega kaetud, nii et millimeetritki paljast pinda võõrale silmale näha ei oleks. Ja nii ta siis valis ja uuris oma viinamarju - saatjaks kaks paari silmi - mina ja abikaasa.
Mulle tundub, et iga minu toiduvarude täiendamiseks ette võetud retk on nagu ekspeditsioon teise maailma ning kultuuri. Ja nendel retkedel on küllaltki kerge unustada, et ma olen endiselt Amsterdamis, mitte kusagil palju soojemas paigas.

Edu töörindel

Kontoris on endiselt kiired ajad, ent tundub, et ma olen tolle 'peade jahtimise' ABC juba selgeks saanud, sest täna õnnestus mul 'paigutada' minu esimene inimene. Tõsi, tegelikult pole see hoopiski nii must ja valge, sest paigutatavaks osutuks Gali, kliendiks seesama firma, kus ma töötan ja pea tuli pigem taldrikul (jahtima ei pidanud üldse) - aga ikkagi. Heade inimeste leidmine ei ole kerge ja õnneks jagasid ka kõik need, kellega Gali rääkis, minu arvamust, et ta sobiks meie meeskonda (naiskond oleks vist õigem öelda) nagu rusikas silmaauku. Proua Austraallanna isegi ütles, et ta on äärmiselt armas. Aga sellega tolle proua, kelle juuresolekul ma siiani olen küll kikivarvukil käinud, komplimendid ei lõppenud. Gali sõnul oli ta intervjuu jooksul ka vägagi suuresõnaliselt mind kiitnud ja selgitanud, kui väärt töötaja ma nende firmale ikka olen. Mõtleks vaid - ja mina olin siiani arvamusel, et ega ma tollele prouale just eriti ei meeldi ja seda tolle järsu tooni tõttu, mida ta minuga rääkides sageli kasutab. Ja nüüd - vaat mis üllatus. Muidugi teeb too tunnustus mulle head meelt - kes siis kiita ei tahaks saada? Ent mul on kahju, et too Austraallanna mulle selliseid asju otse öelda ei taha. Kui Galit poleks, ei olekski ma äkki kunagi teada saanud, et tegelikult hindab ta mind oma tõredast toonist hoolimata kõrgelt.

Minu uus nunnu

Peale seda kui mu eelmine igivana nunnu otsad andis, oli kaasreisijate nihelemine ja kummaliste aktsentidega hollandi keel ainuke muusika, mis mu hommikusi metroosõitusid saatis. Aga peale seda kui ma suutsin tolle pöörase nädala üle elada, tundus mulle, et ilusat ilma ja septembrikuu palgatšekki peaks korralikult tähistama. Ja kuigi Ignacio soovitas mul esialgu valge iPodi võtta, leidsin ma, et roosa oleks hoopistükkis ägedam. Jah, ja snoob nagu ma olen, ei suutnud ma teiste mp3-mängijate poole mitte vaadatagi - tundub, et ka mina olen tollele õunafirmale sõrme andnud. Aga ainult sõrme, sest minu laptop on endiselt Dell.

Silgupütt

Täna hommikul tööle sõites sain ma aru küll, miks nii paljud amsterdammerid jalgrattaga tööle otsustavad sõita ka juhul, kui neil igal hommikul kümme kilomeetrit vändata tuleb. Hommikused metroosõidud on nagunii piisavalt piinarikkad, sest kell kaheksa eelistaksin ma hoopis oma voodis teki all olla, ent kui sellele lisandub veel fakt, et keegi kaval tegelane on kolme vaguni asemel kaks tööleruttajaid teenindama saatnud, siis on kuri karjas. Ja tulemuseks on üks silgupütt, millest paljud vabatahtlikult maha otsustavad jääda. Ma ei tea, kas minu puhul on põhjuseks kaasasündinud kangekaelsus või lihtsalt nõukogude ajast pärit suurepärane trügimisoskus, aga siiani olen ma alati vajaliku metroo peale saanud. Isegi kui see on tähendanud seda, et ma pean kõhu sisse tõmbama ja edasised kümme minutit ühe jala peal tasakaalu hoidma. Ja kui enamjaolt on taoline hommikune elamus küllaltki jube, sest ruumi ei ole ning lisaks saab tutvuda ka kõikide kaasreisijate hügieeniharjumustega (või siis nende puudumisega), tundub mulle, et taoline kogemus kasvatab veidi ka amsterdammerite ühtsustunnet. Vähemalt mina pole küll kunagi varem kuulnud siin nii ühehäälset 'ei'd' kui täna hommikul vastuseks ühe platvormil seisva proua küsimusele:"Kas te saaksite seal vagunis end veel veidi rohkem koomale tõmmata?"
Muus osas on elu Amsterdamis jätkuvalt rõõmus ja roosa ning hetkel on ainukeseks furoori tekitavaks elemendiks kõva tuul, mis eile ülemus Luis'i motorolleri niimoodi pikali lükkas, et see enam tööle ei läinud. Te seal Eestis ei tea tuulest ikka mitte midagi!

Abi proletariaadile

"Kuradi sotsialism! Alati proletariaat võidutseb" Umbes selliste sõnadega tervitas Ignacio mu avastust, et tänu minu mitte eriti kõrgele palgale on mul võimalus Hollandi riigilt tervisekindlustuse maksmiseks toetust küsida. Minu jaoks oli see muidugi superuudis, sest toetus, mida mulle antakse (täna sain isegi ametliku dokumendi ja puha), on €70 kuus. Mis omakorda tähendab seda, et minu tervisekindlustus maksab vaid €18,88! Ja Hollandi hindu arvestades on see muidugi eriti-eriti soodus. Ja Ignacio, ametlik kõrgepalgaline, võib oma suu tollest soodustusest puhtaks pühkida. Sellistel hetkedel mulle Hollandi sotsiaalsüsteem muidugi meeldib. Elagu proletariaat!

Hollandi perearst

Peale pikaaegset hoovõttu on mul lõpuks Amsterdamis oma perearst. Nojah, tegelikult oleks õigem öelda, et mul vist on perearst - juhul, kui nad mu petuskeemile jälile ei saa muidugi.
Ja kuigi võiks mõelda, et mis see perearsti leidmine siis ära ei ole, tuleb tunnistada, et tegelikult on siinkohal tegemist ühe väga peene süsteemiga, mis koosneb suurest hulgast erinevatest tegevusestest. Ei ole midagi nii, et jalutad esimesse ettejuhtuvasse perearstikeskusesse sisse ja registreerid end patsiendiks.
1. Hangi endale tervisekindlustus.
1.1. Vali välja mõni suvaline kindlustuse pakkuja (ideaalvariandis küsi sõprade soovitusi).
1.2. Täida ära vajalik ankeet ja oota.
1.3. Oota paar nädalat ja saada seejärel kuri kiri küsimaks, kas sul oleks mõtet firmat vahetada, sest sinnani pole mitte mingisugust tagasisidet olnud.
1.4. Leida kindlustuskaart paari päeva pärast oma postkastist.
1.5. Palju õnne, esimene samm on edukalt tehtud ja sul on au maksta edaspidi umbes 100 eurot kuus praktiliselt mitte millegi eest.
2. Hakka otsima perearsti.
2.1. Leia sobiv arst oma piirkonnast ja mine astu vastuvõtust läbi.
2.2. Valmista end ette selleks, et uusi patsiente parasjagu vastu ei võeta.
2.3. Uuri sõprade käest, kelle juures nad käivad.
2.4. Valmista end ette selleks, et see postiindeks, mis sinu aadressi juurde kuulub, ei kuulu selle arsti teeninduspiirkonda.
2.5. Kurda muret oma sõpradele, kolleegidele ja ükskõik kellele, kes kuulata viitsib.
3. Hakka ette valmistama petuskeemi.
3.1. Leia inimene, kes elaks piirkonnas, mida teenindav arstikeskus võtab parasjagu uusi patsiente vastu.
3.2. Kurda oma muret tollele inimesele ja palu tal oma petuskeemis osaleda.
3.3. Juhul, kui ta on nõus, siis küsi temalt, kus ta täpselt elab ja mis on ta postiindeks.
3.4. Veeda terve järgnev päev paaniliselt aadressi ja postiindeksit pähe õppides, et seda siis võimalikult veenvalt arstile esitada.
4. Mine välja valitud perearstikeskusesse.
4.1. Kui seal küsitakse (ja see on ikka päris kindel, et küsitakse) sinu postiindeksit, siis teata võimalikult kindlameelselt oma kolleegi/sõbra postiindeks ja aadress.
4.2. Täida ära sulle ulatatud blanketid ja anna need registratuuri.
4.3. Lahku käsi kokku hõõrudes ja rõõmustades, et petuskeem läks vist läbi.
4.4. Veeda järgmised paar nädalat hirmu all, et äkki nad saavad kuidagi teada, et sa oled üritanud Hollandi riiki petta.
Umbes selline nägi välja minu teekond siiani ja kuigi ma ei usu, et keegi mu aadressi päriselt kontrollima hakkab (ja kui hakkabki, siis saan ma alati väita, et ma just kolisin ja olen endiselt eelmisel aadressil sisse registreeritud, sest pole olnud lihtsalt aega vastavasse asutusse minna), ei julge ma päris kindlalt ikka veel hõisata. Aga seda pean ma küll mainima, et ma töötan koos äärmiselt toredate ja abivalmis inimestega. Iirlanna Debbie oli see, kes mulle oma aadressi 'laenas' ja kui mu ülemus Luis sellest kuulis, siis leidis ta, et Hollandi reegleid peabki veidi painutama, sest need on lihtsalt vahel äärmiselt inimvaenulikud.

Kontorijooga

Üks esimesi asju, mis mind oma praeguse töökoha juures võlus, oli fakt, et nad teevad kolmapäevaõhtuti peale tööd koos joogat. Jooga on viimasel ajal olnud minu jaoks üks ainukesi trenne, mida ma üldse teen (kui jalgrattasõit välja arvata) ja seetõttu olin ma tolle fakti üle ikka päris rõõmus. Sest esiteks - ma ei pea ise mitte kuhugi minema, sest jooga tuleb ise minu juurde ja teiseks - see ei lähe mulle mitte midagi maksma. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus? Selle nädala kolmapäevaks oli mul seega vaim valmis ja joogariided kaasa pakitud. Kuna erinevaid joogastiile on mustmiljon, siis ma muidugi ei lootnudki, et nad midagi Kundalini jooga sarnast teevad, aga vähemalt esialgu otsustasin ma suhteliselt avatud tollele 'uuele' joogale olla. Kuna minu lemmikjoogaõpetaja terrorist-guru näeb ikka äärmiselt joogi välja, siis olin ma esialgu hämmingus, kui tuli välja, et meie kontorijoogi näeb välja nagu täiesti tavaline inimene. Äärmiselt painduv inimene, ent ikkagi tavaline. Ei mingit habet ega erilisi riideid - tundus, et ta oli endale lihtsalt mingid suvalised väljaveninud dressid selga visanud. Aga kuna ma olin otsustanud olla uutele asjadele avatud, siis otsustasin ma lihtsalt olukorraga kaasa minna - äkki on selle maskeeringu taga ikkagi üks väga hea õppetaja? Mis siis, kui ta neid joogidele esitatavaid nõudeid päriselt ei järgi. Blond õpetaja oli kaasa võtnud hulga lillasid klotse ja kuigi kõik teised õpilased olid oma tagumikud juba neile asetanud, tundus too istumisviis minu jaoks äärmiselt ebamugav. Seega küsisin ma igaks juhuks järele, kas mul on ilmtingimata vaja selle peale istuda, teenides sellega ära oma kaasõpilaste naerupurske. Ilmselt siis oli. Ja tuleb tunnistada, et mugavamaks ei läinud mu olukord terve selle tunni jooksul, sest niivõrd akrobaatilist ja atleetlikku joogat pole mina oma elus varem teinud. Tegelikult meenutas see jooga mulle pigem aeroobikat kui joogat, sest harjutused vaheldusid äärmiselt kiirelt ja kui Kundalini jooga tegeleb väga suures osas ka mõtlemise korrastamisega, siis too jooga seda ei teinud. Veelgi enam, isegi hingamisele ei panustanud too õpetaja just eriti palju. Ja tunni kulminatsiooniks oli harjutus, mille kestel me pidime kõik pea peal seisma. Kokkuvõtlikult oli see tund ja pool minu viimase aja kõige piinarikkam kogemus, mis möödus suures osas seinal rippuvat kella vahtides ja palvetades, et see tund juba ükskord läbi saaks. Tõsi, sellel kontorijoogal on omajagu plusse, kuid see üks ja ainuke miinus - totaalne piin - on kordades suurem, kui kõik plussid kokku. Tundub, et ma pean ikka Kundalini joogale truuks jääma.

Tee Assooridelt

Esmaspäeval tööle minnes seisis just selline pakike mu laua peal - Assooride roheline tee. Kingituse tegija, ehk mu ülemus, oli jätnud mulle ka väikese kirja soovimaks edu ja õnnitlemaks esimese eduka töönädala eest. Ja tee ei ole mingi tavaline Liptoni-tüüpi tee, vaid hoopis orgaaniline ja ühest Euroopa vanimast teeaiast.
Ja kui esimene töönädal lõpes teepakiga, siis teine lõppes minu esimese palgatšekiga. Raha mulle arvele veel kantud ei ole, aga hea on teada, et see on tulemas.

Esimene töönädal selja taga ja ma olen endiselt elus

Tegelikult võtab see pealkiri terve minu nädalase töökogemuse ilusasti kokku - ma olen elus. Eks esimesed nädalad uues kohas on ikka veidi keerulised - kõik on nii uus ja teistmoodi, ent tolles kontoris tundub aeg kolm korda kiiremini jooksvat, kui kusagil mujal. Ilmselt on asi ka selles, et minu otsene ülemus, portugallane, on ebaportugallaslikult kiire ning ootab seda ka oma alluvalt, ehk siis minult. Tema eelmine assistent, võrdles härra ülemust gepardiga (kes on teadupärast loomariigi kõige kiirem esindaja) ja tundub, et see võrdlus on küllaltki asjakohane. Õnneks ei tähenda see kõik seda, et ta ei leiaks minu jaoks aega, et asju selgitada ja küsimusi mul juba jagub. Kolleegide jutu järgi on härra ülemus absoluutselt geniaalne ja kuigi ma seda veel täies mahus kogenud ei ole, meenutab ta mulle veidi Monki. Õnneks pole ta pooltki nii kummaline kui Monk, ent neis kahes on midagi väga sarnast. Aga vähemalt esialgu tundub mulle, et mul on oma ülemusega õnneks läinud. Noh ja siis on muidugi veel see lisaboonus, et ta teeb aeg-ajalt portugalikeelseid kõnesid ja kuigi ma ei taha tema vestlusi pealt kuulata, siis tahes tahtmata teen ma seda, kui need toimuvad portugali keeles. Sest see keel on mu kõrvadele lihtsalt nii ilus kuulata.
Peale härra ülemuse on seal kontoris muidugi ka suur hulk teisi tegelasi ja ma pean mainima, et vähemalt praegu meeldivad nad mulle kõik. Mul on väikesed kahtlused firma omaniku suhtes, kelle kohta ma olen juba igasuguseid intrigeerivaid lugusid kuulnud, kuid minuga on ta siiani küll väga kena olnud ja seega katsun ma veel hetkel neutraalseks jääda. Aga võibolla on ta minuga kena ka põhjusel, et ta näeb, et ma olen väga püüdlik ning ei tõuse püsti kohe, kui kell kukub, et koju minna.
Aga mida ma seal siis teen? Näiteks eilne päev oli täiesti hullumeelne ja kuigi mul on päevaplaanis tunniajane lõuna lausa lepinguga ette nähtud, siis eile mul seda võimalust ei tekkinud. Kõigepealt pidin ma käima kahel intervjuul, mis minu jaoks tähendab seda, et ma lähen konsultandiga kaasa, kirjutan üles kõik, mida kandidaat ütleb ning hiljem kirjutan kokku raporti, et seda inimest tema kõige säravamast küljest tutvustada. Eestlaslik tagasihoidlikkus ei lähe siin kohe mitte ja seega tuleb mul veel kõvasti harjutada, sest suurte sõnade kasutamine ei tule mul veel nii loomulikult kui näiteks ameeriklastel. Seejärel andis härra ülemus mulle nimekirja neljast kandidaadist, kellega ma pidin ühendust võtma, et nendega siis telefoniintervjuu kokku leppida. Esialgu tahtis härra ülemus nendega kohe reedel rääkida, ent kui ma ta kalendrisse vaatasin, siis sain ma aru, et see ei ole võimalik. Õnneks on ta mõistlik mees ja kui ma talle ütlesin, et halloo, mida sa mõtled ometi, sul pole siin päevaplaanis ühte auku ka ja sa tahad nelja inimesega rääkida, siis arvas ta, et okei, võib seda ka esmaspäeval teha. See andis mulle omakorda palju rohkem aega neile inimestele helistada ning aegades kokku leppida. Ja kuigi mu inglise keel on tegelikult täiesti arvestataval tasemel, siis vähemalt nende telefonikõnede puhul pidin ma ikka endale teksti enne ette kirjutama. Ilmselt on see 'lavahirm' vaid alguse asi, ent kõne inimesele, kes teenib aastas miljoneid kroone, paneb mul hääle esialgu ikka värisema küll. Kuigi tegelikult ilmselt ei peaks, sest nii nagu härra ülemus mind rahustas: nende inimeste jaoks on kõne minult suurepärane uudis, sest see tähendab, et mõni suur firma on neist huvitatud ja kellele ei meeldiks selliseid meeldivaid asju kuulda?
Jah, reede oli üks keeruline päev ja kuigi härra ülemus minult enne kojuminekut naljatades küsis, et ei tea kas ma esmaspäeval tagasi ikka tulen, lubasin ma suuremeelselt, et lähen ikka. Sest vähemalt esialgu on see, mida ma teen, ikka päris põnev ja mu kolleegid on ka kõik väga toredad.
PS. Selle teise pildi peal on muideks beebigepard - minu arust üks ilusamaid kassilapsi.

Härra homöopaat

Kuna mind on juba pea aasta aega üks tüütu silmaallergia vaevanud, mille puhul Eesti arstid vaid õlgu kehitasid ja ütlesid, et "Sinu vereproovid on kõik korras ja mingeid allergeene ei ole," tuli mul mingil hetkel mõte kasutada alternatiivmeditsiini. Ja just nagu tellitult elab Amsterdami lähedal üks homöopaat-guru, kes käib tihti ka Eestis loenguid andmas - ehk siis, tundub, et omal alal tegija. Faktist, et ta tegija on, andis aimu ka tema kodulehel paiknev hinnakiri, millest ma parem rääkima ei hakka. Vihjeks võin öelda, et rahaga, mis mul tolleks tunniajaseks konsultatsiooniks kulus, saaksin ma siin Amsterdamis kaks nädalat söönuks. Igatahes olid ootused kõrgel, ega ma muidu ei oleks seda pooleteisttunnist teekonda Sint Pancrase nimelisse väikelinna ette võtnudki. Esialgu ei olnud ma üldse kindel, et ma sinna linnakesse elusalt kohale jõuan, sest erinevaid transpordiliike, mida ma oma teel kasutama pidasin, oli lihtsalt nii palju. Samas tuleb muidugi mainida, et kui on midagi, mis Hollandis suurepäraselt toimib, on see transport. Tolle kvaliteedi eest nõutakse muidugi taaskord hingehinda, ent mis sul, vaesel hingel, üle jääb, kui rattaga 50 kilomeetri läbimine tundub liig mis liig. Igatahes on hollandlased loonud paar superhead transpordilehte, mis ütlevad sulle minutilise täpsusega, kust ja mille sa võtma pead, et vajalikul ajal vajalikus kohas olla ning seetõttu on ära eksimise võimalus suhteliselt nullilähedane. Isegi minul. Reisi esimene pool ehk teekond Amsterdamist Alkmaari oli piece of cake. Ehk siis imelihtne. Mida oli tegelikult ka teine pool, ehk bussireis Sint Pancras'esse aga seda vaid tänu üliintelligentsele bussile, mis ütles ette, kus ta järgmisena peatuda kavatseb ning mainis igaks juhuks ära ka paar järgnevat peatust. Sint Pacras ise on üks üliarmas peamiselt pensionäride poolt asustatud külake, kus hekid on pügatud millimeetrise täpsusega ja kus kassid lösutavad keset autoteid, sest muud kasutust need teed väga ei leia.
Homöopaat-guru ise on üks väga meeldiv vanemat sorti härra, kes peale tunniajalist konsultatsiooni segas mulle oma kontoris kokku ühe väikese pudelitäie nõiajooki ning luges mulle peale sõnad, kuidas täpselt seda manustama peab. See käib umbes nii, et kohe peale ärkamist lähen ma kööki ja mõõdan endale tassi sisse 7cm vett. Seejärel võtan ma pudeli nõiajoogiga, raputan seda tugevasti viis korda ning lisan siis viis tilka veele. Siis võtan ma plastmassist lusika ning segan kogu lahust ühe minuti jooksul, et siis peale segamist üks lonks võtta ning ülejäänu ära kallata. Kõlab nagu tõeline posimine, ent kui see mind minu allergia puhul aitab, olen ma nõus seda kõike tegema. Praeguseks olen ma seda arstimit vaid kolmel päeval kasutanud, kuid mul on tunne, et ma näen juba paranemise märke. Ja tõsi, ma ei tea, kas selle taga on tõesti see rohi või minu usk sellesse, et see toimib - aga kui see toimib, siis pole lõpuks ju vahet, milline see põhjus tegelikult on.
Ignaciole ma targu mainima ei hakanud, kui palju ma täpselt tollele mehele maksin, sest tema on äärmiselt skeptiline igasuguste alternatiivsete meetodite koha pealt. Lisaks tundun ma vist talle ka veidi naiivne ja sinisilmne ja seetõttu on ta selle koha pealt minu suhtes äärmiselt kaitsva positsiooni sisse võtnud - et mingisugused petised ja soolapuhujad ei saaks minusuguselt naiivitarilt raha välja meelitada. Aga nagu näha, siis alati ei jõua ta mul silma peal hoida.

Slotervaart

Kuna täna oli üle ma ei tea mitme nädala korraks päikest näha, siis tegin ma oma uues kodukohas ühe väikese ringi. Kõigepealt vaade, mis avaneb minu rõdult - hoov, mis on alati täis kluugutavaid tuvisid ja karjuvaid lapsi.

Otse maja kõrval asub väike pargimoodi asjandus koos väikese kanalimoodi asjandusega. Aga ma pean mainima, et kui loomaaia kõrval šikis piirkonnas elades olid kõik murulapid alati piinlikult puhtad, siis Slotervaartis on asjad hoopis teised - prügi on maas ikka palju rohkem.

Šikk ei ole Slotervaart kohe mitte mingist otsast ja üks endast lugupidav valge hollandlane ei hakka kohe kindlasti siia mingit kinnisvara soetama. Seega pole ka siinsetel tänavatel heledatverd inimesi väga palju näha ja suure osa siinsest elanikkonnast moodustavad moslemid. Ja mis võiks selle väite tõestuseks paremini sobida, kui üks uhke mošee. Palvekutsungit pole ma siiani veel kuulnud, ehk kunagi tulevikus.

Ja samal ajal kui ma üritasin mošeed võimalikult hästi pildile püüda, ronis mu kaamerasilma ette ka üks moslemipapi. Vot selliseid riideid nad siin sageli kannavadki (mis ei tähenda muidugi seda, et ka läänelikumad riided moes poleks), ent väikesed mütsikesed on neist enamikul peas, isegi siis, kui jalgu katavad teksad. Ja naised käivad üldjuhul ikka pearättidega ringi ning kui vanem generatsioon kannab rätikuile lisaks ka suuri katvaid hõlste, siis nooremad tüdrukud kannavad pigem väga ümber teksasid või isegi miniseelikuid. Ning ma pole siiani aru saanud, mismoodi on juuste näitamine suurem skandaal, kui jalgade näitamine.

Mošeest veidi edasi asub Rembrandtpark.

Ja siin on elav tõestus sellest, et sa võid oma jalgratta posti külge lukustada küll, ent see siiski ei garanteeri seda, et sul terve ratas ka tagasitulles alles on. Raam jääb alles, kuid kõik muu lahtikruvitav viiakse minema.

Siin on minu Türgi pood ja kuigi ma tunnen end vahel kõikide nende ülimalt kaetud naiste seas veidi kummaliselt, on Albert Heijnist oluliselt soodsamad hinnad minu jaoks suureks motivaatoriks, miks sinna poodi ikka ja jälle tagasi minna. Lisaks on sealne puu- ja köögiviljade valik palju parem ning maitsest ma isegi ei hakka rääkima. Plastmassist tomatite asemel müüakse seal päris tomateid ja too piparmünt lõhnab ja maitseb täpselt nii nagu see oleks just oma aiast korjatud. Siiski, puuviljade ostmise puhul on sel Türgi poel ka üks miinus - head lõhnad on toonud kohale metsikuis kogustes herilasi, kellega siis oma nektariinide eest võitlema peab.

Peale puuviljade müüakse seal ka idamaade maiustusi ja pärast seda kui ma olin mitu nädalat ümber nende koogikeste tiirutanud, otsustasin ma endale täna paar tükki proovimiseks osta. Ja jeeeeerum need moslemi koogid olid ikka kohutavalt magusad ning nüüd on mul tunne nagu ma oleks telliskivi ära söönud. Nii raske on.

Mulle tundub, et keegi hoiab mul silma peal ja laseb mul kolida Vene poodide naabrusesse, et mu sügavkülm alati rukkileiba täis oleks. Selles poes olin ma varemalt ühe korra juba käinud, ent kuna mu leiavavarud olid otsakorral, otsustasin ma sealt täna igaks juhuks läbi hüpata. Veerand tundi hiljem lahkusin ma sealt kahe külmutatud leiva (üks neist oli muide Leedu käsitööleib), doktorivorsti, 1 kilo manna ja iirisekommidega. Kusjuures, keegi seal poes ei hakanud minuga isegi püüdma hollandi keelt rääkida. Ikka vene keel, aga õnneks on mul elementaarsed viisakusavaldused ja numbrid ikka selged ning hätta ma seetõttu ei jäänud. Aga juba praegu pean ma ütlema, et ilmselt on mu hollandi keel ikka tunduvalt parem kui mu vene keel.

Nii oranž, aga samas nii punane. Impeeriumiideaal elab edasi.

Minu vana, sinu uus

Sekondhändlus on Amsterdamis palju kaugemale arenenud kui Tallinnas ja erinevalt Eestist harrastatakse seda siin suures osas tasuta. Selleks ei ole vaja isegi spetsiaalseid poode, sest Amsterdami tänavad pakuvad taaskasutusfännidele piisavalt suuri võimalusi isetegevuseks. Tegelikult on süsteem ju hea - käsi peseb kätt ja kui ühel on korteri nurgas paar tooli, mida ta enam ei taha, tõstab ta need lihtsalt tänavale, kust juba järgmine õnnelik kodanik mööbli enda korterisse veab. Mina pole sellist taaskasutust siiani eriti harrastanud vaid põhjusel, et ma pole tänavalt midagi kaasahaaramist väärivat leidnud, ent ma olen kordi olnud tunnistajaks teiste üüratule õnnele. Näiteks tean ma ühte Austraalia tüdrukut, kes pidevalt leiab endale tänavalt ägedaid värvilisi tossusid ja ühte Leedu poissi, kes terve oma ühikatoa sisustas tänavalt leitud mööbliga. Käigud Ikeasse jäid temal seetõttu ära ja raha, mis muidu oleks kulunud mööblile, läks hoopis alkoholile ja leedukas ise oli oma investeeringute ja süllekukkunud õnnega muidugi väga rahul. Minu suureks üllatuseks on ka Ignacio osutunud päris vaimustunud korilaseks, kes iga vähegi vajalikuna tunduva eseme tänavalt kaasa oma urgu veab. Minu jaoks võrdub see peaaegu tolle nõukogudeaegse kogumisega, kus koguti absoluutselt kõike ilma mõtlemata, kas tegelikult sellega ka midagi ette on võtta. Ja seetõttu vedeleb keldrites kastide kaupa vahvliraudu*, pontšikuvorme ja muud, mida osteti kokku mustade päevade tarbeks. Minu vanaisa kogus näiteks kaltsuvaipu ja kui me ükskord tema keldris suurpuhastuse tegime, tuli sealt välja nii palju kaltsuvaipu, et neist oleks sajaks aastaks tervele suguvõsale jätkunud. Igatahes on Ignacio umbes samasugune koguja tüüp ja kuigi ma katsun üldjuhul oma arvamuse oma teada hoida ja ei takista teda tema järjekordsel varumisretkel, tuleb ka minul mingil hetkel piir ette. Tõsi, ma ei öelnud midagi, kui ta leidis prügikasti juurest hunniku hollandi puukotasid (mida oli puidust üritanud välja tahuda keegi üpris andetu puussepp) ja otsustas kaks neist endaga kaasa vedada, ent kui ta ühel päeval ilmus koju koos ühe autoratta ilukilbiga, siis jooksis mu juhe küll kokku. Ja mul ei ole siiani halli aimugi, mida ta sellega teha plaanis. Siiski pean ma tõe huvides tunnistama, et nii paar päeva tagasi liitusin ka mina korilaste ridadega, vedades endaga koju kaasa väikese saksa talupojastiilis lauakese. Ilus ta just pole, ent lauda oli mul vaja ja nüüd ma vähemalt pääsen uuest Ikeas käigust. Ja kuigi ma olen vägagi taaskasutuse, rohelise mõtlemise ja kokkuhoiu poolt, siis ilukilpe ma endaga kaasa vedama hakata ei plaani.
*Kahjuks ei ole ma neid paljukiidetud vene vahvliraudu oma suguvõsa tagavarade seast leidnud ja sellest on mul küll väga kahju. Vanaisa oleks võinud paar kaltsuvaipa vahvliraua vastu vahetada.

Peaaegu, et kõik

Tegelikult tegin ma enda jaoks magistritööga lõpparve juba enne jaanipäeva, kui mu juhendaja leidis, et sobib küll ja pani asja lukku, sest kaitsmist kui sellist meilt siin ei nõuta. Loomulikult tuleb ise selle eest hea seista, et UvA sind kuidagi tüssata ei üritaks, sest ma olen korduvalt saanud e-maile teemadel, et miks ma ei ole siiani täpsustanud, millal ma oma tööd kaitsta kavatsen. Ja kuna kaitsmist ei ole, ei ole diplomi saamine siin ka mitte midagi pidulikku, lihtsalt astud etteantud kuupäeval kooli sekretariaadist läbi ning sulle surutakse su diplom kätte. Ning ongi kõik. Hollandlased on praktilised ning mingit eestlaslikku suurt pidu uhkete kleitide ja eriliste soengutega siin ei harrastata. Aga kuna ma olen oma elu jooksul juba nii mõnelgi taolisel üritusel osalenud, ei oska ma taolise lakoonilisuse üle ka eriliselt kurvastada. Pealegi, ilmselt peaksin ma sel päeval nagunii tööl olema.
PS. Peaaegu, et kõik tähendab siinkohal seda, et ma sain eile härra sakslase käest ka oma magistritöö hinde teada - 7.8 - ja ma pean mainima, et tema kriitilisust arvestades on see üpris korralik tulemus. Eriti rõõmsaks muutusin ma veel siis kui üks mu kursaõde mulle väitis, et nad põhimõtteliselt eriti üle 8 magistritööde eest ei anna. Näis, kas sellel väitel on ka tõepõhi all.

Vaherahu

Norra-Briti sõda lõppes sama ootamatult, kui see alanud oli. Öö arestikambris muutis agressiivse briti küllalt taltsaks ning ilmselt oli siin oma osa mängida ka kuumaverelistel pool-mehhiklastel-pool-hollandlastel, kes tegid talle selgeks, mis temast saab, kui ta veel kord oma jala siia korterisse tõstab. Seega kolis Danny laupäeval oma viimasedki asjad välja ning sulges oma selja taga ukse, seekord lõplikult. Ja puudust temast siin küll keegi tundma ei hakka.
Muu hulgas tuleb mainida, et käisin esmaspäeval oma töölepingule alla kirjutamas ja kui ma nii muuseas küsisin, et kas nad ka töötajate transpordi eest maksavad, plaksutas austraallanna Paula oma suuri silmi ja teatas nagu enesestmõistetavalt, et nemad siin firmas toetavad igati oma töötajate tervislikkust ning seega peaksid kõik rattaga tööl käima. "No muidugi," lisas ta siis, nähes minu ehmunud nägu, "ega me ei sunni sind rattaga sõitma. Võid metrooga ka tulla." Mis muidugi tähendab seda, et selle luksuse eest pean ma siis omast taskust maksma ja transport Amsterdamis pole teadupärast just odav lõbu. Tõsi, teekond marsruudil kodu-töö-kodu on täiesti sõidetav, ent ma mitte ei kujuta ette kuidas ma seda teed päevast päeva tööriietega kulgema hakkan. Sest jah, teksad võin ma nüüd kapinurka unustada, sest selles firmas on karm teksadevastane seadus. Kui ma Ignaciole tollest me-käime-kõik-rattaga-tööl ideest rääkisin, ei suutnud ta seda koonerdamist ära imestada ning leidis, et ma olen endale küll ühe kehva töökoha valinud. Tõsi, ING'ga (pankadel on ikka raha lademetes) ei anna seda muidugi võrrelda, ent nii kaua kuni nad mulle palka maksavad, ma viriseda ei kavatse. Ja kolmapäeviti toimub tasuta jooga. Asi seegi.

Norras ei ole kõik korras

Täna hommikul umbes kella viie paiku ärkasin ma korraga mingi närvilise sagimise peale. Esialgu mõtlesin ma, et need on lihtsalt mu peolt saabunud korterikaaslased, ent kui ma kuulsin jutu sees väljendit 'kutsu politsei', olin ma korraga täiesti ärkvel. Meie korteri draamadest olen ma korra varem juttu teinud, kuid too varahommikune action ületas muidugi kõik, mida ma siiani oma elus nägema olen pidanud. Gajane rääkis juba varem, kuidas norralanna Stine ja britt Danny olla kord niimoodi karvupidi kokku läinud, et politsei pidi neid lahutama tulema ning seega olin ma tegelikult juba vaimselt valmis, et midagi sellist võib korduda. Stine ja Danny suhe on midagi sellist, millest mina siiani päris täpselt aru pole saanud, sest kuigi nad on ametlikult lahus, elavad nad siiani koos. Nädal aega tagasi kuulsin ma Stinelt, et Danny kolib 1. augustil ametlikult välja ning nii palju kui mina neid kahte nägin, tundus, et seekord olid nad rahumeelsele kokkuleppele jõudnud. Eile õhtuks polnud Danny veel välja kolinud ning meie Gajanega muudkui imestasime, et nood kaks käituvad täpselt nagu paar ja kehitasime õlgu, et ju nad siis said oma erimeelsustest üle.
Täna hommikul kella viieks oli muidugi selge, et nii lihtsalt need asjad ei käi ning Danny keeldub välja kolimast. Ja miks ta peakski, kui tal on siin hea olla - üüri ta ei maksa ja toitu ei osta ning kõik kulutused on Stine kanda. Ja kui Stine ja tema sõbranna üritasid Dannyle selgitada, et too peab ära minema, sest selline oli kokkulepe, siis läks poiss kahele tüdrukule lihtsalt kallale. Räige karjumine ja asjade loopimine olid helid, mille keskel ma ärkasin ning kuna mul soovi surma saada polnud, keerasin ma oma ukse lihtsalt lukku, sest ma leidsin, et pole minu asi neid lahutama minna. Mõne hetke pärast saabus ka politsei, kes tegi Stinele selgeks, et kuna Danny on siia korterisse sisse kirjutatud, ei saa nad mitte midagi teha ja seda isegi juhul, kui poiss talle peksa annab. Seega jalutas politsei minema soovitusega britti mitte häirida ja ise hotelli minna. Sellega ei olnud tüdrukud muidugi nõus ja kuna vahepeal oli norralannadele appi läinud ka Gajane, läks Danny neile kõigile kallale. Ja kui ma vahepeal isegi mõtlesin, et lähen vaatan, mis toimub, lükkas Gajane mu kohe tagasi tuppa tagasi ja soovitas magama minna. Kuna Danny oli vahepeal alustanud asjade aknast alla loopimist, kutsuti politsei tagasi ning seekord otsustasid tüdrukud jaoskonda kaasa minna ning poisi vastu avalduse esitada.
Ma ei kujuta ettegi, mis sellest kõigest siin saab, ent ma ei kujuta ette, et korteri omanik tahaks Danny peale sellist laamendamist siia jätta. Igal juhul on päris kindel see, et britt ilma võitluseta ei lahku ja ma mängin hetkel mõttega mõneks päevaks Ignacio juurde kolida kuni siin asjad rohkem maha rahunevad.
Update: Nägin just Stinet, kes rääkis, et politsei olla lõpuks Danny ikka kaasa viinud, kuna too oli äärmiselt vägivaldne ning näitas mulle selle tõestuseks tohutut vorpi oma tagumikul ning peotäit väljatõmmatud juukseid.

Nii palju siis praktikast

Esialgu, kui ma oma HR praktikaga alustasin, arvestas mu ajutine leedulannast ülemus, et tal oleks minu abi vaja umbes neljaks nädalaks. Nüüd aga tuleb välja, et too praktika kujunes äärmiselt lühikeseks. Esiteks muidugi seetõttu, et ma olin üle ootuste produktiivne ja suutsin vajalikud asjad ära teha viie päeva jooksul ja teiseks seetõttu, et mul õnnestus endale lõpuks töö leida ning alustama pean ma juba 15. augustil. Tuleb mainida, et ma olen oma olukorraga hetkel ikka päris rahul ja tänan kõiki kõrgemaid jõude, et ma onupojapoliitika tõttu toda eesti keele tõlgi kohta ei saanud. Minu uus töökoht saab olema firma, mis tegeleb turundus- ja kommunikatsiooniproffide otsimisega suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele. Firma ise ei ole küll väga suur, ent sellest hoolimata saab minust seal väike mutter nimega assistent, kes peab vastutama selle eest, et informatsioon klientide, tööotsijate ja firma vahel jookseks. Lisaks sellele pean ma käima kaasas ka tööintervjuudel ning hiljem kokku kirjutama kandidaadi profiili, mis näitaks teda tema kõige paremast küljest. Kuna suurepärane inglise keele oskus on tolles töös äärmiselt oluline, pidin ma läbi tegema ka ühe kirjaliku testi mis tähendas seda, et ma pidin ühe firma töötajaga maha istuma, teda küsitlema ning hiljem tema karjääri kohta raporti kirjutama. Ja kuigi see ülesanne tundus mulle esimesel pilgul kohutavalt keeruline, sest aega mul ettevalmistamiseks polnud, jäid firma suuremad mutrid mu tööga rahule. See on omakorda suur kompliment mulle, sest enamuse firma töötajatest moodustavad inimesed, kes räägivad inglise keelt oma emakeelena. Firma suurim boss on üks äärmiselt sümpaatne Austraalia proua, kuid seal on ka inimesi Suurbritanniast, Kanadast, Uus-Meremaalt ja Ameerikast. Eriliselt suur õlalepatsutus oli see muidugi põhjusel, et kui Booking.com ei pidanud minu eesti keelt piisavalt heaks, siis terve firmatäis perfektse inglise keele kõnelejaid leidis et minu inglise keele oskus on suurepärane.
Lisaks tundub mulle, et töötu staatuse minetamine on mind viimaste päevade jooksul ka tööguru staatusesse tõstnud, sest nii mõnigi kursusekaaslane on mulle kirjutanud küsimaks, kuidas see mul õnnestus. Ja siis ma seletan. Et ainult CV saatmine ei mõju, vaja oleks hoopis kontaktisikuga otse ühendust võtta ja talle paar arukat küsimust pakutava ametikoha kohta esitada. See on võimalus teiste seast silma paista ja samas ka oma suurepärast inglise keelt näidata, sest kui sa ikka oled sündinud kuskil Ida-Euroopa äärealal, siis see just ei karju, et 'vaata mind! perfektne inglise keel!'. Minu teiseks nipiks kujunes aga tänu ühele Ameerika tööotsingu-gurule tänukirjade saatmine. Ja kui selline tegevus on Eestis tõenäoliselt küllaltki tavatu ja võib kergelt isegi ahistamise mulje jätta, leidsin ma, et ühele austraallasele võiks see küll peale minna ning seega saatsin ma talle tänukirju peale iga kohtumist ning telefonikõnet, et öelda talle aitäh aja eest, mille ta minu peale kulutama nõustus. Juba peale esimest tänukirja sain ma aru, et selline lähenemisviis on tema puhul ainuõige, sest ta oli minu käitumise üle siiralt hea meel ja ta ei unustanud seda mulle kunagi mainimast. Ja nii ta tuli, see mu uus töökoht. Aga ilmselt ainult seetõttu, et ma julgesin sel korral midagi uut katsetada.
PS. Ja minu otseseks ülemuseks saab üks härra portugallane.

Kiired ajad

Ometi jõudsin ma ära oodata selle aja, kus mu igapäevane elu koosneb ka muust kui töökuulutuste sirvimisest ja korterikaaslaste ning Albert Heijn'i töötajatega sotsialiseerumisest. Palgalist tööd pole mul endiselt, ent tutvuste kaudu õnnestus mul leida endale lühiajaline praktikakoht ühes tuuleenergiafirmas. Ja kuigi hommikul kell seitse ärkamine on minu jaoks esialgu midagi väga uut ja harjumatut, on mul nii hea meel lõpuks ometi midagi teha. Lisaks pakub praktika rahvusvahelises firmas ka head võimalust sealsete töötajatega networkida*, mis omakorda on heaks eelduseks päris töö leidmiseks. Networkimine, nimelt, olla siin parimaks võimaluseks endale töö leida. Igatahes oli täna mu esimene tööpäev ja ma pean mainima, et ma lähen homme lausa rõõmuga tagasi. Üks asi on muidugi see, et ma saan lõpuks midagi teha, kuid vähem oluline pole ka see, et mu ülemus on üks minust paar aastat vanem väga tore leedulanna (ja lisaks temale olid ka kõik teised, keda ma täna kohtasin, äärmiselt meeldivad). Palka mulle küll ei maksta, kuid õnneks makstakse kinni mu sõidud tööle ja tagasi ning täna tehti mulle isegi lõuna firma poolt välja. Kuna täna oli alles tutvustav päev (mis ei tähendanud seda, et ma poleks palehigis kella üheksast viieni tööd teha vihtunud, peale mida mu ülemus Vaida mu lihtsalt ukse taha tõstis ja koju minna soovitas), siis pikemalt kirjutan ma tollest praktikast ilmselt kunagi hiljem. Või kas kirjutangi - kuna minu praktika hõlmab inimressursse, on kõik, mida ma seal kontoris näen, äärmiselt konfidentsiaalne ja esimese asjana kirjutasin ma alla dokumendile, milles lubasin suud pidada.
* No ma mitte ei suuda siinkohal kasutada toda kummalist eestikeelset sõna 'võrgustumine', mis kõlab pigem nii nagu ma räägiks kalandusest.

Gajane ja nõukogude nostalgia

Välismaal elades on mul tekkinud teatud oskus leida endale selliseid sõpru, kes oskavad minuga jagada nostalgilisi meenutusi lapsepõlveaegsetest lemmikutest. Ma ei saa öelda, et ma enda ümber olevad inimesi just selle järgi valiks, ent kuidagi on juhtunud nii, et paremini saan ma läbi ikka nendega, kellega mul on soovi korral võimalus tundide viisi ka vene hõrgutistest, nagu pelmeenidest ja kukekommidest, rääkida. Ja kuidas võikski keegi, kes on üles kasvanud vabas Läänes, mõista seda, kui maitsev oli Kosmose moos või miks mul on vahetevahel hirmsasti vaja keedetud pelmeene hapukoorega. Ignacio on mul juba tegelikult suhteliselt hästi välja koolitatud ja kuigi ta endiselt soustidest just eriti ei pea, löövad tal keefirit nähes silmad põlema. Gali läks korra lausa nii kaugele, et tegi mulle ise pelmeene, mida me siis hiljem kahekesi mõnust ägisedes sõime, pälvides nii ka Gali hollandlasest sõbra Brami arusaamatuid kommentaare teemal 'kuidas meile too jubedus maitseda saab'.
Siin uues korteris on mul nõukogudeaegsete naudingute jagamiseks Gajane, kelle vend omab juhtumisi ühte toredat veebipoodi, mis müüb nii Vene kui Ukraina tooteid. Isegi lätlaste Laima sefiirid olid end pelmeenide ja keeduvorsti vahele pookinud. Ja selle veebilehe vaatamine sisustas minu jaoks ühe toreda pooltunni, kus ma järjest kõiki artikligruppe läbi vaatasin ja mõttes nimekirja kokku panin, mida kõike mul sealt parasjagu vaja oleks. Doktorskaja! Kukekommid! Tatar! Marmelaad! Ja Gajane lihtsalt istus itsitades mu kõrval ja muudkui imestas, kuidas ma kõiki neid asju tean. Veidi hiljem kraamis ta oma toast ka ühe kotikese varandusega lagedale ning andis mulle umbes poole oma kommidest, mille ta mustadeks päevadeks kõrvale oli tõstnud. Ma pean ütlema, et too kukekomm maitses täpselt samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi. Tõeline nostalgia.

Esimene draama

Esimesel hetkel, kui ma oma uude koju sisse kolisin, tundus mulle, et siinsed inimesed on kõik sellised veidi eraklikku tüüpi, kes oma toast naljalt välja ei tule ja kellega elu ühe katuse all peaks suhteliselt probleemidevaba olema. Vähem kui nädal hiljem on õhk draamadest paks. Kõigepealt peaks ma ilmselt muidugi tutvustama inimesi, kellega ma koos elan. Alustame Gajanest, 21 aastasest KLM'i stjuuardessist, kes on algselt pärit Armeeniast, kuid kes pärast perekondlikke traagilisi sündmusi kolis algul Moskvasse ning paar aastat hiljem Hollandisse. Gajane peab end ise hollandlaseks ja tänu temale läigib siin majas kõik puhtusest. Veidi enne mind kolis siia 31 aastane disainer José Hispaaniast, kes on hetkel minuga sarnases staatuses, ehk siis töötu. Ja siis on siin veel umbes kahekümneaastane britt Danny, kes jagab tuba oma ekstüdruku Stinega, kes on parajasti Norras puhkusel ja keda mul siiani pole õnnestunud kohata. Nii palju kui Gajane mulle rääkinud on, on nii Danny kui Stine parajad põrsad, kes enda järelt koristada ei armasta ning seetõttu on Gajane see, kes siiani köögis, vannitoas ja wc's korda on hoidnud. Lisaks on ta siiani ka (eks)paarikese nõusid pesnud, kui need on päevadeks kraanikaussi ligunema jäetud (ning seda olevat siin pidevalt juhtunud). Seega pole midagi imestada, et Gajanel eile katus ära sõitis, kui ta kraanikausist järgmise mustade nõude kuhja leidis. Kuna Danny sattus parasjagu köögis olema, otsustas tüdruk talle täpselt öelda, mida ta kõigest sellest arvab ja draama oligi alanud. Vaidluse käigus ähvardas Gajane, et kui Danny järgmiseks hommikuks nõusid ära pesta suutnud pole, siis viskab ta need lihtsalt ära ja peale seda kui britt oli teda ägedas puhtusefriikluses süüdistanud, otsustas ta, et viib kõik endale ja Stinele kuuluva köögist ära. Nii igaks juhuks. Seega tassis Danny pool ööd kööki tühjaks, ise samal ajal Stinega arutades, mis kõik nende oma on. Välja tuli muidugi see, et tema enda kinnitusel on pea kõik köögiriistad Stine ostetud ja nüüd laiutab köögis tühjus. Britt seevastu istub ilmselt rahulikult käsi hõõrudes oma pottide-pannide otsas ja maja ülejäänud asukad ei suuda tema lapsikut käitumist ära imestada. Hommikuks oli ilmunud kööki ka Danny poolne selgitus, mis sisaldas luba kõigil teistel peale Gajane tema uksele koputada, et nõusid kasutada. Aga ma ei usu, et ma seda pakkumist kasutan, sest ma ei kujuta ette, et võtan oma kaks leivaviilu näppu ja lähen koputan poisi uksele, et tema toas rösterit kasutada. Õnneks selgus, et Gajane ema, tõelise nõukogude koguja musternäidis, ei ole oma elus ühtegi taldrikut, tassi ega lusikat ära visanud ning on nõus meie kööki uute tarvikutega varustama. Aga ma kardan, et see draama pole siin ammugi veel läbi. Ja kõige enam kardan ma seda, et Gajane viib oma ähvarduse teoks ja kolib siit välja, sest ei suuda tolle Dannyga enam koos elada. Siis pole minul siin ka vist enam pikka pidu, sest üksi ma seda korterit ka korras ei hakka hoidma. Samas, igava elu üle ei saa ma taaskord kurta.

Uus algus Amsterdamis

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda hoopiski mitte seda, et midagi ei toimu. Pigem tähendab see hoopis seda, et ma:
a) puhkan Eestis ja mul ei ole mitte mingit tahtmist Internetis istuda;
b) kolin oma asju ümber, sest mul on ometi õnnestunud endale Amsterdamis tuba leida;
c) olen parasjagu šokeeritud sellest, kuidas mu eesti keele oskus ei ole eesti keele tõlgi ametikoha jaoks piisavalt hea.
Aga nüüd kõigest siis järjepanu.
Eesti kohta ei hakka ma pikemalt kirjutama, sest ilmselt on kõik sellega nagunii kursis. Siiski tuleb mainida, et too päevitus, mis mul õnnestus kahenädalase Eestis viibimise ajaga saavutada, on Amsterdami vihmas täiesti ära kulunud. Jajah, tänagi tuli siin paduvihma ja sooja oli vaid 15 kraadi. Hollandlased ise väidavad, et saja aasta kõige külmem ja vihmasem juuli. Story of my life, ütleksin ma selle kohta. Kui ma Portugalis elasin, siis sattus mulle viiekümne aasta kõige külmem ja vihmasem suvi ja saja aasta kõige vihmasem talv. Tundub, et mul on imeline anne endale suurepärase kliimaga elamispaiku otsida. Siiski tundub, et esialgu jään ma veel siia, sest kuigi ma olen endiselt töötu - ja lausa nii töötu, et ma mõtlen siin vaikselt lapsehoidmisega tegelema hakata - on mul nüüd ometi õnnestunud kõikidele Amsterdami petistele müts pähe tõmmata ja endale täiesti legaalne elupaik leida. Jaa, päris oma reaalselt eksisteeriv tuba koos reaalselt eksisteeriva rõduga. Viimasel, muide, ei ole sellises kliimavöötmes muidugi eriti palju kasutust, ent ma ikkagi loodan, et sel suvel tuleb siin veel õiget suveilma ka. Olgu, tegelikult sattusin ma oma korteriotsingutel petise asemel hoopis ühe ladinaverelise geelipeast ärimehe juurde, kes oma valgete hammaste välkudes lubas mulle, et kui ma olen valmis veidi rohkem üüri maksma, võime üürilepingule kohe alla kirjutada. Ja kuna ma olin tolleks hetkeks kõikvõimalike petistega niivõrd ära hirmutatud ning too tuba tundus täiesti usaldusväärne variant, jäin ma diiliga nõusse. Jah, ma pean mainima, et rõdul oli siin täiesti arvestusväärne osa mängida.
Seega on pool mu viisaastakuplaanist praeguseks hetkeks juba täidetud: tuba on olemas. Samas töö, see plaani olulisem osa, on endiselt täitmata. Võibolla olen ma töö otsimisega siiani tõesti veidi vähem tegelenud, ent nüüd on täiskäik sees ja töökuulutuste kammimine on saanud mu argipäeva lahutamatuks osaks. Tegelikult tegelen ma sellega ka nädalavahetusel, no nii igaks juhuks. Vahel kutsutakse mind isegi intervjuudele. Nagu näiteks üks suur hotellibroneerimisveeb, mis otsis oma tiimi eesti keele tõlki. Kõlab ju nagu suurepärane võimalus, eks ole. Minagi mõtlesin nii ja olin täiesti kindel, et see töö on mul taskus, sest ma olen alati sõnadega hästi läbi saanud. Mulle meeldib kirjutada ja mu eesti keel on ka täiesti arvestataval tasemel. Oma suureks üllatuseks sain ma aga peale tõlketesti teada, et minu sooritus oli ebapiisav ja järgnevale intervjuule mind enam ei kutsutud. Kui ma sellest hiljem Ignaciole rääkisin, arvas ta esialgu, et nad pidid mingi vea tegema, sest mismõttes mina ei oska tõlkida. Ja seejärel pakkus, et äkki mõnel teisel kandidaadil olid suuremad rinnad. See oli muidugi nii naljaga pooleks öeldud, ent tõesti, miks ka mitte. Saatsin hiljem tolle firma hr-tšikile, kes sinnamaani minuga väga tihedat kontakti hoidis, ka kirja pärimaks, mis minu tõlkel siis viga oli. Vastust pole ma siiamaani saanud, aga kuidas sa seletadki mõnele kandidaadile, et vabandust, sinu b-korv ei ole meie firma nõuetega vastavuses.
Muide, lisatud pilt võiks vabalt kujutada minu toa õuepoolset külge. Minu tuba oleks sel juhul siis kõige ülemine vasakpoolne aken ja pool rõdu.

Petiste ära tundmise kiirkursus

Viimase nädala jooksul on minu postkasti maandunud ridamisi e-maile, mis minu äsjatekkinud petiste ära tundmise alarmi suure huilgega tööle panevad. Ma võiks öelda, et vähemalt iga kolmas e-mail on selline ja teoreetiliselt võiks olukord isegi päris naljakas olla, aga kui ma praktiliselt sellele mõtlen, et mul on sellises olukorras endale vaja elamine leida, siis see nii naljakas enam ei ole. Siiski, õnneks on petistel suhteliselt hästi ära tuntav käekiri ning inimeste ausust on tegelikult äärmiselt lihtne testida. Piisab vaid süütust küsimusest: "Millal ma korterit vaatama võiksin tulla?" ning enamusel kaob seepeale kohe igasugune huvi minuga suhelda.

Seega, iga kord, kui ma mõne e-maili avan, hakkab mu peas väike masin tööle, mis kontrollib järgmiste väidete paikapidavust e-mailis:

• Kas piltidel kujutatud ruumi eest võiks reaalsuses sellist hinda küsida? Petiste puhul on piltidel sageli päris ilmselgelt liiga luksuslik tuba, mida minu eelarvega juba rentida ei saa.
• Kas kirja saatjal on mõni kurb lugu oma korteri kohta rääkida? Nii kummaline, kui see ka pole, olen ma saanud mõned kirjad, kus kirjeldatakse, miks vastav inimene vastavas korteris elab. Et isa oli Tai aukonsul Hollandis ja kui ta ära suri, siis pidi tema siia kolima ja nüüd ma ongi siin üksi. Esialgu arvasin ma lihtsalt, et too inimene on kummaline, sest miks ta muidu oma surnud isast räägiks. Ent kui ma sain väikese vahega kaks täpselt samasugust kirja (ainult nimi oli teine), sain ma aru, et see küll õige asi pole.
  
• Kas on palutud helistada mõnele võõramaa numbrile? Mitmes mulle saadetud kirjas on palutud helistada mõnele Inglismaa numbrile. Ma ei saa küll kindlalt väita, et see on kõik vale värk, ent fakt on see, et mingi muu riigi suunakoodiga numbrile ma ei helista ja kõik. Sarnastest telefonipettustest, kus minutilise kõne eest tuleb maksta sadu kroone, olen ma ennegi kuulnud.
  
• Kas inimene väidab, et ta on hetkel välismaal ja seetõttu pole tal võimalik korterit näidata? Tõesõna, sellist inimest, kes nii kiiresti oma petturi-kaardi lagedale laob on lausa patt petturiks nimetada. Samas kuulu järgi pidavat see nipp siiani toimima. Müstika.
• Kas inimene palub endale suure huvi tõestuseks saata mõne dokumendi koopia? Just selline kiri saabus minu postkasti mõni hetk tagasi ja kuna kogu see e-mail äärmiselt kummaline mulle tundus (kirjutaja üritas oma ausust tõestada sellega, et kirjutas pikalt laialt oma jumalakartlikkusest ja sellest, kuidas ta seda oma üüriliseltki ootab), guugeldasin ma tolle inimese nime veidi. Ja mis välja tuli? Tolle nime taga peidab ennast üks internetiavarustes üpriski tuntud pettur, kes kasutab aliasena ühe õnnetu inimese nime, kes kunagi talle lolli peaga oma passikoopia saatis, sest tal oli Pariisis korter vaja leida.
  
• Kas inimene tundub metsikult paranoiline? Petturid armastavad oma e-mailides seda sama petturi-kaarti kasutada ning panevad korteriihalejad niiviisi igasuguseid rumalusi tegema. Nii mõnigi neist kirjutab, et on varem kõvasti petta saanud ja seetõttu tuleb terade sõkaldest eristamiseks ennast tõsise ja asjaliku inimesena tõestada. Ehk siis - näita mulle raha ja alles siis näitan ma sulle korterit. Ilmselge on see, et nood kergeusklikud inimesed, kes on soovinud end tõsise huvilisena näidata, on hetk hiljem ilma nii rahast kui korterist.
• Kas inimene mainib kirjas oma perekonna advokaati? Ma ei saa öelda, et see on alati ja alati põhjus alarmeeritud olemiseks, ent siiani on advokaati oma e-mailides maininud ainult need, kelle ma hiljem olen pidanud petturiks tembeldama.

Peale petturite olen ma saanud ka niisama kummalisi e-maile, kus öeldakse, et mul on sulle korter olemas ja küsitakse, et kas ma nendega kohvi jooma läheks (ja siis lisatakse, et äkki räägime siis diilist ka) või siis küsitud, et kui kiiresti ma mõnda teatud kohta jõuaksin (ja kui ma tollele kirjale ei vastanud, sest too nõue tundus lihtsalt totter, tuli viie minuti pärast vastus, et unusta ära, sa oled liiga aeglane). Ma olen päris kindel, et selliseid kurioosseid näiteid lisandub minu postkasti veelgi, sest praegusel hetkel pole minu korteriotsingud veel üldse mitte läbi. Oh, Issanda Loomaaed on üks imeline paik ikka küll.

Elukool

Elamine Amsterdamis on siiani olnud mulle päris suureks elukooliks, ent toa otsimine on muidugi juba järgmine tase. Seega hetkel on minu suurimaks õppetunniks petiste ära tundmine ja ma kardan, et viimaste päevade kogemused teevad mind ülimalt ettevaatlikuks ja väga paranoiliseks. Kuna ma olen praeguseks hetkeks juba päris suure hunniku e-maile välja saatnud, pidi sinna hulka ka ju mõni 'mädanenud õun' sattuma. Ja mõnega neist on mul olnud au ka juba suhelda.
Just mõni hetk tagasi rääkisin ma tüübiga, kes pakkus, et ta nimi on Yuan ja et tal on pakkuda tuba ilusas korteris Centraal Station'i lähedal. Kui ma küsisin, kas ma tuba ka vaadata saaks, ütles ta, et kuna ta on ise hetkel Prantsusmaal (ja lähiajal Hollandisse ei tule), siis võib ta mulle pilte saada. Ma ei teagi, mida ta lootis. Et ma olen nõus üürima toa ainult piltide järgi, teadmata, kas see tuba reaalsuses Amsterdamis üldse olemas on? Ja siis saatma oma raha talle Western Unioniga, lootes, et ta paneb mulle võtme posti? Tõesti, ettevaatust läheb mul muidugi suurel hulgal vaja... ja head õnne ka, et ma toredate inimeste otsa satuksin, lõpuks. Aga sinnamaani kuni see juhtub, sirvin ma kortereid edasi ja elan moto järgi 'kui mingi pakkumine tundub olevat liiga hea, et olla tõsi... siis suure tõenäosusega ta seda ka on'. Ja palun kannatust idiootidega tegelemisel.

Edasised sammud

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et mis siis edasi saab kui ma ühel päeval oma magistri ära lõpetan. Alguses olid ainult ideed, aga nüüdseks on need väikesed ideed üheks suureks plaaniks välja kasvanud: ma jään siia, vähemalt esialgu. Amsterdam ei ole kindlasti minu jaoks linn kuhu ma tahaksin elu lõpuni elama jääda, aga just praegusel hetkel tahan ma siin olla. Pealegi, kui siin ikka üldse ei suju, on mul alati võimalik Eestisse tagasi minna ja uuesti alustada. Aga ma usun, et sujub, sest miks ei peaks?
Esimesed sammud siia jäämise suunas tegin ma aprilli alguses kui UvA korraldas üliõpilastele tööturgu tutvustava seminari. Esialgu jättis see muidugi üpris masendava mulje, sest esineja põhiline sõnum meile oli, et ilma networkimiseta ei saa te Hollandis kohe kindlasti tööd. Ja et hollandi keelt peaks ikka ka oskama. Umbes sellel ajal kui kõik kuulajad šokist taastuda üritasid, tõstis inglane Aidan käe ja küsis küsimuse, mis meil ilmselt kõigil meeles mõlkus. "Ja kui ma Facebookis kõigilt oma viiekümnelt töötust tudengist sõbralt olen nõu küsinud, siis mis edasi?" Selleks hetkeks oli tolle presenteerija mõistus ka otsas ning ma kategoriseerisin selle tööturu-ürituse totaalseks läbikukkumiseks. Isegi mu enda guugeldamisoskused on mulle kasulikumad. Järgnevate kuude jooksul sain ma aru, et kuigi networking on tähtis, võib abi küsida ka kohalikest tööjõudu vahendavatest firmadest. Needki, tõsi, toimivad palju paremini, kui sul on seal kontakt olemas. Ja minul on - tuttava tuttava tuttav, või midagi sellist, ent isegi see on kontakt. Mõjuv kontakt. Ning esimesel korral kui ma tolle Danielle'ga rääkisin, pidi ta tingimata üle küsima, et kas ma ikka olen selle ja selle sõber. Ja alles siis tutvustas mulle oma pakkumist. Praeguseks hetkeks olen ma käinud ühel intervjuul ja kuigi nad olid 'lummatud mu iseloomust', sai pakkumise keegi, kellel oli juba vastav varasem kogemus. Minul jäi vaid üle end lohutada sellega, et ilmselt on minu jaoks veel midagi paremat kuskil ootamas (seda peale hetkelist masendust ja suurt Kalevi šokolaadi doosi muidugi). Ja nii ma siin siis ootan ja sirvin tööpakkumisi, tõdedes, et hollandi keelest oleks ehk tõesti veidi abi.
Teine suur ettevõtmine on elukoha leidmine ja kuigi ma olen siiani kuulnud, kui võimatu on Amsterdamis korteri leidmine, ei usu ma, et asi nii hull on. Pealegi, mida ma terve korteriga teen - üks ilus tuba jagatavas korteris on minu jaoks täiesti piisav. Seega, hetkel istun ma päris arvestatava osa oma päevast tubade- ja töökuulutuste lehekülgedel, aga peale oma magistritöö loodetavasti viimase versiooni esitamist härra Sakslasele ei olegi mul midagi muud paremat teha.
Palju edu mulle, eksole.

Härra Sakslane ja marurahvuslus

Tundub, et härra Sakslane on minusse peale kahte ülimahukat peatükki paremini suhtuma hakanud, sest tema viimasest kirjast ei kõlanud too 'jeerum, see tšikk ei saa jälle midagi aru' üldse mitte nii tugevalt läbi kui varasemalt. Ei, tegelikult tegi ta mulle lausa ühe komplimendi - või noh, ma kavatsen seda võtta kui komplimenti, sest ilmselt on see suurim tunnustus, mida ta mulle üldse iialgi annab. Igatahes, päris alguses oli ta äärmiselt kahtlev, et kas mina (ta oli selleks ajaks aru saanud, et ma olen suhteliselt natsionalistlikult meelestatud) suudan ikka seda Eesti-Vene teemat piisavalt objektiivselt kajastada. Ma lubasin, et suudan, ent sellest hoolimata oli mul vahel meie vestluste ajal tunne, et ta tahaks oma pead vastu lauda taguda, kui ma oma sõnu veidi mõtlematult välja paiskasin. (Ehk siis, selle asemel, et öelda poliitiliselt korrektselt: "Vene ajalehed interpreteerivad Pronksiööd hoopis teistmoodi, kui Eesti omad," ütlesin ma hoopis midagi seoses valedega, mida Pravda oma veergudel trükib. Ja see ei meeldinud talle üldse mitte.) Ent, tolles viimases kirjas, mis just minu postkasti potsatas, palus ta, et ma eestlastele liiga ei teeks. Ning lisas, et ma olen väga hästi suutnud oma magistritöös objektiivsust säilitada. Tõsi, tegelikult tean ma seda isegi. Veelgi enam - tegelikult saan ma nüüd päris hästi aru, miks venelased käitusid just nii nagu nad käitusid. Loomulikult saan ma aru ka eestlastest, ent enam minus mingeid marurahvusluse jooni pole. Kummaline, ent too magistritöö on mind palju sallivamaks muutnud ja seda just eriti venelaste suhtes. Nagu Galinagi hiljuti märkis, et kuigi eestlastel on piisavalt põhjust venelasi mitte eriti armastada, teen ma talle pidevalt märkusi, kui ta oma rahvuskaaslaste suhtes liialt kriitiliseks peaks minema. Nojah, Gali on ju ainult etniliselt venelane, kultuuriliselt on ta puhas kanadalane, ent ikkagi. Vanematega suhtleb ta siiani peamiselt vene keeles.